“LÕPLIK2” ehk kuidas sünnib “Minu Island”

Ulvi Mustmaa, värske “Minu Islandi” autor

“Tuule suund on nord, nüüd on sinu kord!” hakkasid mulle ühel hetkel saabuma sõprade-sugulaste teated koos lingiga, mille taga Petrone Prindi info, et otsitakse uut “Minu Islandi” kirjutajat. Sõbrad-sugulased olid nimelt aastaid blogi kaudu näppu ja silma peal hoidnud  kahe kiirelt pensioni poole kappava sõsara  (ehk minu ja mu õe) veidi hullumeelsetel ettevõtmistel Lapimaal, Uus-Meremaal, Saksamaal, ja otse loomulikult Islandil.

Raamat? Aga võib-olla tõesti…

Sellest pidi tulema rahulik aasta. Ma olin just kõigi tavatööde vahelt  – koolipreiliks olemine + reisibüroo rahmeldamised  – läbi teinud imetoreda mikrokraadi programmi baltisaksa kultuuri teemal ja lubanud oma mehele, et nüüd lõpuks tuleb aeg, kus ma temaga ka natuke räägin. 

Blogi vormistamine raamatuks osutus aga keerulisemaks, kui ma arvasin. Sest materjali oli vähemalt kolme raamatu jagu. Õnneks on olemas toimetajad. Jumal, kui õudne see on, kui toimetaja sinu higi, vere ja vaevaga läbi elatud loost jupikese maha tõmbab! Aitäh Sulle, Pille Gerhold, kõikide kärbete eest! Ma ise poleks seda osanud. Ja võru keelt jäi ka ikka natuke sisse  –   vähem, kui ma oleksin tahtnud, kuid parem pool muna kui varblane katusel. Joonealuste tõlgetega, juhuks kui keegi muidu kartma hakkaks. Üldse olevat see enamvähem esimene “Minu”-sarja raamat, kon võro kiilt pruugitas. No tõtõst  –  soomõ kiilt ymmärtävät kaikki,  a võro kiil  –  tuust inemise arvo ei saavat! Tuu piät juti ala ja ümbre pandma! Kae sõs, määne lugu!

Tänu “Minu Islandi” kirjutamisele hakkasin ma aru saama, milline inseneeria on tegelikult ühe raamatu kirjutamine. Kõrvalt vaadates võib ju tunduda, et  istud maha, kirjutad ühe peatüki, siis teise ja lõpuks ongi raamat valmis. Tegelikkuses on asi üksjagu keerulisem. Mingil hetkel hakkad sa iseenda tekstis ringi liikuma nagu võõras linnas ilma kaardita. Kas see inimene oli juba kuskil varem? Kas ma olen sellest juhtumist juba kirjutanud? Kas ma seda mõtet juba kasutasin? Ja kas see tohutult naljakas seik, mille ma praegu nii vaimukalt kirja panin, ei olnud mitte 87 lehekülge tagasi täpselt samasuguses sõnastuses?

Mida rohkem tekst kasvab, seda rohkem hakkad iseenda kirjutatut kontrollima. Kord otsid sa taga üht inimest, kord mõnda sündmust või lihtsalt ühte lauset, sest sul on hämar mälestus, et „ma vist kuskil juba kirjutasin sellest“.  Ja arvutisse muudkui lisanduvad uued failid:  „uus versioon“, „uus uus versioon“ või, mis kõige hullem, „LÕPLIK“. “LÕPLIK2”

Kui uskumatu ettevõtmine peab siis veel olema näiteks ajaloolise romaani või kriminaalromaani kirjutamine! Seal ei piisa ju sellest, et tead, kes kellega kohtus ja mida rääkis. Sa pead teadma, kus keegi parajasti viibib, mida ta teab, mida ta veel teada ei saa, kellele ta on valetanud ja kellele mitte. Ja mis kõige tähtsam – kõik peab lõpuks omavahel kokku sobima. Huh! 

Kasutan siinkohal ka võimalust avaldada tänu paljudelele “eelkäijatele”, kelle raamatuid olen neelanud enne järjekordsesse riiki siirdumist, kindlasti tänu Tarvo Nõmmele esimese “Minu Islandi” ja Tui Hirvele “Minu Reykjaviki” eest.  

Mu eriline “tenokumarus” ehk tänukummardus aga “Minu Alaska” autorile Maria Kupinskajale, kelle kaasahaarav lugu istutas minusse selle ideeidu ja teadmise, et ka väikeste sutsudena töötades saab maailmas ringi rännata. 

Võimalik, et ma hakkan oma mehega rääkima järgmisel aastal. Või siis ülejärgmisel. Sest iial ei või teada, mida elu ette toob!