Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonas"
11,00 €

Ilmunud
06. 2013

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama.

Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.

IVO TŠETÕRKIN

Katkendid

Veel paar nädalat tagasi magasime Kaupo ja Kadriga mõnusas džunglikämpingus mugavates voodites, kui ühel hetkel hüüdis meile õuest PomPom: „Senjoor Vargas! Olge ettevaatlikud, teie ukse taga on korallmadu!”

Too Pom-Pom hüüab mind senjoor Vargaseks pärast seda, kui ma ükskord ulatasin talle Vargase marki pisco-pudeli, et saagu tuttavaks, minu sõber senjoor Vargas. See tegi talle palju nalja ja jättis mulle hüüdnime, õnneks siiski ainult tema puhul. Teda ennast hüüab aga terve küla Pom-Pomiks seetõttu, et ta ei kannata üldse alkoholi ning kukub väikese pitsi järel kohe pom-pom! põrandale maha.

Aga korallmadu ukse taga ei olnud üldse naljakas. Tõusuvesi oli selleks ajaks tõusnud juba kämpingu põrandani, kuigi majakesed asusid kõrgel jõekaldal ning omakorda kahe meetri kõrguste vaiade otsas. Panime kummikud jalga ning läksime vaatama – tõepoolest, ukse taga, kõige rohkem kolmekümne sentimeetri kaugusel oli veepinnal ujuvate lehtede vahel näha korallmao pead ning osaliselt ka tema erepuna-kolla-musta keha. Madu oli täiesti liikumatu, kuid ilmselgelt ärkvel. Veepind oli põrandaga peaaegu tasa ning loomulikult oli ukse all täiesti piisav pragu, kust ta oleks tahtmise korral ilusasti sisse saanud.

Korallmaod ei ole just väga agressiivsed, kuid see-eest ühed mürgisemad maod Amazonases. Heitsime uuesti voodisse ja rääkisime, et ega tal ei ole ju tegelikult mingit põhjust meie tuppa ronida. Ilmselt pidas ta öösel metsas jahti ning inimene tema toidulauale ei kuulu. Sellegipoolest saime mingi aja pärast ise ka aru, et me võime ju seda juttu hommikuni rääkida, kuid ega me seal magada enam ei saa. Seega ei jäänudki muud üle, kui panime kõik uuesti kummikud jalga ning hiilisime mööda laudteed, mis ühendas majakesi maloka’ga, vaikselt maost mööda ja heitsime turvalistesse võrkkiikedesse. Nagu nüüd metsaski.

(jätkub raamatus)


Hommikuks oli meie oma montaràs Hermàn lasknud ühe hirve, Gen-Geni külast kaasavõetud „paadiabiline” Segundo, kelle nimi on tõlkes lihtsalt Teine, oli aga saagiks saanud ühe kaimani ning tuukani. Johnnyle naeratas samuti õnn – suuresilmalise musmuki-ahvi näol, Llyacko aga oli püüdnud neli suurt härgkonna. Toidupuudus oli seega mõneks ajaks korralikult likvideeritud.

Pärast ütles Hermàn mulle, et seal külas häid jahimehi ilmselt ei ole. Ainult head püssid. Muidu ei oleks ta seda hirve nii lihtsalt lasknud. Ta arvas, et kohalikud jahimehed käivad mööda ammu sisse tallatud metsaradu, valgustavad lampidega teed ja loodavad, et nende teekond mõne looma omaga ristub. Ma mäletan, et ka teisel päeval, kui Hermàn kaks vöölast lasi, küsis Jorge kohe, mismoodi tal see õnnestus. Viimase vöölase laskmisest oli möödas mitu kuud, hirvest pool aastat ning taapirist terve aasta. Nüüd tuleb mees teisest külast ning kütib mõne päevaga terve küla toidulaua täis. Nagu öeldud – montaràs kasutab jahipidamiseks kõrvu ning ei käi mööda sissetallatud radu.

