“Võõramaalase” sünnilugu

Tekst: Mare Grau, raamatu “Võõramaalane. Reisiromaan novellides” autor

Ma elasin selle romaani kirjutama hakkamisel, see on kümme aastat tagasi, Londonis. Ma ei teadnud algul üldse, mis sellest tuleb – romaan või jutt või mitu juttu, rääkimata pealkirjast, tahtmine oli lihtsalt midagi kirja panna, midagi oma elust ja Londonist. Midagi suuremat kui päevikupidamine. Ju siis kriipis sees midagi, mis tahtis välja tulla.

Olin siis selles linnas elanud juba pikemat aega – seitse aastat. Eesti oli lõplikult seljataha jäänud ja olin end Londonis koos prantslasest abikaasaga sisse seadnud. Olin enda meelest teinud hiilgavat karjääri, kui arvestada, et alustasin oma Londoni tööelu nii madalalt – Eestis olin olnud viimati tõlkija, esimene tööots Londonis oli aga hotellis toateenijana, siis majapidajannana ja siis sai minust raamatukoguhoidja. Au pair olin ka olnud (siis, kui esimest korda Londonis viibisin pärast Eesti iseseisvust, olles õhtukolledži tudeng). London on mulle olnud nii rõõmude kui frustratsioonide allikas. Suur linn lummas ja inglise filoloogile oli see loomulikuks sihtkohaks, aga London on näidanud mulle ka halastamatut palet, et siis hiljem taas kõik korvata. Niisiis olin jõudnud oma raamatukogukarjääri tippu ja olin oma eluga rahul.

Või kas ikka olin?

Esiteks avastasin, et hakkan oma emakeelt unustama. Ma küll käisin vahetevahel Eesti Maja üritustel, kus ajasin põgenike põlvkonna vanade daamidega juttu ja kirjutasin mõned artiklid Inglismaa eestlaste ajalehele Eesti Hääl, aga see polnud päris sama, mis igapäevane suhtlemine. Olin isegi mõtlemises inglise keelele üle läinud. Mu ostunimekirjad algasid tavaliselt eesti keeles ja läksid siis üle inglise keelele. Registreerusin lugejaks oma raamatukoguga samas hoones, Senate House’is (see osa mu raamatust on täiesti tõsi, ma tõepoolest töötasin seal) asuvas SSEES-is (School of Slavonic and East European Studies), ja laenutasin sealt eestikeelseid raamatuid, mõnele olin lausa esimeseks lugejaks. Kui ma lugesin Karl Ristikivi “Rõõmulaulu”, siis juhtus selline asi, et see pani mind nutma! Muidugi olin ma Eestis lugenud paljusid klassikuid ja mitteklassikuid, aga varem polnud keegi eesti kirjanikest mind nutma pannud, naerma küll – näiteks Oskar Lutsu “Kevade”.

Niisiis olin seal, Ristikivi “Rõõmulaulu” võõras linnas, oma emakeeles lugemas ja pisaratega pooleks imetlemas, kui ilusasti see on kirjutatud, ning leidsin, et ainult kirjutades saan oma emakeelt veel heal tasemel alles hoida. Mul oli kirjutamispisik küll juba varemaltki sees, aga seni polnud see nii suuri mõõtmeid võtnud. Nüüd tahtsin jäädvustada seda, mida olin kogenud, ja rääkida Londoni linnast ja inimestest. Sündis mõte mitte kirjutada tavalist reisijuttu, vaid midagi ilukirjanduslikku. Ristikivi sai mulle eeskujuks keele mõttes, kuigi stiili mõttes oli mulle eeskujuks mitte-Eesti kirjanikke nagu prantslane Patrick Modiano, kes on tuntud oma romaanides ja juttudes mõistatuslike atmosfääride loomise poolest (muide, tema prantsuse keelest on suhteliselt lihtne aru saada ja tema oli üks esimesi prantsuse autoreid, keda ma ta emakeeles lugesin) ja jaapani päritolu inglise kirjanik Kazuo Ishiguro, kelle “The Remains of the Day” võlus mind oma psühholoogilisuse ja absurdi sulamiga.

