Oma kogemuste põhjal arutleb raamatu “Minu Tenerife” autor ja ETV meelelahutussaadete peatoimetaja Mart Normet.

Mul oli ükskord pool miljonit Eesti krooni vaba raha, mille eest oleks saanud teha maailmale tiiru peale. See oli siis, kui elasin muinasjutus. Me kõik elasime kinnisvarabuumi-muinasjutus! Korterid, olgu neil seinad puudu või olemas, olgu neil tapeet laes või põrandal, kõikide hinnad tõusid müstiliselt.

2008. aastal müüsin kinnisvarabuumi tipus maha oma kahetoalise elamise, et osta kolmetoaline, kus oleks oma tuba ka lapsel. Ja nii see juhtuski – mu pangaarvel oli 500 000 krooni.

See oli esimene kord, kui ma reaalselt oma väikeses ajus taipasin, et raha – see ongi üks suhteline mull. Enne oli mulle kui palgatöölisele tundunud, et rahanumber on midagi konkreetset ja väärtuslikku. Nüüd lõi esimene punane lambike põlema: ei maksa raha ülearu usaldada, need paberid ja mündid pole ise oma väärtuse peremehed. See korter pole ju vahepeal poole suuremaks kasvanud või mingil muul reaalsel moel väärtuslikumaks saanud.

Selle sülle kukkunud raha “mahareisimine” tundus just õige idee. Lotovõit – lööme laiaks! Oleme naisega alati reisifännid olnud. Kui paljud sõbrad investeerivad oma aja ja raha maakodusse, siis meile on tõeline puhkus ikka see, kui saab sõita Eestist välja.

Niisiis, kinnisvarabuum oli meile kinkinud nelja aasta Eesti keskmise palga. Muidugi läheme reisile! Küll seda betooni jõuab hiljem üürida või osta.

Aga teate, mis siis juhtus… ülemõtlemine! Me nimelt ei suutnud tookord leida sellele megapuhkusele eesmärki ehk nii-öelda masterplaani. Kartsime, et mõne kuu möödudes hakkab suvalises kohas lihtlabaselt igav. Arvasime, et turistina võõras kohas elamine, sõprade ja pereta, toob meile kallale suure koduigatsuse. Ning lõpuks oleks rahast lihtsalt kahju, kui oleme oma idee vangid ega naudi seda.

Tagantjärele tundub säherdune loogika küll täiskasvanulik, aga samas üdini allaheitlik.

Me elame ainult ühe korra!

Ja siis – kui sul on raha, et unistused teoks teha – ei saa sa sellega hakkama!

Ah et sa ei tea, millest unistada?…

No sel juhul ei saa sind tõesti keegi aidata.

Niisiis tampisime raha betooni. Ostsime 30aastase laenuga uue korteri.

Möödus neli aastat.

Tervis oli ületöötamisest täiesti p****s.

Naine küsis: kas äkki peaks nüüd siis aja maha võtma?

Ostsime üheotsapiletid Tenerifele.

Sest reaalsus on selline, et minu põlvkond ei hakka kunagi pensioni saama. Noorematest rääkimata. Selline pensionisüsteem, nagu me praegu teame, läheb nähtavasti hingusele või kuivab lihtsalt kokku.

Me peame olema valmis elukestvaks tööks ja pidevaks enesetäiendamiseks. Aga see pole ju reaalne, kui oled end kolmekümnendateks eluaastateks zombiks töötanud. Hommikul kütad keha kohviga üles ja öösel paned vaimu rahustitega magama.

Teooria on lihtne: selleks et päevade lõpuni vormis olla, tuleb end laadida ja esimesest läbipõlemisest tuleb õppida. Seda ma täpselt aasta tagasi, 34aastaselt teha püüdsingi.

Kui hakkasime seda reisi planeerima, püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, kuidas oleks “õige” puhata. Lühikese puhkusega on kõik selge – adrenaliin on sees –, koht on uus ja tõeliseks lõõgastumiseks aega vähe. Kuidas töömõtted ära unustada? Kuidas tarbida iga minutit sihipäraselt? Lühikese reisi juures on see tõeline katastroof, kui terve päev on pilvealune või sootuks vihmane.

Aga 180 päeva! Kuidas neid õigesti kasutada?

Maailmakuulus disainer Stefan Sagmeister saadab iga seitsme aasta järel oma New Yorgi firma aastaks ajaks laiali, et töötajad maailma eri paigus kosuksid ja ideid koguksid.

Sagmeister kujutab oma elu ette nõnda, et ta justnagu lõikab pensionipõlvest aastaid tükkhaaval välja ja paigutab need tööaastate vahele. Ikka selleks, et tema inimesed värsked oleksid.

Ameerikas võimaldab umbes veerand kõikidest ettevõtetest karjääripausi (inglise keeles sabbatical või gap year). Ülikoolides, ka Eesti omades, on suhteliselt levinud tava, et vaheaasta või vaba semestri ajal saavad õppejõud raamatut kirjutada.

…Raamatu kirjutamine – see on ju imelihtne! Nii ma varem mõtlesin.

Sest ma kogu aeg ju kirjutan midagi: e-kirju, sõnumeid, Facebooki ja Twitteri postitusi, pildiallkirju!

Mu vanaema oli kirjanik, mu vanaisa, isa ja ema – kogu mu pere – on raamatuid avaldanud. Raamatu kirjutamine – see on loomulik toiming. Nii ma mõtlesin.

Kuni avastasin end istumas arvuti taga, käed klaviatuuril ja… ei midagi! Tunni ajaga suutsin kirja panna 20 sõna ja neist 16 ära kustutada. Sedasi mitu nädalat jutti, kuni sain aru, et pole mõtet puhkust pabistamisega tuksi keerata.

Närviline olek on meil veres. Näiteks Eesti liikluses ärritutakse iga väiksemagi asja peale. Tenerifel aga antakse väikesed vead andeks. Kui parkimiskohta pole, aga sul on vaja korraks kuskil ära käia, siis jätad auto natukeseks otse vöötraja peale. Keegi ei hakka tuututama.

Meie elurajooni keskuse tiheda liiklusega ringteel, mille keskel on purskkaev, peatus ühel ilusal päeval auto. Sellest väljus rooli tagant noormees ja tema kõrvalt neiu. Nad suudlesid kirglikult lahkumissuudlust. Hetk nagu filmis. Aeg peatus. Liiklus seisis tubli pool minutit, kõik ootasid rahulikult. Noorhärra istus autosse tagasi, sõitis edasi, elu jätkus omas rütmis.

Ja ka mina sain “Minu Tenerife” lõpuks kirjutatud. Omas rütmis.