Kuidas kulgeb Reykjavíkis

Kui nüüd reisida mõnda aega ei saa, siis vaatame hoopis, kuidas elavad praegu maailma eri paigus meie “Minu” sarja autorid. 

Täna jagab meiega oma sotsiaalmeedias postitatud mõtteid “Minu Reykjavíki” autor Tui Hirv, kes elab koos elukaaslase Pálli ja poeg Eirikuga siiani Islandi pealinnas.

3. märts

Täna oli mul keset päeva korraga selline tunne, et asjad on hakanud sulama, või juuri ajama, või võrseid. Igatahes midagi edasiviivat. See tunne tuli siis, kui ma külitasin Seltjarnarnesi ujula sulistamisbasseinis (nii ta nimi on, vaðlaug). Suured märjad lumeräitsakad sadasid sooja vette, klaasseina tagant paistis hall meri ja natuke betooni ning lastele turnimiseks mõeldud jänes, kilpkonn ja kärbseseen, mis ilusa ilmaga ka purskkaevu aset täidavad, tukkusid turnijate puuduses talveund. Kõrvaltõrres pidasid oma mitteametlikku koosolekut kvartali vanahärrad. Lesisin madalas-madalas vees kaldus kahhelpõrandal, mis on tehtud selleks, et päikest võttes siiski kaelani soojas vees saaks olla, lund sadas silma ja peas oli korraga rahu ja ruumi. Uus valge Polari pulsikell, millest ma aastavahetuse paiku järsku hakkasin puudust tundma, kiitis mind tubli töö eest. Ja see on üks väheseid asutusi, kus leidub korralik Soome saun. Olen jõusaali trenažööridega kuidagimoodi jutu peale saanud, oma tingimustel, pannud nad järele aimama Nõmme künklikku metsaalust ja rahuliku vooluga Pedja jõge, ja kammin vantsimise, silkamise ja sõudmise kõrval läbi Spotify avarusi. Pidime kooliõega rühmatööd tegema, aga ta lükkas kohtumise viimasel hetkel homse peale. Kõndisin otsejoones klubi registratuuri, palusin tütarlapselt laenuks trikoo, et saaks ootamatult maast leitud aja basseinis veeta. Ühtlasi surus ta mulle mahlapressist läbi mõned õunad ja jupi ingverit ja veel üht-teist, nii et veel basseiniski olid mul mõrkjad maasikaseemned suunurgas.

Aga millest see selginemine? Õige mitu asja said kokku. 

Pálli näitas mulle just plaadiümbrise küljendust. Plaadi, mille me Caputi ansambliga aasta tagasi Sono Luminusele salvestasime.

Muusikaajaloo kursus “Machaust Messiaenini”, kus ma pean õhtumaade muusikaloost Concorde’i kiirusega üle tuhisema, on valmis. Tunnid on täis improvisatsioone ja ootamatuid käike, aga tudengid igatahes klassikat ei karda. 

Pühapäeval avalikustati pedagoogilise instituudi uued, rakenduslikud õppesuunad. Need on täpselt mulle tehtud. Paistab, et pean uuesti magistrantuuri astuma! Jälle ja jälle ja jälle. Tundub, et pikapeale suudab akadeemiline kontingent kõrghariduse jäigas raamis koolitada ka lihtsalt professionaale, asjatundlikke tegutsejaid.

Uusi nägusid tuleb alusharidusse kahe käe näppude jagu aastas, mis on ka selle pisikese põllu juures kümme korda vähem kui vaja. Erialase väljaõppega kasvatajate (mulle on see tiitel hea küll) osakaal on jätkuvalt 25% kandis. Nüüd võrdsustati kõigi kooliastmete kutsetunnistused, millega saab protsendi ilusti ülespoole kruvida, aga tegelikkust ta ei muuda. Teadmine uuematest suundadest alghariduses niriseb läbi kivimikihtide tõeliste lasteni liiga ujedalt. Käsuliin teadlane-ametnik-juht-töötaja on lünklik ja jõuetu. Aga ma näen head tahet!

