Kuidas ma ühele “Võõramaalase” loole ajaloolist tausta uurisin

Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Oma raamatu sünniloos siinsamas blogis ma mainisin, et tahtsin ühe loo asetada 19. sajandisse ja kuidas see, et ma “õige” mikrofilmikapi võtmeid raamatukogus üles ei leidnud, mõjutas loo tegevusaasta valikut. Nüüd ma tahaks kirjutada sellest, kuidas ma seda tausta uurisin, veidi pikemalt.

Ajalugu on mind alati võlunud, eriti vanemaks saades. Ja iseäranis huvitab mind see, kuidas elasid tavalised inimesed. 19. sajand on eriti huvitav selle poolest, et siis toimusid tohutud muutused, enamasti paremuse poole, ja üldiselt oli inimestel usk tulevikku. Oli ka palju sõdu, aga mitte nii veriseid kui 20. sajandi omad.

Niisiis mõtlesin ma välja aasta 1864 ja lugesin otse vanast Timesist, mis tol aastal uudisteks oli, et kontekst paika saaks. Mõnda sellest läks materjaliks ka ühele teisele jutule “Võõramaalases” – “Lõpetamata märkmed, ehk mis juhtus raamatukogus”. Illustrated London News kirjeldas iga kuu Pariisi viimaseid moode. Pariis oli juba siis ülejäänud Euroopale moepealinn. Mitmes raamatus tuhnimine tegi mind üksikasjaliselt tuttavaks tolleaegse Londoni olustikuga. See meenutas mulle Dickensit – tema kirjutas nagu elust enesest maha. Mu Miina-lugu võib ka lugeda nagu midagi pastišilaadset, jäljendades Dickensit. Ja kuna viimase sünnist möödub sel aastal 200 aastat, on see ka nagu minu väike panus tolle suure kirjaniku juubeliaasta tähistamisse. (veel …)

“Võõramaalase” radadel

Fotod ja pildiallkirjad: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Seekord läheme romantilisele reisile “Võõramaalase” radadele: kõigepealt Londonisse, kus raamatu peategelane Anna kõigepealt elas ja töötas ja kus ta armastuse leidis. Seejärel liigume Prantsusmaale, kuhu Anna oma armastatuga kolis. Raamatust pärit tsitaadid on kaldkirjas.

Kommenteeri albumit (selleks on aga täpselt nädal ehk 6. juulini) ja võida üks vabalt valitud raamat! Milliseid mõtteid, tundeid see pildialbum sinus tekitab? Kuhu ise eelistaksid elama kolida, kas Inglismaale või Prantsusmaale? Milline piltidel olev Prantsusmaa mõis kõige rohkem vaatama meelitab?

London – linn parkidest ja telliskividest, natuke ka betoonist

Kui Miina 1864. aastal Londonisse saabus, siis seda tänavat (The Mall) veel ei eksisteerinud. Tänava kaugemas otsas on Buckinghami Palee, vasakule jääb St. James’s Park, kaugemal paremal on St. James’s Palace ja Green Park.

Nende teekond läbi Londoni kesklinna kulges mööda laiu tänavaid, mida ääristasid aukartustäratavad telliskivimajad valgete usteesiste, sammaste ja mustade läikivate ustega. Ühte tänavat ääristas koguni terve loss, mis oli samuti telliskividest. (“Anna maksab professori võla ehk mis tema arvates juhtus aastal 1864”, järgnevad tsitaadid samast novellist, kui pole teisiti märgitud.)

St. James’s Palace. Üks kuninglikest paleedest. Tänapäeval on mustad hobusekaarikud vahetunud mustade taksodega. (veel …)

“Võõramaalase” sünnilugu

Tekst: Mare Grau, raamatu “Võõramaalane. Reisiromaan novellides” autor

Ma elasin selle romaani kirjutama hakkamisel, see on kümme aastat tagasi, Londonis. Ma ei teadnud algul üldse, mis sellest tuleb – romaan või jutt või mitu juttu, rääkimata pealkirjast, tahtmine oli lihtsalt midagi kirja panna, midagi oma elust ja Londonist. Midagi suuremat kui päevikupidamine. Ju siis kriipis sees midagi, mis tahtis välja tulla.

Olin siis selles linnas elanud juba pikemat aega – seitse aastat. Eesti oli lõplikult seljataha jäänud ja olin end Londonis koos prantslasest abikaasaga sisse seadnud. Olin enda meelest teinud hiilgavat karjääri, kui arvestada, et alustasin oma Londoni tööelu nii madalalt – Eestis olin olnud viimati tõlkija, esimene tööots Londonis oli aga hotellis toateenijana, siis majapidajannana ja siis sai minust raamatukoguhoidja. Au pair olin ka olnud (siis, kui esimest korda Londonis viibisin pärast Eesti iseseisvust, olles õhtukolledži tudeng). London on mulle olnud nii rõõmude kui frustratsioonide allikas. Suur linn lummas ja inglise filoloogile oli see loomulikuks sihtkohaks, aga London on näidanud mulle ka halastamatut palet, et siis hiljem taas kõik korvata. Niisiis olin jõudnud oma raamatukogukarjääri tippu ja olin oma eluga rahul.

Või kas ikka olin? (veel …)

Ilmusid “Minu Suriname” ja “Võõramaalane”

Täna on eriline päev: ilmusid Liina Oru “Minu Suriname” ja Mare Grau reisiromaan “Võõramaalane”.

Head lugemist!

Prima Vista tänane odav päevaraamat: “Kes kardab Aafrikat?”

Täna on Prima Vista puhul päevapakkumiseks Anna-Maria Penu reisiromaan “Kes kardab Aafrikat?”, mis maksab meie kontoris, e-poes ja Prima Vista raamatulaadal vaid 7 eurot.

Meie kirjastuse reisiromaanisari balansseerib kahtlasel pinnal, otse ilukirjanduse ja reisikirjanduse piiri peal. Anna-Maria Penu käis päriselt Aafrikas ning töötas kohalikus ajalehes reporterina, puutus kokku kõikvõimalike teemadega, imestas, üritas parandada ja õppis harjumist, aga sai üsna ruttu aru, et naisena ja veel valge naisena on ja jääb ta Ugandas alati kõrvalseisjaks. Parim, mida selliselt lähtekohalt teha sai, oligi Anna-Maria jaoks raamatu kirjutamine, et tuua seda salapärast Musta Mandri maad lähemale eesti lugejale.

Järgmisena on reisiromaanide sarjas ilmumas Prantsusmaal elava Mare Grau “Võõramaalane”. Seekord tuleb reisiromaan kokku kildudest, novellidest, ning seekord ei vii reisiromaan rändama mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, osa tegevusest toimub 19. sajandil. Täpsemalt saab lugeda siit ‒ ning raamatust endast juba kahe nädala pärast.