Kuidas ma ühele “Võõramaalase” loole ajaloolist tausta uurisin
Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor
Oma raamatu sünniloos siinsamas blogis ma mainisin, et tahtsin ühe loo asetada 19. sajandisse ja kuidas see, et ma “õige” mikrofilmikapi võtmeid raamatukogus üles ei leidnud, mõjutas loo tegevusaasta valikut. Nüüd ma tahaks kirjutada sellest, kuidas ma seda tausta uurisin, veidi pikemalt.
Ajalugu on mind alati võlunud, eriti vanemaks saades. Ja iseäranis huvitab mind see, kuidas elasid tavalised inimesed. 19. sajand on eriti huvitav selle poolest, et siis toimusid tohutud muutused, enamasti paremuse poole, ja üldiselt oli inimestel usk tulevikku. Oli ka palju sõdu, aga mitte nii veriseid kui 20. sajandi omad.
Niisiis mõtlesin ma välja aasta 1864 ja lugesin otse vanast Timesist, mis tol aastal uudisteks oli, et kontekst paika saaks. Mõnda sellest läks materjaliks ka ühele teisele jutule “Võõramaalases” – “Lõpetamata märkmed, ehk mis juhtus raamatukogus”. Illustrated London News kirjeldas iga kuu Pariisi viimaseid moode. Pariis oli juba siis ülejäänud Euroopale moepealinn. Mitmes raamatus tuhnimine tegi mind üksikasjaliselt tuttavaks tolleaegse Londoni olustikuga. See meenutas mulle Dickensit – tema kirjutas nagu elust enesest maha. Mu Miina-lugu võib ka lugeda nagu midagi pastišilaadset, jäljendades Dickensit. Ja kuna viimase sünnist möödub sel aastal 200 aastat, on see ka nagu minu väike panus tolle suure kirjaniku juubeliaasta tähistamisse.
Aga lähme tagasi vanasse Londonisse. See oli tollal oma rohkem kui kolme miljoni elanikuga maailma suurim linn. Ta kasvas peamiselt tänu immigratsioonile, nii sise- kui välismaalt. London ehitas – allmaaraudteed, kanalisatsiooni ja Thamesi jõe kaldapealseid. London oli suurte kontrastide linn – tohutu rikkuse kõrval oli tohutu vaesus. Arvutuste järgi, ehkki statistikat hakati pidama alles 19. sajandi lõpus, oli 30% Londoni elanikest vaesed ja selle leevendamiseks töötas arvukalt heategevusorganisatsioone. Seda vaesust on jäädvustanud ka Londonit külastanud väliskülalised, nagu Prantsuse kunstnik Gustave Doré oma gravüüridel:
Kuna mu tegelased pidid olema seotud teatud paikadega, siis uurisin näiteks Kristallpalee (ehitatud 1851. aasta maailmanäituse jaoks), Bedlami hullumaja, vaestemajade ja Corami leidlaste kodu (Coram Foundling Hospital) kohta. Selle viimasega oli nii, et ma alguses arvasin tõemeeli, et tegemist on päris leidlastega, see tähendab orbudega ja sellistega, kes on ema poolt hüljatud ja kiriku trepile vms kohta jäetud. Eelkõige aga oli tegu lastega, kes olid sündinud vallalistele naistele. Aga sinna ei võetudki neid niisama lihtsalt. “Lapsega tüdruk” pidi tõestama (leidlaste kodu komitee ees) ja tunnistajad tema eest kostma, et ta on muidu korralik tüdruk ja hea kristlane, aga ta võrgutati ära ja mees, kes selle korda saatis, oli nii tüdruku kui lapse maha jätnud. Tüdruk pidi oma võrgutamise loo üksikasjaliselt ära seletama ja omalt poolt pattu kahetsema.
Teadagi oli naiste elu tol ajal niru. Kui ei olnud õnne sündida jõukasse perekonda, siis vaeste naiste üheks paremaks elulootuseks oli saada tööle teenijana rikkasse perekonda. Selles valdkonnas töötas tolle aja Inglismaal kõige rohkem naisi – 13% kogu tööjõust 1851. aastal, kuni 16%-ni 1891. aastal. Korralikus majapidamises mõnda aega teenijaks olemine oli väärtuslikuks hariduseks kodumajanduse vallas ja suurendas teenijanna tulevikuväljavaateid, kui käes aeg heaks naiseks ja emaks saada. See oli niisiis selle ameti positiivne külg. Muidugi pidi vaene teenijanna alati pererahva võimuses olema ja oli tõesti loterii, millisesse majapidamisse satuti (oli häid tööandjaid, oli halbu). Eestis ei olnud selles mõttes elu sugugi teisiti (ma arve küll ei tea), ainult et need jõukad pered olid teadagi teisest rahvusest. Aga kui Eesti tüdrukuid läks hulgi teenistusse Peterburi, miks siis ei võinud mõni ära eksida hoopis Londonisse, nagu juhtub “Võõramaalase” Miina-loos?