Järgmisel nädalal algab meie ametiühingu streik. Avalikud teenistujad löövad jalad seinale paar päeva nädalas ja lasteaiad, mis tööliste ühingu streigist niigi juba käpuli on, tõmbavad lahtiolekuaega veelgi koomale. Kollektiivlepingute üks võtmeküsimusi on töönädala lühendamine. Ametiühingute keskliidu nõudmine on, et avalikele teenistujatele tuleb nädala täispalk välja maksta 36 tunni eest, vahetustega töötajatele 32 tunni eest, sest nende töö on veelgi koormavam. Kõige kaalukamad argumendid sellise priiskamise poolt on säästlikum ümberkäimine töötaja tervisega, pikem tööiga, ja parem töö ja eraelu tasakaal, mis on väga oluline võrdõigusluse seisukohast. Ma ei kujuta ette, kuhumaani nad selle köie veetud saavad, aga mul ajab selja sirgemaks teadmine, et see teema on üles võetud. Inimene on taastumatu loodusvara, sellest vist hakatakse siiski pikapeale aru saama.

Sellepärast mul oligi täna keset päeva korraks tunne, et asjad hakkavad hargnema, sujuma, oma voolusängi leidma. Meeleolu umbes nagu laulus, mis algab „Aega oli mul ja ilm oli külm, otsustasin juua sidruniteed…“ ja lõpeb „Talvepäikese viltused kiired paistsid otse su puhtasse näkku…” (vahepeal on siiski üks teine süžee, aga talvine selginemine kuidagi siiski haakus). Ja valge on! Kell on kolmveerand seitse, ma hakkan kiiruga õhtusööki tegema, ja valge on!

Ma teen täna suitsulõhepastat. Sellist nagu omal ajal Hellas Hundis harjusin sööma.

15. märts

Mõtled, et lõpuks saabub karantiin ja koolid pannakse kinni ja saab hakata segamatult mäletsema kasvatusteadust, kui nädalavahetus kulub kõpsti ennenägematute tegevuste alla. Reede õhtul said kunstiakadeemia õppejõud kirja, et koolimaja pannakse luku ja riivi taha ja järgmised neli nädalat peab tagama muude vahenditega, et kontrapunkt ja seeriatehnika saaksid õpetatud. Õnneks ma nii keeruliste asjadega ei tegele, see on meie majas meeste töö. Pool pühapäeva läks tudengitele vana klassika kättejuhatamisele internetiavarustes. Valikut on tohutult. Noodid, plaadid, ooperietendused, dokumentaalfilmid, terved e-raamatupoed erialakirjandust – ainult tee aken lahti ja lase tuuletõmbusel kõrvu räsida.

Eile hommikul käis Pálli riigiraadio helinaise juures salvestustehnikat laenutamas. Raadiomajja enam külalisi peaaegu ei lasta ja kõik mis võimalik tuleb üles võtta kodus. Tehnik luges sõnad peale ja andis juhtnöörid. Jõudsime järeldusele, et jutusaate seisukohalt on kõige parem akustika Eiriku toas. Kardinad, voodi, padjad, kaltsuvaip, pehmed loomad, villane kampsun, mis ripub maastikumaali eest, aga ennekõike terve sein koomikseid, mis peegeldavad heli kenasti kiira-käära või neelavad sootuks.