Segundo aga sai Hermàni käest võtta, et too oli raisanud kaks padrunit sellise mõttetuse nagu vaid meetripikkuse kaimani peale, kellesuurusi püütakse tegelikult paljaste kätega. Tuukani aga oli Segundo lasknud ilmselgelt vaid selleks, et tema pikast nokast tehtud ehtega Jorge 13aastase tütre Rebecca ees eputada. Darwin ütles, et nende vahel olla juba mingi „kõlks” ära käinud. Teadagi, selliste „kõlksude” pärast lapsed jooksevadki seal ringi koos oma varateismeliste emadega.

Tagasi külla jõudnud, sai aga päris selgeks, et meie toitu sõigi vanaema. Esiteks küsis Eccer minu kuuldes meie kadunud suhkru kohta, mille peale vanaema ütles, et ta teeb sellest meile marmelaadi. Ainult et marmelaad ei ilmunudki kunagi välja. Teiseks pistis vanaema lõuna ajal Llyacko püütud neljast härgkonnast kolm endale salaja pintslisse. Kui Llyacko talle märkuse tegi ja ütles, et need olid meile mõeldud, siis vanaema ainult naeris jälle võika häälega ning ütles vanale Jorgele, et too metsa läheks ja ära söödud konnade asemele uued tooks – justkui oleks härgkonnad maja taga rivis, ilusasti pikkuse järjekorras ootamas, millal vanaemal konnaisu peale tuleb.

Jorge läks selle asemel hoopis kirikusse, kus kell seitse algas järjekordne kahetunnine tseremoonia – trummid, kitarr, laulud ja generaator läbisegi. Teisipäeva õhtul.

(jätkub raamatus)


Zacambu jõel asuvale tikuna külale on misjonärid oma töö käigus lasknud mingil põhjusel nimeks panna  2. Veebruar – kas mõne pühaku sünnipäeva või iseenda saabumiskuupäeva järgi. Zacambul on piisavalt pikki väikeseid harujõgesid, järvi ning soppe, kus keegi ei käi ning kuhu ilmselt just seetõttu ning kindlasti ka kolme piiri ristumiskoha läheduse pärast on traficante’del sobilik sättida kokapasta hoiustamise või töötlemise töökojad.

„Politsei käis aeg-ajalt siin kiirpaatidega patrullimas, küsitles kõiki möödujaid,” rääkis Ivan Dario. „Ma olen mitu korda pidanud neile dokumente näitama ning selgitama, et läheme välismaalastega kämpingusse ja loodusesse. Ükskord aga nägin siinsamas 40hobujõulise päramootoriga väikest kummipaati, neli meest sees. Ja kujuta ette – nad püüdsid kala! Istusid, mornid näod ees ja õnged vees. No täiesti nali, ma ei kujuta ette, keda nad ära petta lootsid. Mina sõitsin neist loomulikult mööda, kuid politsei nüüd nii loll ka ei ole, et arvaks, et keegi tuleks siin kandis kala püüdma paadiga, millesarnast enamik elanikke mitte kunagi näinudki ei ole.”

Hiljuti põletasid politsei eriüksuslased Zacambu piirkonnas maha 12 traficante’de nii-öelda pesa. See on muidugi väga eduline saavutus, sest selline pesa tähendab enamasti vaid palmilehtedest kiiruga püstitatud katust ning paremal juhul ka mõnd mahajäetud tünni ja kanistrit. Olulisemad kemikaalid või valmisprodukt on selleks ajaks ammu ära viidud või kuhugi eemale maa sisse peidetud, et tulla sellele järele pärast seda, kui politseinikud on leegitsevate onnide taustal poseerimispildid ära teinud ning need Facebooki üles riputanud.

(jätkub raamatus)


Õhtuks jõudsime peaaegu Tigre suudmeni, kuid enne seda asus paremat kätt väga ilus laguun, mis suurvee tõttu oli Marañoni jõega ühendatud. Keerasime sisse ning tegime tervele laguunile tiiru peale, kuid kaldaid palistasid vaid mitmemeetrise veega kaetud puutüved – kuiva maad me ei leidnud. Olime juba valmis paati lihtsalt ühte serva oksa külge kinni siduma ja sealsamas ka magama, kui märkasime järve teises servas kanuuga kalameest. Sõitsime tema poole, kuid meid märgates andis ta aerule hoogu ning kadus puude vahele. Samas ilmus aga eemal välja teine kanuu. Sõitsime sinnapoole ning tundus, et erinevalt esimesest kalamehest tema meid ei peljanud. Küsisime, kas seal kusagil on kuiva maad, kus saaksime öö veeta, ning mees vastas sõbralikult, et me võime ööbida tema laagripaigas sealsamas lähedal ning et ta juhatab teed. Ütlesime, et me ei soovigi leida mingit asulat või küla, aga tema vastas, et seal on ainult ta ise koos emaga.

