“Minu Liibüa” sünnilugu

Tekst: Kaja Kahu, “Minu Liibüa” ja “Minu Guatemala” autor

Ma arvasin algul, et ma ei taha sellest kõigest kirjutada. Aga nüüd on see lugu kaante vahel.
Enne seda ilmus “Minu Guatemala” – seda raamatut kirjutasin ma puhta armastuse pealt ja mulle tundus, et oli nii palju, mida tahtsin jagada. Liibüaga oli hoopis teistmoodi. Oli segadust mu tunnetes, oli ebalust, et kas ikka on hea mõte kirjutada jumalast ja sellistest suurtest tunnetest nagu hirm ja armastus.
Ühel hetkel oli aga leping kirjastusega allkirjastatud ja taganemisteed polnud. Hakkasin algusest minema. Neist üle elatud sündmustest oli möödunud ju üheksa aastat, mingeid märkmeid mul polnud ja pelgasin, kas ikka mäletan kõike. Tegelikult aga polnud sellega probleemi. Mäletamisega seotud maagia on mõlema loo kirjapanekul olnud üks nauditavamaid: kui ma hakkan kirjutama, siis ma justnagu lähen tagasi nendesse hetkedesse ja kõik meenub: värvid, lõhnad, sõnad, mõtted, tunded.
Aitäh toimetaja Epp Petronele, et ärgitasid mind neid endast välja andma! Ma kartsin, kartsin kirjutada asjadest nii, nagu mina tunnen ja mõtlen. Olen õnnelik, et selle ära tegin.
Reaalsuses asusime Liibüasse elama pool aastat peale Guatemalast lahkumist. Guatemala-raamatut ma kirjutasingi Liibüas elamise aastal ja ilmus ta täpselt siis, kui meie sealt sõja käest pakku saime. Liibüaga ja seal kogetuga sain iseendas rahujalale seda (oma sõjast põgenemise) lugu ikka ja jälle jutustades, sest ikka taheti seda eri seltskondades üle kuulata… Ja nii oligi, et nüüd kirjutades keskendusin ise rohkem muule, mitte neile viiele keerulisele päevale. Lugesin palju islami ja koraani kohta, mõtisklesin religioonist, jumalast, uskumisest ja mitteuskumisest, sõjast ja rahust, vabadusest ja vangistusest; lasin toonased kogemised veel kord endast läbi ja kõik sai selgem ja lihtsam. Nii et selle raamatu kirjutamine oli teraapia, väga tervendav minu hingele.
Ja üks asi veel…
Raamatuga seoses täitus üks minu unistus, mitte selline, millest jõuluvanale kirjutada, vaid pigem selline “langeva tähe soov”. Ma olen aeg-ajalt tabanud ennast soovimast, et ma tahaksin teha mõnda ka asja nii, et unustan kõik muu maailmas. Aga seni on igapäevakohustused alati võitjaks tulnud ja mind oma lõa otsas tugevalt hoidnud. Nüüd aga, ühel hommikul, juba raamatu toimetamise etapil, panin koeratoidu keema (see on mul iga teise hommiku toiming, mis tähendab esmalt 20–30 minutit ootamist, kuni hiigelpotitäis külmunud rupskeid keema tõuseb, siis on riisi lisamine, segamine ja veel pool tunnikest kuni valmis), ja kui viskasin pilgu telefonis meilidele, märkasin, et toimetaja Epp on öösel midagi saatnud. Mõtlesin, et lähen vaatan arvutist, mis ta kirjutanud on, siis on toidu keema hakkamist passides hea mõelda. Vaatasingi. Ja… kui ma kahe tunni pärast arvuti juurest tõusin ja kööki läksin, leidsin sealt potisisu ülekeemisest rokase pliidi (küll on tore, et tänapäeva pliidid end ise välja lülitavad, kui selline jama aset leiab). Algul ehmusin, vihastasin…hakkasin pliiti puhastama ja siis jõudis kohale: ma olin mõelnud, tundnud, kirjutanud paar tundi nii, et muu maailm ununes. Ja see on äge! Loodan, et saate lugedes samasuguse elamuse.