MInuReykjavik_esikaas

Tekst: Tui Hirv, “Minu Reykjavíki” autor

Päris alguses, viis ja rohkem aastat tagasi, kui ma Palliga tuttavaks sain ja Islandil hakkasin käima, oli mul kangesti vaja nähtut ja kogetut teistega jagada. Facebook oli tollal üsna algeline ja lubas postitada 300 tähemärgi pikkusi jutte. Pidin oma elamused pisikesteks aforismideks destilleerima. Facebook oli hea koht, sest sealt ei läinud nad kaotsi ja neid sai kohe sõpradega jagada. 2013. aasta suveks, kui hakkasin Islandile kolima, oli neid jutukesi kogunenud juba õige palju. Olid tekkinud üsna selged teemad, mida ma käsitlesin rohkem kui teisi, ja need üllatasid mind ennastki. Ma ei teadnud, et mina, muusikaajakirjanik, hakkan sedavõrd innustuma sotsiaalteadustest ja linnaplaneerimisest ning neil teemadel kirjutama. Kirjutan palju oma elust ja läbielamistest, muusikasündmustest ja perekondlikest seikadest, aga suurem osa episoode on raamatu tarvis valitud seepärast, et nad kirjeldavad mingit laiemat fenomeni, mis minu jaoks Islandi elu Eesti omast eristab. Mõned neist panevad Eesti üle uhkust tundma, teised unistama, et Eestis ka asjad samamoodi oleksid. Õppisin muusikateaduse õppejõududelt, et iga nähtuse uurimiseks peab olema platvorm. Minule on Islandi uurimise platvorm kodumaal veedetud 29 aastat. Ja kuigi ma eelkõige kirjutan muidugi Eesti najal Islandist, võib seda mõnes mõttes vaadata ka kui jutustust Eestist, mille platvorm on Island.

Tegin raamatu jaoks palju uurimistööd. Veetsin aega naisküsimustega tegelevas Facebooki vestlusplatvormis “Virginia Woolf sind ei karda”, et teada saada, millisel tasandil käsitletakse neid teemasid Eestis ja millisel toonil oleks kohane feminismist rääkida oma raamatus. Lugesin populaarteaduslikke kirjutisi Islandi lähiajaloost, statistikat, ajalehte The Reykjavík Grapevine ja elasin oma igapäevast elu lahtiste silmadega.

Sisseelamine uude ühiskonda on olnud põnev, aga mitte alati lihtne. Raamatu kirjutamiseks ei ole ma võtnud mitte ühtegi täispikka tööpäeva, vaid kirjutanud igal võimalusel. Sageli laupäeva hommikuti, kui pere noorim oli juba üleval, aga vanim veel magas. Aga mul oli tunne, et ma ei ole enne päriselt kolinud, kui raamat on valmis. See eluperiood tuli sisse pakkida ja lehviga kinni siduda. Ma pidin oma eesti sõpradele jutustama, kuhu ma läksin. Siis saab jutt edasi minna alati selle koha pealt, kus viimati pooleli jäi, pole pikka seletamist. Ja nüüd on see aeg käes. Saab senistele mälestustele joone alla tõmmata ja hakata koguma uusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga