Hirmust ja selle ületamisest

Tekst: Kaja Kahu, “Minu Liibüa” ja “Minu Guatemala” autor

Jaanuaris ilmus mu raamat Liibüast alapealkirjaga „Hirmust ja armastusest“. Nüüd küsis Epp, mis ma hirmust ja selle ületamisest praegusel kriisiajal mõtlen. 

Ma mõtlen tõesti kogu aeg, proovin siis kirjutades mõelda. 

Minu jaoks sai koroonateema alguse veebruari lõpus, kui ühest üritusest osavõtjate hulka pidi saabuma paar inimest, kes olid just naasnud Itaaliast suusareisilt. See oli aeg, kui Euroopa jaoks oli Põhja-Itaaliast saanud peamine hirmukoht, räägiti peamiselt reisilt tulnute eraldamisest ja loodeti, et haigus jääb lokaalseks ja kui kõik ohtlikest kohtadest saabujad kaks nädalat karantiinis istuvad, siis viirus meie õuel võimutsema ei pääse.

Neil päevil kuulsin väga paljusid ütlemas, kirjutamas, et ega nad seda viirust ise ei karda… Ja siis öeldi paari hetke pärast: „Aga parem karta kui kahetseda.“ Kas mina kartsin? Aus vastus on: jaa, kartsin. Kuna ma olen aga palju aega ja oma mehe teenitud raha kulutanud õppimisele, kuidas vaimsete teemadega toimetada, siis rakendasingi õpitut iseenda peal. Ja avastasin, et minus on ka hirm, et kellelgi teisel on minu vale otsuse/käitumise pärast halb. See tunne haakus „täiuslikult“ ka raamatus kirjeldatud regressiooni hetkega. Ja siis ma teadsin, miks see „parem karta kui kahetseda“ nii innukalt minu infovälja trügis, ja ma otsustasin, et ma parem kahetsen, et ma kardan. Täitsa hästi õnnestus.

Edasi tuli WC-paberi paanika ja üleüldine karantiin. Ja uus hirm, et kui kaua me kodusoleva toiduvaruga elus püsime, kui enam majast välja ei lubata. Tagumiku pühkimise pärast ma nii väga ei muretsenud, aga praegusel aastaajal meie laiuskraadil aias ja metsas veel viljad ei valmi… Õnneks selgus, et poes toitu ostmas käia siiski tohib. Aga mina tundsin, kuidas hirmu varjust hakkas minus üles kerkima viha, seesama viha mis Liibüas, kui Gaddafi pani eurooplastele piiri kinni. Ja isegi seda üksi oma toas kirjutades näen ma vaimusilmas vastuvaidlejate ja tänitajate horde: „No on ikka napakas, Gaddafi ja koroonaviirus on ikka kolm eri asja ju!“ Ongi. Aga minu tunne käskijate ja kontrollijate suhtes on sama. Jah, ma tunnen viha kontrollijate ja kontrolli vastu. Mis inimesed need on, kes mõtlevad, et sellest on abi, kui teame statistikat haigestunute, viirusekandjate, surnute kohta, et see on teave, mis meid päästab. Oot-oot, milline seos mul kontrollimisega on? Ei jõuagi kohe arusaamiseni, aga tean, et siin on miski, mis vajab tähelepanu. Mis siis ikka, võtan aga kõik negatiivsed tunded järjest ette. See kogemus on mul juba ammusest, et kui iseenda sisse tähelepanuga vaatama hakkan, siis kerkib sealt ikka igasugu värki üles. Ja seda lootust, et ühel päeval kõik tehtud saab, mul enam ei ole.

Neil päevil rõõmustasid mind väga psühholoogide kirjutised samal, endasse vaatamise teemal. Aga rohkemgi veel kirjutati haigetest ja surnutest. Tõsi, nad kõik olid meist siiski veel eemal, aga sellegipoolest ei kerkinud üles minu isiklikku surmahirmu. Tundub, et õpitu praktiseerimisest on kasu olnud! 