Järgnesime kanuule, mis keeras puude vahele. Kuidagi mahtusime ka meie oma suurema paadiga sealt läbi, kuigi palmikatus sai vastu oksi kõvasti ragistada ning üksjagu tuli ka matšeetega vehkida. Umbes kahekümne minuti pärast kerkiski meie ette mudane kallas. Samas märkasin aga kohe mitut madalat, kiiruga kokkuklopsitud hütti – umbes sellist, nagu ehitavad oma ajutistesse kämpingutesse jahi- ja kalamehed. Ainuke erinevus oli see, et sealsed hütid olid palju laiemad, ning elanikke paistis nende vahel ringi sagivat umbes paarkümmend. Ilmnes, et need on inimesed, kelle majad olid üleujutuste tõttu vee alla jäänud ning kes olid siia ajutise asustuse loonud.

(jätkub raamatus)


Sel ööl aga tulid paadi kõrvale hullama roosad Amazonase jõedelfiinid, kes mässasid seal vähemalt kella kolmeni öösel. Nende sulpsatused ja väljahingamise puhatused olid kui muusika, sest muud metsahääled peale ritsikasirina rohukõrtes seal suure ja laia jõe ääres kõrvu ei kostnud.

Päeval tilpnesime niisama keset jõge ning sõitsime aeg-ajalt lihtsalt igavuse peletamiseks natuke edasi-tagasi. Kui nägime allajõge tulemas mõnda paati, mille puhul tundus, et ta tuleb veidi kaugemalt, sõitsime alati juurde ning küsisime, kas paadimehed pole ehk mõnda parve silmanud. Kui ühest sellisest banaanikoormaga paadist öeldi, et nad tulevad juba päev otsa mootoriga mööda Marañoni ning ei ole selle aja jooksul mitte ühtegi parve kohanud, tundsin, et nüüd aitab – sõidame vähemalt homme üheks ööks Nautasse tagasi, ööbime seal ning tuleme järgmisel päeval uuesti jõele. Ka meie toiduvarud olid üsna otsas. Nautas aga pidin uuesti kõndima õppima. Viiest päevast paadis piisas, et jalad oleksid all nagu spagetid.

Hommikul nägime Nauta turul umbes 60aastast valget naist, kes kutsus meid enda juurde külla. Ta ütles, et peab linna servas väikest hostelit ja seal ei ole praegu mitte kedagi.

Esialgu asusime oma paadiga jälle ülesjõge teele, aga lõuna ajal kuulsime vastutuleva paadimehe käest taas, et ühtegi parve ei ole mööda jõge sel päeval saabumas. Hulluksminemise vältimiseks ja soovist mitte jälle kõrkjates magada, keerasimegi otsa Nauta poole tagasi ja läksime turul kohatud tädi juurde öömajale.

Proua hostel asus linna servas, kuid mitte metsas. See nägi välja nagu täielik hipiparadiis – väga lihtne, aga samas armas. Lahtised akende ja seinteta, vaid rõdupiirdega toad, kuhu sai riputada võrkkiige, ning jõe ääres pesuruum kaevuga. All oli ka lihtne köök, kus ainuke tehnika oli vana roostes ühe auguga elektripliit, mille töölesaamiseks tuli kaks juhtmeotsa surada seinas asuvasse kontakti – pistikut ei olnud. Pliit oli kaetud umbes kahe sentimeetri paksuse roostekihiga ja iga kord teda seina ühendades pidi riskima väikese elektrišokiga. Perenaine ütles, et majas on vaid üks reegel – kanepit võib suitsetada ainult teisel korrusel, kuna konservatiivsetele naabritele see ei meeldi. Ja maksmise asemel võib ka tööd teha – voodikoha hind on kas kümme soli või vähemalt neli tundi tööd päevas.

