Andry Ervaldi “Unenäorongist” kirjutavad tema lesk Tiina Ervald ja sõber Monika Pullerits.

TIINA ERVALD, Andry lesk:

Andry oli keeruline, segadusse ajav, raame lõhkuv, lapsemeelne, sügav… oli meie ühiste laste isa, elukaaslane, õpetaja, kaaslane, sõber… Ta eriline anne oli inimese potentsiaal ära näha ja luua olukord (viia kellegagi kokku, anda ülesanne täita, suunata mõne raamatu juurde, minna matkale, suhelda meilitsi), et inimene seda teostama asuks. Vahel oli see valus kogemus. Alati oli see arendav kogemus.

Andryl oli tohutu lugemus ja lugemiskiirus. Kui ta esimest korda kellegi koju läks, suutis ta minutiga saada ülevaate, mis raamatud seal on, sirutada nt käe ülariiulile ja võtta sealt raamatu, sõnades: “Ma arvan, Maria (Paul, Toomas, Tiina) peaks seda lugema. Võib, ma laenan.”

Ta viimaste aastate soovid kirju lõpetades olid “Rõõmsat jõudu!”, “Ole, kes oled!”.

Nii raske öelda, kes ta oli. Kergem on vast öelda, kes ta polnud. Ta polnud mingis mõttes standardne: liiga pikk kasv, liiga loovad lähenemised, liiga suur lugemus, liiga ebatraditsioonilised suhtlemis- ja õpetamisviisid.

Kui praegu peaksin teda kuidagi määratlema, siis ütleksin, et ta oli liblikas. See on veider võrdlus, sest oli ta ju nii pikka kasvu ja üldse mitte õhuliselt mõjuv. Liblikas ses mõttes, et liblika tiivalöök võib väidetavalt vallandada tormi. Andry antud impulsid kestavad jätkuvalt neis, kes neid said, arenevad ja muudavad kuju – ja liiguvad läbi uute kohtumiste uute inimeste juurde edasi, võimendudes ja teisenedes. Midagi suurt ja sooja ja olulist on ta käima lükanud. Ja see jätkub.

“Kas kohtumine toimus?” Selle küsimusega lõppesid paljud tema vestlused. Selle poolest on erilised ka tema kirjutised. Toimub kohtumine: sa lähed muinasjutuga/keelemänguga/mõtteuperpalliga kaasa, kuna jutustatud on see nii rikkas ja krutskeid täis keeles ja tundub nii kerge kaasa minna – aga siis, millalgi, toimub kohtumine. Iseendaga. Mingi sellise nurga alt, mida seni polnud endana tunnistanud. Või saad mõnele nurgale endas või maailmas hoopis teistsuguse vaatenurga, kui sul seni on olnud. Ja seda mitte nii, et keegi moraali loeb või ütleb, kuidas asjad on. Ei. Sa saad looga koos liikudes kogemuse. Ja iga päris kogemuse, iga päris kohtumise järel ei ole inimene enam endine, ta muutub pisut. Selline mõju on Andry kirjutistes sees.

Peaaegu iga muinasjutt selles kogumikus on kirjutatud mõne konkreetse lapse peale mõeldes. Ja kuna lastest on nüüdseks saanud suured, siis võib ilmneda lausa kummastavaid paralleele. Nt on “Väike tüdruk, kes kõndis laes” lugu Maarjast, kes tõesti on elus teinud asju, mille kohta enamik ütleks, et see pole võimalik, loogiline, tõenäoline – ja seda sellise just teda iseloomustava ja muinasjutus hästi välja toodud viisaka-tagasihoidliku järjekindlusega, mitte jalgu trampides või müüre lõhkudes. Ja on veel Joonase lugu, Kristo lugu, Aaroni lugu – neiski võib samasusi leida. Iga loo muinasjutu puhul ma lihtsalt ei tea, kellele see oli mõeldud, või ei tunne teda.

Enne sellesse raamatusse jõudmist on paljud Andry muinasjutud elanud rahvaluule-elu: osa neist on tema enda poolt linti loetud ja kümned lapsed on neid sadu kordi kuulates üles kasvanud. Neid on käest kätte ja suust suhu levitatud. Need on paljudele inimestele tähtsad olnud. Tore, et osa neist saab nüüd ka kaante vahele, kaaslaseks Jarõna Ilo toredad ja vaatenurki nihutavad illustratsioonid.