Siis tuli muidugi mõelda söögile. Ma pidasin terve juulikuu kostil tervet armaadat vanamuusikuid ja kolmeliikmelisele perele nädal aega toitu läbi mõelda ei ole tõesti keeruline. Mul on 3D-köök, pisikene ja kõrge laega, kus põhiline atribuut on pisike käepärane trepp või järi või kuidas seda kutsudagi. Turnisin kõrgele lae alla ja lugesin varud üle. Nisujahu. Rukkijahu. Täisteranisujahu. Kaerahelbed. Täisterakaerahelbed. Ja nõnda edasi. Siis kirjutasin mitu lehekülge roogi, mida me tavaliselt sööme, millest nad koosnevad ja mida juurde on vaja osta, pidades silmas, et koostisainete nimekiri ei läheks peenutsevalt pikaks. Eelmisel õhtul oli naljasaates läbi hekseldatud tervisekaitseameti näidisostunimekiri, milles esinesid peaasjalikult jälkused, mida islandlane sõi suure surmaga vahest siis, kui vanaema noor oli, ja mida on kummalisel kombel veel leida poodide tagumistes riiulites. Igatahes möödunud nädalal kanditi konserveeritud kalapudingit välja koormate kaupa. Vaevalt seda keegi sööb, aga ju on kindel tunne. Vaatasin supermarketi iseteeninduskassas oma kuhja, kus oli mitut sorti rohelisi leheliblesid, ja tõdesin jälle, et ma ei ole kuigi kuulekas inimene.

Edasi oli küsimus lasteaias. Viimase seisu kohaselt saame me homme tööl teada, mis ettevaatusabinõud kasutusele võetakse, et me saaks mõningaste mööndustega oma tööd jätkata. Elu peab edasi minema, selles on kõik ühel nõul. Ja lapsed ju ei haigestu. Eks me, töötajad, natuke pirtsutame, sest kuu aega streiki ja teise streigi ärajäämine keset ööd alla kirjutatud kollektiivlepingute alusel on meid küllaltki turri ajanud. Meie peame seda ühiskonda töös hoidma, sadagu või pussnuge. Aga teisalt on see vastutus jälle üsna eriline ja natuke kõrvust tõstab ka. Me oleme mõista andnud, et kui meil tuleb laste nunnutamine turvalisuskaalutlustel ära lõpetada, vat siis te alles näete streiki. Me kas hoiame süles edasi ja laseme enda otsas turnida või jääb ära see nali. Kuskil soovitati, et tööpäeva lõppedes tuleks riideid vahetada. Läksin keldrisse, otsisin üles vana palitu ja kohvri trööbariietega, mida ma hoian remondi ja nädalaste lõbusõitude jaoks ümber saare. Või no tegelt on need liiga lemmikud riided, et ära visata, kuigi täiesti süüdimatult kulunud.

Nagu näha, on meil siin lõbu laialt.

21. märts

Rahvusringhääling RÚV peab hoolega järge, et igasugused kõhedust tekitavad uudised saaks tasakaalustatud millegi rõõmsamaga. Eile kutsus vaalavaatluslaev päästesalga kummipaadiga appi, üks väiksem vaal oli kalavõrku kinni jäänud. Võrk tuli katki lõigata ja vaal oli väga rahulik ja koostööaldis. Kui välja sai, lõi lupsu ja ujus rõõmsalt minema.

See oli põhjarannikul. Idas tugevdati põhjapõtrade populatsiooni jälgimist. Lumi oli maas ja oli võimalik väledaid põtru mootorsaaniga taga ajada, natuke aega kinni hoida, et saaks saatjaga krae kaela panna, ja siis lahti lasta, nii et põder lume tuisates minema sööstis. Nüüd saab karjal silma peal hoida ja näha, kuidas neil läheb.

Ja haiglale kinkis tundmatu annetaja välismaalt 15 hingamisaparaati. Ja geenivaramu noored töötavad öösiti, sest nad tahavad. Ja uurimisandmed lülitatakse rahvusvahelise teaduse ühisesse andmebaasi ja neist on küllap kellelgi veel kasu.

