Sõjal jalus: kuidas usaldada ja kuidas põgeneda

Toimetaja Epp Petrone kirjutab Kaja Kahu “Minu Liibüast”.

“Mida te teeksite, kui algab sõda?” Niimoodi ikka arutatakse foorumites ja seltskondades, eriti kui olukord kusagil jälle kuumaks läheb. Kuhu minna, milleks valmis olla? Kaja Kahu on inimene, kes on selle üle elanud. Mis on vastus, mille tema oma sõjatandrilt põgenemisega kaasa toob?

Kui olin ta käsikirja läbi lugenud ja toimetamisse oma panuse andnud, siis mõtlesin selle küsimuse üle. Kaja kogemuses ei olegi nii palju praktilist (mõni märkus: hoia autol bensiinipaak täis, õpi võõrkeelt purssima, katseta internetiühendust eri võimalustega), kõige olulisem on aga leida rahu keset ärevust, mitte alla anda, mitte lasta hirmul enese üle võitu saada.
Kaja Kahu esimeses raamatus “Minu Guatemala” kulgeb seesama “hirmust armastuseni” oma looga. Need raamatud panevad mind mõtlema eelmiste elude kontseptsiooni peale. Mitte midagi esoteerilist tema raamatutes otsesõnu kirjas pole, aga midagi ikkagi on. Öeldakse ju, et pole juhus, et me oleme just oma sünnimaale sündinud. Aga ehk pole ka see juhus, millised maad meile eluteel neid kõige vägevamaid õpetusi andma asuvad.
Kaja on seoses oma abikaasa rahvusvahelise tööga elanud mitmel pool, näiteks oranži revolutsiooni aegses Ukrainas. Tal on, nagu ta ise tunnistab, hirmuga siin elus tihe suhe. Ja abikaasale tööd andev rahvusvaheline firma korraldab ka korralikku turvakoolitust. Värisev maa, vulkaanid, inimröövid. Ilmas on palju, mida karta!
“Minu Liibüa” puudutab ka meie kõigi ilmselt suurimat hirmu: võimetust aidata, kui su silme all su lähedasele midagi halba võidakse teha, ja sa tead, et kui enesevalitsuse kaotad, läheks olukord hullemaks. Sama hull on võimetus võtta endaga kaasa kõiki neid, keda armastad. Vahel tähendab vastutus ka seda, et teed iseendale haiget.
Ja tundub, et kõikidest hirmudest on vaid üks väljapääs: ühendada see armastusega, muuta see armastuse kaudu rahuks. Liibüa-raamatus ei ole vihkamist. Ka püssimehele otse püssitoru ees silma vaadates saab mõelda sellele, et ka tema seal teisel pool on inimene, täis oma hirmu.
Kui peategelase perekond on Liibüa sõjameeleoludest – pärast pingelisi stseene – välja saanud, siis selgub, et maha on jäänud kogu nende maine vara. Perekond oli harjunud elama nii, et korteritäis elu koliti aina ühelt maalt teisele. Kõik see jäi sõtta, isegi kohvritesse kaasa pandu kadus lennujaamasegadustesse. Tagasi Euroopas, “kaotatud-leitud” asjade leti ees koges autor oma elu suurimat vabanemist.

„Astume letist eemale ja äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba. Nii vabana pole ma end ealeski varem tundnud.
Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on. See tunne voolab minust läbi üürikese hetke jooksul, aga väge on temas rohkem kui milleski muus, mida seni oma elus kogenud olen. Selles hetkes on kõik ja mitte midagi, on täielik vabanemine. On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.“