„Minu Sansibar“: miks ja kellele?

Janika Vaikjärv
Reisimine ei ole kunagi olnud nii kättesaadav kui praegu. Lennupiletid on odavamad, maailm on avatud kõigile ja uusi sihtkohti lisandub pidevalt. Samal ajal on muutunud ka see, kuidas me reisime.
Sageli huvitab turisti kõige rohkem päike, hotell, basseini suurus ja buffet-laua valik. Kõik see on reisil muidugi oluline. Kuid sihtkoht ise – selle ajalugu, kultuur ja inimesed – mahuvad vahel vaid paari kiirustades tehtud turistituuri sisse.

Just see oli üks põhjus, miks ma kirjutasin raamatu „Minu Sansibar“. Sansibar ei ole ainult rannad ja türkiissinine meri. See on koht, kus põimuvad Araabia, Aafrika ja India kultuur. Stone Towni uksed, vanad kaubateed, vürtside lõhn ja kohalikud traditsioonid räägivad lugusid, mida ei märka, kui viibid saarel vaid mõne päeva.

Viimastel aastatel olen märganud inimestes ka ühte teist muutust. Me loeme üha vähem ja valmistume reisiks üha vähem. Varem uuriti enne teele asumist raamatuid, kaarte ja reisikirju. Täna piisab sageli internetis skrollimisest või booking.com hotelliarvustusest. Nii võib juhtuda, et reisime küll teise maailma otsa, kuid tegelikult kohtume vaid hotelli territooriumiga. Ma soovisin pakkuda inimestele võimaluse uurida rohkem, teada rohkem!

Raamatu kirjutamise teine põhjus on seotud vastutusega iseenda eest. Reisimine ei ole ainult puhkus. See tähendab ka valmisolekut ootamatusteks. Tänapäeva maailmas võib nii sihtkohas kui ka kodumaal üleöö midagi muutuda – lennud tühistatakse, tekivad poliitilised pinged või looduskatastroofid. Seetõttu on reisimiseks vaja varuda kolme asja: lisaaega, lisaraha ja võimalikult kõike katvat kindlustust. Kui mõni neist puudub, võib unistuste reis kiiresti muutuda keeruliseks olukorraks.

Sama kehtib tervise kohta. COVID-19 pandeemia näitas, kui kiiresti võib maailm seiskuda. Ometi tundub, et oleme sellest õppinud vähem kui võiks. Sageli reisitakse ette valmistumata – ilma kindlustuse, vaktsiinide ja elementaarse tervisemõtlemiseta. „Minu Sansibar“ on lugu ühest saarest ja sellest, kuidas turism muudab paiku ja inimesi. Minu esimene kohtumine Sansibariga oli 2001. aastal turistina. Sellest ajast alates olen näinud, kuidas rahulikust saarest on saanud populaarne sihtkoht. Täna Tansaania aukonsulina pean iga päev lahendama reisimisega kaasnevaid probleeme.

Raamat räägib sellest muutusest – aga ka sellest, miks on oluline mõista paika, kuhu me reisime. Sest lõpuks ei määra reisi väärtust mitte hotelli basseini suurus, vaid see, mida me sellest maailmast kaasa võtame!