8. aprill

Ma olen juba harjunud teile Islandi telekat ümber jutustama, nii et jätkan. Eile oli otse-eetris Covid-19 teemaline diskussioonisaade, kus küsimused tulid lastelt ja noortelt video vormis ning politseiülem, ülemarst, peaminister ja haridusminister pidid neile küsimustele konstruktiivselt ja lastele arusaadavalt vastama. Seda nad teevad muidu ka, aga nüüd nägid eriti vaeva. Muudkui imestasid, kui taiplikud lapsed on ja kui asjalikke küsimusi esitavad. Riigi ülemarst, range proua, jutustas nahkhiirtest, Hiina turust, sellest, kuidas viirus on nii-nii pisikene, et teda palja silmaga üldse ei näe, ja et väga harva nakatuvad lemmikloomad, ainult New Yorgi loomaaia tiigril Nadjal on väike köha. Mis teda ennast aga kõige rohkem huvitas, oli see: KES VÕTTIS TIIGRILT PROOVI? Ühtlasi tuli tal nõu anda küsimuses, kuidas on võimalik valida endale meelepärane šokolaadist lihavõttemuna, kui ei tohi vanematega poodi kaasa minna. Politseiülem pani spordipoistele südamele, et nad kodus treeneri etteantud harjutusi teeksid, sest kui siis lõpuks jälle koos staadionile saab, on seda toredam. Üks tütarlaps küsis, kust tuleb kahe meetri nõue, sest kui näiteks laulda, siis pritsib tatt palju kaugemale. Selle peale ütles politseiülem, et see on õige tõesti, ja kui ta veel ise laulab, siis peaks kohe eriti kaugele hoidma, sest ta laulab nii mööda. Siis küsisid lapsed muidugi veel, millal on kool jälle nagu vanasti, ja miks põhikoole päris kinni pole pandud. Selle peale vastas politseiülem armsasti, et võttes arvesse, kui vähe lapsed nakatuvad, tekib palju suurem ühiskondlik kahju, kui lapsed öö ja päeva ära vahetavad ja neil kodus ilma sõprade ja õpetajata kurvameelsus peale tuleb. Pealegi on mõni kodu selline, et seal ei olegi turvaline liiga pikalt üksi olla. Peaminister lohutas gümnaasiumiõpilasi, kellele kaugõpe kohe üldse ei istu, et ka valitsus on selle ootamatu digipuntraga lootusetult hädas.

Lõpuks oli veel kahele estraadilaulule uus tekst tehtud ja staarid laulsid, igaüks omast kodust, kuidas me kõik majasiseselt reisime. Ka ülemarst ja epidemioloog laulsid omad repliigid, aga politseiülem ühines refräänis.

Kogu rahval pisar silmanurgas ja tuju hea.

Lühijutukogumik “Vastassuunavöönd” Kaja Sepalt ja Tui Hirve “Minu Reykjavíki” esitlus

Eestisse on saabunud “Minu Reykjavíki” autor, lauljatar ja muusikaajakirjanik Tui Hirv. Ootame kõiki tema sõpru-tuttavaid ja muid Islandi-huvilisi teisipäeval, 7. juulil kell 16.00 Tallinnasse Solarise keskusesse Apollo raamatupoodi. Seal näitame pilte Reykjavíkist, Tui Hirve küsitleb Islandil elanud näitlejanna Kirsti Villard. Raamat on esitluspäeval Solarise Apollos 10% soodsam.

Tui Hirv kirjutab oma raamatu sünniloost täpsemalt meie kirjastuse blogis.

Meil on ilmunud ka lühijutukogumik “Vastassuunavöönd”. Kirjastaja Epp Petrone ütleb selle kohta nii: “Kaja Sepp? Paljud teavad teda kui EMT suhtejuhti, noored lugejad teavad teda kui auhinnatud noorsooromaani autorit. Vähesed teavad, et Kaja on kirjutanud oma vana nime ning pseudonüümi all kunagi ajakirjadesse lühijutte. Need on haaravad, elulised, osa neist lahendatud ka ulmevõtmes. Enamik juttudest on kirjutatud 1990ndatel ning pakuvad lugejale võimaluse meenutada seda omapärast kümnendit. Kas see on naisteraamat? Minu meelest sobivad need jutukesed ka meestele, siin on sees ka pigem mehelikuks peetavaid teemasid nagu mägironimine, või nagu jutt, mis andis raamatule pealkirja: see tuksuv igatsus randme sees, keerata rooli järsult ja suunduda vastassuunavööndisse.”

Kaja Sepp kirjutab oma raamatu sünniloost enda blogis ja lahkab seal raamatu lugusid ka täpsemalt.