Proua ise oli samuti kogu komplekti vääriline – terve elu ringi rännanud hipi. Kümme aastat siin, kümme aastat seal. Rääkis temagi vana head vabadusejuttu – teeb mis tahab ja naudib iga elatud hetke. Boyfriend oli tal 30aastane. Elada tuleb päev korraga ja ei olegi oluline, mis õhtul saab. Süüa saab kogukonna käest, kala eest maksma ei pea. Igal õhtul suitsetab ta kanepit ja tunneb häid ayahuasca-šamaane. Ja mingeid seeni kasvatab ka.

Peruus oli ta kümnendat aastat, millest esimesed kuus pidas rannikul vabatahtlike organisatsiooni ja loomade päästekeskust.

„Mul oli seal üks loom, mille liiki ma ei saanudki teada. Selline pika sabaga ja koonuga, helepruuni karvaga, koerast veidi väiksem. Aga lõpuks tappis mu ahv ta ära: tõmbas keele kätega suust välja ja peksis seda vastu maad, kuni keel suust lahti tuli. Ja vaene loom lämbus omaenese vere sisse ära.”

Selline vahva loomade päästekeskus, mis süvendas taas minu irooniat sinisilmsete vabatahtlike pihta, kes maksavad veel peale, et saaks niisuguses kohas sõnnikut rehaga kokku lükata.

Kõigele lisaks oli proual jalaseen, kuna paljajalu olevat kõige parem käia. Arsti juurde ei saanud sellega loomulikult minna – seal kahjuks keegi tasuta midagi ei ravi. Ja hoolimata täielikust õnnest ja vabadusest, mida ta seal tundis, ei olnud ta oma 80aastast ema juba 12 aastat näinud, sest Kanadasse külla sõitmiseks ei olnud tal raha. See on tema vabaduse hind ja varjupool.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Ivo Tšetõrkin ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Mele Pesti
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
Kaart: Jan Garshnek
Pildialbum: Ivo Tšetõrkin, Helen Kalmus, Jüri Pilliroog, Kadri Vanaselja, Kaidi Reinu, Kaupo Kikkas, Maarja Maalder, Margus Kaidja

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–34–1 (trükis)
ISBN 978–9949–511–35–8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 lk

Kommentaar

  1. Olles lugenud kõiki Minu sarja raamatuid, on Amazonas üks põnevamaid. Väga huvitav lugemine, ei raatsinud raamatut käest panna. Aitäh autorile!

  2. Üks selle sarja igavamaid lugemisi, aga lugesin ikka lõpuni. Ma imetlen siiski siiralt autori ettevõtlikkust ja vastupidamist nendel retkedel! Soovin edu!

  3. Minu Amazonas on teema poolest kindlasti üks paeluvamaid Minu-sarja raamatuid. Ostsin selle rõõmuga ja hakkasin kohe lugema, aga pettusin ruttu, sest mind ajas hulluks autori lohisev stiil. Näiteks lause “Üldiselt ma olen sellega ikka juba harjunud ja alati kõiki selliseid juhtumeid ainult huumoriga võtnud.” Mitu sõna on lauses üleliigsed? Pakun, et vähemalt neli. Jätsin raamatu kõrvale ja lugesin vahepeal muid asju. Samas teema jäi kripeldama ja võtsin uuesti käsile ning edasi läks lugemine ludinal. Ei oskagi tagantjärele öelda, kas stiil paranes või lihtsalt harjusin sellega, aga oli huvitav ja silmaringi avardav lugemine, aitäh!

  4. Väga hea lugemine mu meelest, kohati raputav, üks lemmikuid :)

  5. Ka mulle väga meeldis. Julge inimene oma ettevõtmistes. Nii soojalt kirjutas nendest kohalikest inimestest – olgu nad siis “näo koorijad” või muud meie mõistes veidrikud. Eriti meeldis peatükk asjaajamisest peale rännumees Hugo maist teekonda. Hea kuulda, et Eesti Välisministeerium operatiivselt töötab.

  6. Tohutult hästi kirjutatud raamat. Seda lugedes tundsin, et olen ise ka Amazonases. Kindlasti selle sarja parimaid raamatuid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga