jassi_pass

Aeg on meie traditsiooniliseks aastalõpu-blogikampaaniaks. Kõik, kes arvustavad alates 26. novembrist kuni 6. jaanuarini mõnda meie kirjastuses avaldatud raamatut ja soovivad saada selle eest kingitust, palun pange siia kommentaariumisse oma arvustuse link koos arvustaja kontaktiga ja/või saatke see link aadressile info@petroneprint.ee.

Blogimängu reeglid on järgmised:

– iga arvustaja saab kingiks ühe raamatu, hoolimata arvustatud raamatute arvust;

– arvustusse tuleb lisada arvustatava raamatu link (st link raamatule meie koduleheküljel);

– kui keegi tahab osaleda, aga tal ei ole oma blogi, siis palun saatke oma arvustus kuni 6. jaanuarini aadressile info@petroneprint.ee;

– kingiks on sel aastal valida järgmiste raamatute vahel:

1) Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune?”: lugu sellest, kuidas 24aastaselt otsustab “varajasse keskeakriisi” jõudnud noor naine maha jätta oma turvaliselt polsterdatud maailma ja järgida ümbermaailmareisile minevat ekstsentrilist hipipapit;

2) Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune? 2. osa”: lugu 2001. aastast, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks, kui võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel oli raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel;

3) Epp Petrone, “Jassi pass”: lugu poisist, kes tunneb end sageli üksi, kelle isa läheb tööle välismaale ja kes jääb emaga kahekesi. Jassile on seltsiks Ämblik-Mati, Oranžide Täppidega Koll ning unistused kaugel planeedil elavatest rohelistest mehikestest;

4) “Minu kokaraamat”: “Minu” sarja autorite retseptid – raamatust leiab rahvusköökide klassikat, kohalike sõprade kodudes maitstud hõrgutiste kirjeldusi ja autorite endi loomingulisi köögikatsetusi.

– kingiks valitud raamatu saadame tasuta kohale Eesti aadressidele. Välismaa postitasu peaksite siiski ise maksma (või siis jõuluks Eestisse raamatu järele tulema). Tartu inimestele annaksime raamatu meeleldi kätte oma kontoris, kesklinnas, Küütri 16, avatud tööpäeviti 10–16. Tallinlastele võime kingituse kätte anda rahvusraamatukogu laadal (9.–13. detsembril).

– blogikampaania algab PRAEGU ja lõppeb 6. jaanuaril, seega jagame raamatuid kingiks arvustuste eest, mis on blogides ilmunud 26. novembrist 2014 kuni 6. jaanuarini 2015 (varasemad ja hilisemad blogipostid ei lähe paraku arvesse);

– kirjutage, mis arvustatava raamatu juures meeldis ja/või ei meeldinud, millega sulle see tekst seostus. Ja mitte liiga lühidalt, ikka parajalt :). Võite vaadata meie kodulehelt erinevate raamatute all olevaid arvustusi.

***

Aasta lõpus toimuva blogimängu traditsioon on sama vana kui Petrone Print. Meie kõige esimest, 2007. aasta blogiarvustuskampaaniat saab vaadata siit ja 2008. oma siit. Aastal 2009 proovisime intervjuu-lingikampaaniat, mida saab kaeda siit. 2010. aasta blogiarvustused on siin, 2011. aasta omad siin, 2012. aasta omad siin ning 2013. aasta omad siin.

Head mõttejooksu kõikidele ka selle aasta arvustusteks!

Kommentaar

  1. Mina lugesin Montreali deemonid, mille aasta alguses kingiks sain. Ootasin millegipärast natuke rohkemat. Ju siis oli reklaam võimas.
    Lugesin läbi, kuigi kaua. kui praegu küsida, millest raamat rääkis, siis täpselt ei mäletagi. Kahjuks.
    Teised teie raamatud on kõik kuidagi enda külge laenutanud.
    Väga meeldis mulle ja minu lasteaia rühma
    lastele Muinasjutud armastusest.
    Seekord valin jälle lasteraamatu, et lasteaias seda lastele lugeda- Jassi pass.
    Oleme lugenud Marta varbad ja Anna hambad. Väga lahedad raamatud. Ootan neile järge!
    Soovin teile imelisi jõule ja põnevat uut aastat!