Ja rõõmuga tõdeme, et Justin Petrone “Minu Eesti 3” on raamatuostjate seas väga populaarne. Meilt on uuritud, kas raamatul on tulemas veel esitlusi. Anname eelinfot: 8. augustil on Justin Petrone Võtikvere raamatupäeval. Seniks aga lugemist: Justin meenutab meie blogis seda, kus ja kuidas ta oma Eesti-raamatut kirjutas.

Ilusat suve jätku!

Kuidas ma “Minu Reykjavíki” kirjutasin

Tekst: Tui Hirv, “Minu Reykjavíki” autor

Päris alguses, viis ja rohkem aastat tagasi, kui ma Palliga tuttavaks sain ja Islandil hakkasin käima, oli mul kangesti vaja nähtut ja kogetut teistega jagada. Facebook oli tollal üsna algeline ja lubas postitada 300 tähemärgi pikkusi jutte. Pidin oma elamused pisikesteks aforismideks destilleerima. Facebook oli hea koht, sest sealt ei läinud nad kaotsi ja neid sai kohe sõpradega jagada. 2013. aasta suveks, kui hakkasin Islandile kolima, oli neid jutukesi kogunenud juba õige palju. Olid tekkinud üsna selged teemad, mida ma käsitlesin rohkem kui teisi, ja need üllatasid mind ennastki. Ma ei teadnud, et mina, muusikaajakirjanik, hakkan sedavõrd innustuma sotsiaalteadustest ja linnaplaneerimisest ning neil teemadel kirjutama. Kirjutan palju oma elust ja läbielamistest, muusikasündmustest ja perekondlikest seikadest, aga suurem osa episoode on raamatu tarvis valitud seepärast, et nad kirjeldavad mingit laiemat fenomeni, mis minu jaoks Islandi elu Eesti omast eristab. Mõned neist panevad Eesti üle uhkust tundma, teised unistama, et Eestis ka asjad samamoodi oleksid. Õppisin muusikateaduse õppejõududelt, et iga nähtuse uurimiseks peab olema platvorm. Minule on Islandi uurimise platvorm kodumaal veedetud 29 aastat. Ja kuigi ma eelkõige kirjutan muidugi Eesti najal Islandist, võib seda mõnes mõttes vaadata ka kui jutustust Eestist, mille platvorm on Island.

Tegin raamatu jaoks palju uurimistööd. Veetsin aega naisküsimustega tegelevas Facebooki vestlusplatvormis “Virginia Woolf sind ei karda”, et teada saada, millisel tasandil käsitletakse neid teemasid Eestis ja millisel toonil oleks kohane feminismist rääkida oma raamatus. Lugesin populaarteaduslikke kirjutisi Islandi lähiajaloost, statistikat, ajalehte The Reykjavík Grapevine ja elasin oma igapäevast elu lahtiste silmadega.

Sisseelamine uude ühiskonda on olnud põnev, aga mitte alati lihtne. Raamatu kirjutamiseks ei ole ma võtnud mitte ühtegi täispikka tööpäeva, vaid kirjutanud igal võimalusel. Sageli laupäeva hommikuti, kui pere noorim oli juba üleval, aga vanim veel magas. Aga mul oli tunne, et ma ei ole enne päriselt kolinud, kui raamat on valmis. See eluperiood tuli sisse pakkida ja lehviga kinni siduda. Ma pidin oma eesti sõpradele jutustama, kuhu ma läksin. Siis saab jutt edasi minna alati selle koha pealt, kus viimati pooleli jäi, pole pikka seletamist. Ja nüüd on see aeg käes. Saab senistele mälestustele joone alla tõmmata ja hakata koguma uusi.

“Minu Reykjavíki” esitlus

Teisipäeval, 7. juulil kell 16 esitleme Solarise Apollos Tui Hirve raamatut “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas”. Autorit küsitleb näitleja Kirsti Villard. Esitluspäeval on raamat Solarise Apollos 10% soodsam.