Siis mõtlesingi välja Anna (ta nimi oli alguses midagi muud) ja panin ta tegema enam-vähem samu asju, mis ma isegi olin teinud, aga mitte päris. Palju asju, sündmusi ja tegelasi on mu juttudes väljamõeldis või süntees, seega on see, mis välja tuli, poolautobiograafiline. Ma kirjutasin töö kõrvalt, lihtsalt lõbu pärast, tasapisi, kuni mulle tuli idee panna üks lugu 19. sajandisse. Inglismaal oli siis väga populaarne telesaade oma juurte otsimisest – mitu tuntud tegelast otsisid oma kaugeid sugulasi ja leidsid neid Mandri-Euroopast. Seda juhtus ka inimeste puhul, kes tundusid nii läbinisti inglaslikud. Mul oli algul kavas kirjutada veidi varasemast perioodist, mille kohta ma tahtsin vanadest Times’idest lugeda, aga ma ei leidnud selle mikrofilmikapi võtmeid üles, niisiis tuligi mängu aasta 1864. Sealt edasi uurisin ma oma raamatukogus muid allikaid, vanu ajakirju ja uurimistöid. Seega novellis figureerinud professor olin tegelikult ma ise, ja järgmises loos hakkasin talutüdruk Miinaks, kes läheb vastu tahtmist Eestist oma emanda saatjana Euroopasse kaasa ja kohtab seal toonaseid kunstnikke ning muid tegelasi. See ongi ilukirjanduse võlu, et saab oma tegelastega mängida ja panna nad enda eest tegema asju, mida ise teha ei saa!

2006. aastal kolisime abikaasaga Londonist ära ja võtsin oma poolelioleva käsikirja Prantsusmaale kaasa. Ma töötasin selle kallal tasapisi edasi, algul jälle töö kõrvalt. Olin, nagu mu uuel kodumaal öeldakse, “pühapäevakirjanik”. Kuni lõpuks said Londoniga seotud neli osa valmis. Nii jäi see nagu hüvastijätukirjaks sellele linnale.

Ma panin sellele neljale loole hellitlevalt alapealkirjaks “Romaan juttudes” (päris pealkiri oli ka midagi muud kui praegune, mis õieti sündis vaid viimasel minutil toimetamise käigus) ja püüdsin seda avaldada. Asjatult – leiti, et see polegi romaan, ja võib-olla ta polnudki veel päris küps, niisiis jäi ta mulle sahtlisse. Ma kirjutasin siiski muid jutte edasi, sest see pisik töötas minu sees juba vägevalt, kuni sündis raamatu viies jutt, seekord Prantsusmaast, ja sellel läks omapäi paremini, avaldati eelmisel aastal Loomingus.

Siis tundsin, et on aeg – selle aasta veebruaris – nii-öelda kapist välja tulla, ja saatsin valiku oma juttudest Petrone Printile. Mulle olid sellest kirjastusest kaks sõbrannat Eestis rääkinud, aga ma eriti midagi ei teadnud neist. Hinges näris küll kahtlus, kuidas mu jutud seal vastu võetakse, aga üle ootuste läks nii, et kirjastuse ühele osanikule Epule nad meeldisid ja ta hakkas mu raamatu toimetajaks. Ma olin seitsmendas taevas, et kellelegi mu jutud ikkagi meeldisid. Pärast eelmisi ebaõnnestumisi. Ja Epust sai väga hoolitsev ämmaemand. Ilma temata poleks see raamat tulnud välja just selline, nagu ta tuli. Ühe raksuga valis ta välja seitsmest saadetud jutust viis: Londoni-lood ja viimane, mis juba oli ilmunud, ning pani nad teise järjekorda. Edasi pakkus ta, et nimetaks kogu asja “romaaniks novellides”, mida ma ise ei tihanud enam teha, milline saatuse iroonia! Virtuaalne koostöö oma toimetajaga oli mulle viljakas ja meeldiv. Ma õppisin väga palju. Ja tänu Epu ettepanekutele, mida ma suuresti järgisin, sai romaan viimaks küpseks. Ja mulle avaldas ka muljet, kui kiiresti raamat pärast toimetamist trükist välja tuli.

Elagu Petrone Print, London ja Prantsusmaa!