Kuidas ma ühele “Võõramaalase” loole ajaloolist tausta uurisin
Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor
Oma raamatu sünniloos siinsamas blogis ma mainisin, et tahtsin ühe loo asetada 19. sajandisse ja kuidas see, et ma “õige” mikrofilmikapi võtmeid raamatukogus üles ei leidnud, mõjutas loo tegevusaasta valikut. Nüüd ma tahaks kirjutada sellest, kuidas ma seda tausta uurisin, veidi pikemalt.
Ajalugu on mind alati võlunud, eriti vanemaks saades. Ja iseäranis huvitab mind see, kuidas elasid tavalised inimesed. 19. sajand on eriti huvitav selle poolest, et siis toimusid tohutud muutused, enamasti paremuse poole, ja üldiselt oli inimestel usk tulevikku. Oli ka palju sõdu, aga mitte nii veriseid kui 20. sajandi omad.
Niisiis mõtlesin ma välja aasta 1864 ja lugesin otse vanast Timesist, mis tol aastal uudisteks oli, et kontekst paika saaks. Mõnda sellest läks materjaliks ka ühele teisele jutule “Võõramaalases” – “Lõpetamata märkmed, ehk mis juhtus raamatukogus”. Illustrated London News kirjeldas iga kuu Pariisi viimaseid moode. Pariis oli juba siis ülejäänud Euroopale moepealinn. Mitmes raamatus tuhnimine tegi mind üksikasjaliselt tuttavaks tolleaegse Londoni olustikuga. See meenutas mulle Dickensit – tema kirjutas nagu elust enesest maha. Mu Miina-lugu võib ka lugeda nagu midagi pastišilaadset, jäljendades Dickensit. Ja kuna viimase sünnist möödub sel aastal 200 aastat, on see ka nagu minu väike panus tolle suure kirjaniku juubeliaasta tähistamisse. (veel …)
Maailm läbi inimese 


Meie kirjastuse reisiromaanisari balansseerib kahtlasel pinnal, otse ilukirjanduse ja reisikirjanduse piiri peal. Anna-Maria Penu käis päriselt Aafrikas ning töötas kohalikus ajalehes reporterina, puutus kokku kõikvõimalike teemadega, imestas, üritas parandada ja õppis harjumist, aga sai üsna ruttu aru, et naisena ja veel valge naisena on ja jääb ta Ugandas alati kõrvalseisjaks. Parim, mida selliselt lähtekohalt teha sai, oligi Anna-Maria jaoks raamatu kirjutamine, et tuua seda salapärast Musta Mandri maad lähemale eesti lugejale.