“Minu Uganda” ja venekeelne “Marta varbad”, Petroned Võtikvere raamatukülas

Värskeid raamatuid! Epp Petrone lastelemmik “Marta varbad” on nüüd tõlgitud vene keelde ja valitud Apollo raamatupoe augustikuu raamatuks.

Äsja ilmus ka Siisi Saetalu raamat “Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas”: lugu sellest, kuidas autor püüdis Uganda pealinnas panna annetuste toel püsti kohvikut, mis pakub tööd erivajadustega inimestele. Siisi vaatab asja kahelt poolt: peale enda Aafrika-kogemuse kirjutab ta meie blogis ka sellest, kuidas mustanahalisel ugandalasel Eestit külastada on. Nagu ta ütleb – valusa pagulasteema kära sees teisiti ei saa.

Autoriga oli Ugandas kaasas ka Kullar Viimne, kes väntas Siisi loost dokumentaalfilmi “Kuidas ma Aafrikat päästsin”, mis valiti selleaastasel Pärnu filmifestivalil üheks parimaks.

“Minu Uganda” ostuga toetad Uganda erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut.

Meie raamatumüügiletti ja meie autoreid Epp ja Justin Petronet võib kohata 8. augustil Võtikvere raamatukülas, mis seekord pühendatud loodusele ja keskkonnale. Justin Petrone räägib oma raamatust “Minu Eesti 3” ja loeb ette katkendi oma tulevasest raamatust “Eestist kirju”, Epp Petrone räägib oma loodusega seotud teostest ja loeb ette katkendeid peagi ilmuvast kogumikust “Lood loomadest”.

Võtikveres tuleb jutuks ka Fred Jüssi raamat “Reisikirju”, mis on praegu Apollo raamatupoes püsikliendile soodushinnaga.

Justini ingliskeelne raamat “My Estonia 3” on nüüd müügil ka Amazoni veebipoes, nii USAsInglismaal kui mujal.

Superstaarist pagulaseks ehk mustanahalise turistina Eestis kaks aastat tagasi ja praegu

Tekst: Siisi Saetalu, “Minu Uganda” autor

Tulin üle pooleteise aasta kuuks ajaks tagasi koju. Juhuslikult samal ajal, mil “Minu Uganda” Eestis trükki läks ja seejärel juba poelettidele jõudis. Raamatust saab lugeda minu kogemustest Ugandas, siin kirjutan aga vastupidi ugandalase puhkamise kogemusest Eestis. Sest valusa pagulasteema kära sees lihtsalt teisiti ei saa.

Ugandas on üldiselt väga mõnus elada, päike paistab ja inimesed viskavad muudkui nalja. Sageli viskavad nad nalja minu valge naha üle. Heast südamest ja üldse mitte pahatahtlikult. Vahepeal on see lõbus, aga vahepeal väsitab valgeks inimeseks ehk muzungu‘ks olemine ära. Ootasin väga, et saan jälle Eestis jõlkuda ning nautida anonüümsust ja halli massi sulandumist. Aga läks teisiti.

Juba enne lendu Eestimaa poole helistas mulle murelik ema, kes hoiatas, et siin käib kole pagulaste küsimuse lahkamine. Olin muidugi ka ise meediat jälginud ning teemaga kursis, kuid poleks arvanud, et asjad nõnda kehvasti on, et mustanahalise inimesega Eestisse tulijaid peab lausa hoiatama. Liikusin nimelt esimesed kolm nädalat läbi Eesti koos ugandalasega, kes oli siinmail juba teist korda.

Kahe aasta tagusest külastusest räägib ta Uganda pealinna Kampala baarides sõpradele lõbusaid lugusid. Kuidas teda Hollywoodi klubis VIP-alale küsimata sisse lasti, kuidas pälvis pidevalt neidude tähelepanu ning kuidas tänaval Ameerika popmuusikute nimesid järele hüüti. Nagu päris superstaar! Ja ka sellest, et Eesti kõige mõnusamate inimestega linn on Jõhvi. Sest seal ei pöörata talle tähelepanu. Ma ei uskunud, kuid seekordne visiit kinnitas eelnevaid vaatlusi.

Hirmul on suured silmad, öeldakse. Nii olid ka meil. Ei tea siiani, kas asjatult või asja eest, sest etteruttavalt võin öelda, et löömaks ei läinud. Kõige sündmusterohkemad seiklused juhtusid alati poes. Saverna toidupoodi sisenedes hüüdis mööduja kõvahäälselt teistele ostlejatele: “Vaadake, see on küll pagulane!” Tallinnas valitses poes ülevam meeleolu ning poodi siseneja kukkus itsitama: “Neeger on poes. Nii naljakas!” ning helistas sõbrale, et uudist jagada. Otepääl pahandati natuke. Haapsalus päriti teineteiselt üllatunult: “Kas oleme Eestis või Rootsis?” Hiidlased olid parajasti ametis siseturistide teenindamisega ning piirdusid altkulmu piilumisega. Jõhvis oli kõigil kama.

Tartus taheti mustanahalist meest kallistada ning mõned noored tulid ütlema, et nad pole rassistid. Aga ugandalane võiks ikka rääkida, mis tema pagulastest arvab. Tema ju teab. Umbes nii, nagu Uganda maakohtades eeldatakse, et valge inimene on arst või preester, arvasid nemad, et kui ugandalane pole pagulane, siis on ta vähemasti sel alal ekspert. Abdul Turay kirjutas kunagi kuskil, kuidas tema poole pöördus hiphop-muusikast uurimistööd tegev üliõpilane, eeldades, et mustanahalise inimesena teab ta sellest kõike.

Eestis puhkav ugandalane, ametilt jurist ja üldsegi mitte pagulasekspert, arvas, et parimad pagulased on need, kes tulevad joovad Eestis õlut ning lähevad koju tagasi. Nagu tema.

Kahe aastaga superstaarist pagulaseks muutumine tuli ugandalasele siiski ootamatult. Talle tundus arusaamatu ka see, et me siin venelastega jonni ajame. Aafrika on hõimudevaheliste konfliktide poolest tuntud ning ka Uganda puhul pole kodusõda väga kaugesse minevikku ulatuv sündmus. Kuid pingete järel on suudetud üksteisele andestada ja üsna edukalt eluga edasi minna. Vähemalt Ugandas.

Veel enne ärasõitu pakkus ugandalane irooniliselt välja enda lahenduse eestlaste probleemidele: Obama võiks saata Eestisse 2000 mustanahalist Ameerika sõdurit meid teiste kurjade vaenlaste venelaste eest kaitsma. Mis siis küll saaks?

Pärast Eestist lahkumist saatis ta mulle Frankfurdi lennujaamast iroonilise sõnumi: “Olen sõidugraafikus. Peagi olen oma pagulaslaagris tagasi.”

Kas ta Eestisse veel ka kolmandat korda puhkama tahab tulla, ma veel ei tea.

Üldiselt on mul tunne, et hetkel on väga raske pagulasdebatile üldse midagi juurde lisada. Rahvas on tugevalt kahte leeri jagunenud ning ühe või teise poole arvamusavaldused enam kedagi ei veena.

Ja miks ma sellest siin kirjutan? Sest kui olen tuttavatele neist seikadest pajatanud, ajavad kõik silmad punni ega taha uskuda. “Kas tõesti on see vaikne eestlane nüüd nii suur ütleja?” päris näiteks üks.

Vaat sellised seiklused. Eks igaüks mõtleb ise, mis ta neist arvab ja kustpoolt ja kas üldse samastub.

Raamatus aga, nagu öeldud, minu muzungu-elust Ugandas.