  2. Blogi … no pole sellist, isiklikku, aga nagu ei vaja ka, paistab. Ainult et kirjutama ajab täna veel-küpsena-sündimata “Ma kingin sulle jõe” raamat, mille otsa täna koperdasin Hooandjas: http://www.hooandja.ee/projekt/koosolemise-raamat-ma-kingin-sulle-joe. Seega, link raamatule on, küllap siis läheb ka teile arvestusse. Miks siis sedasi, et kohe puudutas? Aga vaat puudutas ja võlus kohe lugu ja kunstniku pildid ja kui veel seda kiikumise pilti nägin, siis enam silmist ja südamest ära ei saanudki, olin “kadund laps”. Mulle on kiikumine ja kiiged olnud läbi elu olulised, võin neid poolesaja-aastase elu kohta üles lugeda loendamatult, ainult et oluline on olnud just see kiikumise tegevus ise kiigel, see üles-alla-edasi-tagasi, justkui kaugemale-kõrgemale, aga samas tegelt aiva lähemale iseendale … vaat sedasi on kiikumisega. Ja nüüd, nähes pilti nende kiitsakate lapsejalgadega taevakiigel, no see lihtsalt on minu pilt. Ja lugu, lugesin raamatublogist lugu ja kangastus, kuidas seda lugu loen oma veel sündimata lapselapsele ja kuidas mul on nii hea, et ma saan talle lugu lugeda kinkimise kohta, et kohe kingingi kõik talle jupikaupa ja olen jäägitult kingitud vanaema, samal ajal kui me kiigumegi siin Muhus meie suure Titekiigu peal, mille kiigumeister Tarmo mullusui tegi ja kus nüüd noored titeisulised käivad muudkui tittesid endile kiikumas … sedasi siis oli, et raamat sai mult täna Hooandja hoogu ja kõike muud eelloetletut jään ise aiva ootama: valmis raamatut, lapselast ja kooskiikumisi, noid lõputuid … seniks aga kiigun iga päev ise vähemalt ühejao kiikumist, sest kiikumine on osa minust. Sedasi siis, et hoogu raamatule “Ma kingin sulle jõe” :)
    http://kingintalle.blogspot.com/

  3. No ei saa enam näppusid rahu, muudkui kirjutaks veel siia. Seekord Unenäorongist.
    http://petroneprint.ee/raamatud/unenaorong/
    Käisin novembris selle raamatu esitlusel Kloostri aidas ja olin nii võlutud Pireti jutuvestmisest, teise naise pillilugudest ja inimestest, kes Andryst rääkisid. See päev oli üldse otsatu-ääretu ja ime-imeline. Olime Tiinaga kahekesi Rakverest tulemas ja Valgejõe kandis tegi Tiina juttu, et paneks silla alla küünla … no mis on, et silla alla, aega meil priilt ja piiramatult, paneme ikka olulisema koha peale. Ja siis Tiina juhendusel sõitsime Valgejõe kunagise hüdrojaama orgu ning läbi värske pehme paksu valge lume müttasime kärstikulise jõe orus ja sätitasime küünla, kommid ja iseenda sellesse Andryt meenutavasse meeleollu. Pärast muidugi kiikusime selle suure külakiige peal, mis oli kenasti kiigukõlbulikuks jälle tehtud, kiiguhullud nagu me mõlemad oleme :) Teekond Tallinnasse oli saanud hoobilt suurema tähenduse. Kloostri aidas esimeseks Andry tütart Maarjat kohanuna oli päevatähendus veelgi suuremaks paisunud ja siis sai juba raamatut katsuda ning selle kaante sametine pind ja sind-endasse-sulatav sisu, no neid saa seletadagi … nii ime-erilised … Piret jutustas Andry lugusid ja Andry kuulas koos meiega, teine naine mängis kannelt ja laulis Andry lugusid ja taas Andry meiega, siis veel teiste lood ja Andry kuulamas … kas siis nõnda saama … muidugi saama, sest kui oleme meie ja ta meid varemalt puudutas, siis kõik need puudutused ei kao, vaid tšuhh-tšuhhitavad meiega koos ja kaasa ükskõik siis, kuhu meid elurongid viivad ja kus peatuses peatume, ikka oleme Andrylt puudutada saanutena tema puudutusi endas kandnutena neid taastunnetamas ja jagamas ning jagatud asjadega on juba kord sedasi, et jagatud jagamised kasvavad, Mis ime siis, kui ruum oli raamatuesitlusel täis inimesi, kes vagunite viisi olid kandnud omi puudutusi ning kõik korraga jagama asusid, muidugi tšuhh-tšuhhitas siis Andry ise ka kohale ning vibalik-kassina soojendas end Unenäorongis koos meiega. Sain omale seal ka isikliku raamatu, kuhu Joonas kirjutas, et mulle kõike seda, mis ma ise tahan ja Maarja, et tahtevalikud oleks kerged ja Tiina, et … ja teised, et … No mis sa hing veel kirjutad siin, edasi oli kodus üks mõnus loolugemine teise otsa ja kui lugu oli väikekandle poolt varemalt saadetud ühislauluga, siis ajas veel koduski laulma, ikka Unenäorongi-rataste tšuhh-tšuhh-tšuhhi rütmiga: rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh, Andry oli rongijuht, rattad tegid rattattatta, rattattatta ja rattattatta …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga