Kirjutamise eest põgenemine

Anete Kruusmägi, “Minu Lasnamäe” autor

Kirjutan seda postitust Bulgaariast, kuhu tulin, et võtta kirjutamisest puhkus ja teha nn päristööd, mis tundus alguses nagu puhkus. Töötamine suures firmas käis nagu kellavärk. Raha laekus pangaarvele ilma et ma peaks sõrmegi liigutama, minu eest hoolitseti ette ja taha. Vahet ei olnud, kas parasjagu jätkus tööd, mida teha või mitte, raha tuli igal juhul. Pärast aastaid vabakutselise kirjutaja elu tundus just see tõelise vabadusena. Ühtäkki oli mul tööaeg ja vaba aeg: luksus, mida ma vabakutselisena endale lubada ei saanud. Tähtajad ajasid mind taga, igal hetkel kui ma ei otsinud uusi tööotsi või kliente, tähendas see, et võib olla homme polnudki mul ei tööd ega raha.

Elu saatis pidev närvilisus ja mure. Otsustasin teha sellega lõpparve ning nüüd töötan õnnelikult šokolaadifirmas ja lahendan katkiste küpsiste muresid. Ometi lükkan mõnikord kõik hallitanud šokolaadid ja katkised šokolaadimunad kõrvale, sest just praegu tulevad minuni sõnad, mis lihtsalt peavad paberile jõudma.

See juhtus tegelikult üsna kohe pärast Bulgaariasse saabumist. Istusime kolleegidega hotellirõdul ning midagi juhtus mu peas. Oskan juhtunut kirjeldada vaid kui välgusähvatusi: kogukas aktimodell neelamas viinamarju hotellipuhvetis; kolleeg, veiniklaas käes, kõrvalrõdul kõvasti ja valesti laulmas; sealsamas sõber, kes oleks karaokebaaris peaaegu peksa saanud, sest segas ühe tüübi tüdruksõbra etteastet jne.

Ma olin tulnud oma kirjanikuelust nii kaugele kui võimalik, aga tegelased lihtsalt ronisid mulle pähe, situatsioonid maalisid mu kujutlusvõimesse pilte, igal pool mu ees olid looalged. Öeldakse, et loovinimesed vajavad uusi kontakte. Tugev sotsiaalvõrgustik (sõpradest, perest, naabritest ja kolleegidest) on oluline, kuid selleks sünniks midagi uut, pead sa vahel akna lahti tegema. Rääkima inimestega, kellega sa tavaliselt ei räägi, olema uudishimulik, kasutama võimalust kõndida kellegi teise kingades. Mõnikord mõtleme, et teatud elukutse esindajad on meist justkui alamad ja rumalamad ning kuidas saaksidki nemad meid aidata, kui neil pole isegi ülikooliharidust. Mida ma aga Bulgaarias õppinud olen: alles siis, kui lased eelarvamustest lahti, võid leida midagi, mis annab sulle idee järgmiseks raamatuks, avab sulle ukse, mille eksisteerimisest polnud sul aimugi, ühesõnaga: inspireerib. On võrratu avastada, kuidas me inimestena oleme kõik sügavad, haavatavad ja ilusad. Kui palju on meie hulgas loovaid, uudishimulikke ja erakordseid isiksusi ning lugusid, mida me kunagi ei kohtaks, kui me ei tuleks oma mugavustsoonist välja, ei jätaks oma eelarvamusi kõrvale.

Niisiis: jah, minu püüd kirjutamise eest põgeneda kukkus läbi. Kirjutamine imbub mu ellu ühel või teisel viisil. Mida siis sellega teha?

Minu soovitus: anna talle võimalus. Lukusta end paariks tunniks tuppa või rõdule, page kohvikusse või parki, võta tass teed või kohvi. Jäta telefon koju või teise tuppa. Lülita end sisse ja vaata, kuhu see tung sind viib.

Millest kirjutada? Kirjuta sellest, mis ei lase sust lahti, mälestustest mis on sama eredad, kui siis, sa kui neid läbi elasid; hetkedest, mis tegid sind pisarateni õnnelikuks: kohtadest, kus tundsid end elusana; inimestest, kes avasid uksi sinusse endasse. Lase sel kõigel paberile voolata. Usalda, et see, mis on sinu jaoks oluline ja põletav, on seda ka teistele.

Ja kas tead, mis on parim tunne kirjutamise juures? See, kui keegi teine tunneb end sinu tekstis ära. Olen kuulnud kommentaare “Minu Lasnamäe” kohta, mis on mind hämmastanud. Ajakirjanik, kes on pärit väiksest külast Lääne-Virumaalt, ütles, et mu raamat viis ta tagasi tema lapsepõlve. Mis sest et tema ja minu lapsepõlve vahel oli kümme aastat ja päris palju kilomeetreid! Ja minu lapsepõlv möödus suures linnas, tema oma pisikeses külas. Sel hetkel teadsin, et olen puudutanud midagi, mis on suurem kui koht või aeg või isegi minu enda tähtsusetult-tähtis elu. Olin puudutanud midagi üldinimlikku, leidnud üles lapseks olemise tunde. Teinud midagi oma elus õigesti.

Mäletan viieaastast Anetet, kes andis lubaduse, et ta ei unusta seda, kuidas on olla laps. Ma oleks justkui teadnud täiskasvanuid vaadates, et kui ma seda tunnet ei hoia, siis unustan selle sootuks. Aga ma hoidsin seda, pidasin oma lubadust, mille andsin viieaastasele endale ning kirjutasin sellest. Teatud mõttes muutsin selle tunde või mälestuse surematuks. Ning nüüd tunnen, et pean kõik need olulised hetked kirja panema, muutma nad surematuks. Kas sellel on inimkonna ajaloos suuremat mõtet? Arvatavasti mitte. Kuid kui see, mida kirjutan, puudutab kasvõi üht inimest, siis on see vaeva väärt.

***

Anete on teinud koos Silja Paulusega loovkirjutamise podcasti Kirjutamiskohting.