Lugesin innukalt „uhhuu-inimeste“ arvamusi. Endale tundus, et saan aru. Arstide ja teadlaste omi lugesin ka. Ja tundsin, kuidas hakkas närvidele käima apelleerimine inimeste süütundele: on teil raske kodus püsida, kui meie, arstid, siin rasketes tingimustes ööd ja päevad rügame. Hmm, selge, vana tuttav – süütunne, tegelen sellega.

Ühel päeval jõudis minuni Luule Viilma kirjutatud mõte koroonaviiruse kohta, temale omasel emotsionaalsel tasandil tõlgendatuna. Ta kirjutas, aastal 1999(!) („Ellujäämise õpetus“ IV osa, lk 73): „Coronavirus – kuivale sattunud kala kombel õudusega oma vigadele mõtlemine.“ Viilma järgi on mõte ehk stress see, millega inimene oma koroonaviirust paljunema sunnib. Ma lugesin kõiki Viilma raamatuid kohe, kui nad ilmusid. Nende raamatutega tegelikult minu vaimsed otsingud algasid. Ja nüüd, seda lauset lugedes, leian enda sees õudustunde. Õudus on kraadi võrra hirmust kangem, mu meelest, ja teda endas avastada pole just meeldiv… Aitäh, Luule Viilma, ma leidsin, ma mõistsin ja praegu on minu käsutuses terve arsenal meetodeid, kuidas õudusegagi sõbruneda.

Veel ärritab mind paljude arvamus, et kõik halb tuleb väljastpoolt. Alguses hiinlased, siis itaallased, siis need, kes lubasid pallimängul Saaremaal toimuda, siis need, kes õigel ajal karantiini ei kehtestanud, ja siis need, kes selle kehtestasid jne. Tunnen ärritust ja tunnen pahameelt, tegelen nendega, aga kergendust ei tule. Kuni ühel õhtul vihastan oma mehe peale, et kui ta ometi oleks pisut leebem ja saaks aru, kui raske mul on… eks ole, kui tema ennast muudaks nii, nagu mulle sobib, siis oleks mul hea!?!? Haa! – sellepärast ärritas, et ootasin muutust väljastpoolt, et siis vaevuda ennastki muutma. Ohh jahh. Leian häbi. Raske on. Häbi on. Õudne on ka. Loodan, et sain aru. Enne kui haigus peab hinge matma hakkama.

Niimoodi elangi. Tegelen iseendaga ja tegelen oma igapäevatoimetustega. Tegin seda enne koroonatki, aga nüüd tuleb kõik eriti erksalt esile. Kui mõtlen, et TERVE MAAILM on korraga sama teemaga hõivatud. Me oleme ennast eraldatusse sundinud. Jah, me ise oleme, meie, inimesed, mitte viirus, nagu lehepealkirjad ütlevad. Ja nüüd on igaühe enda otsustada, mida ta oma eraldatusega peale hakkab: kas süüdistab riiki ja valitsust, oma või võõrast – süüdistamine on süüdistamine; või siis näitab kohta kätte neile, kes ei saa aru eraldatuses püsimisest või maski kandmisest ja kummikinnastest, või neile, kes usuvad, et selle kõigega on võimalik toime saada iseendaga tegeledes – enda teistest paremaks pidamine on ikka enda teistest paremaks pidaja stress; või siis ootab kannatamatult, et asjad jälle endiseks muutuksid – tahtmatus muutuda on ka stress, viha ilmselt. Võimalusi, mida selle olukorraga peale hakata, on sama palju kui inimesi. Valik on tõepoolest igaühe enda oma. 

Mina tegelen iseendaga. Mul on sellega positiivseid kogemusi ja sellel pole kahjulikke kõrvalmõjusid. Otsin. Kui leian tera, siis rõõmustan, et sellega on nüüd korras, aga alati selgub mõne aja pärast, et saab veel sügavamalt. 

Ma usun, et see viirus on siin, et me kõik õpime eraldatuses olles nagu üks mees, kui väga me kõik kokku kuulume ja üks oleme. Teadvustades ja mõistes kõiki neid õudusi, mis on juba teoks saanud või mis alles meie mõtetes. Kaastundes, andeks palumises, armastuses ja tänulikkuses.

Subscribe
Notify of
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments