Rahva Raamat, Estravel ja Petrone Print kutsuvad viimasele reisihommikule enne väikest suvepuhkust! Seekord reisime läbi maalilise Gruusia ja müütilise Armeenia. Oma elu- ja reisikogemusest vestlevad raamatu „Minu Armeenia. Aus vastus“ autor Brigitta Davidjants ja „Minu Gruusia. Elu nagu mägitee“ kirja pannud Dagmar Raudam. Vestlust juhib Juku-Kalle Raid.
Mida Armeeniasse ja Gruusiasse reisides silmas pidada? Millised on paigad, mida kindlasti nägema peab? Avastamata võlud ja põnevad seiklused toovad kuulajateni kolm reisiselli laupäeval, 9. juunil kell 12.00.
Eestlaste hulgas populaarsete sihtkohtade ja kogenud reisisellidega hommikud toimuvad Rahva Raamatu, Estraveli ja Petrone Prindi ühissündmusena Viru keskuse IV korrusel Rahva Raamatus laupäevahommikuti üks kord kuus.
“Minu Gruusia” autor Haapsalu kirjandusklubis
Teisipäeval, 28. veebruaril kell 17.30 kohtub Haapsalu kultuurikeskuse raamatukogu lugemissaalis lugejatega “Minu Gruusia” autor Dagmar Raudam.
Reisikirjanduse laat ja “Minu kokaraamatu” esitlus
Petrone Print ja Go Reisiraamat esitlevad: laupäeval, 12. novembril esitleme Balti jaama restoranis Travel“Minu kokaraamatut” ja toimub reisikirjanduse laat.
Autorid räägivad reisimisest ja näitavad pilte, müüakse soodushinnaga raamatuid, pakutakse suupisteid värskelt ilmunud “Minu kokaraamatust”. Päeva juhib Justin Petrone.
Kõik on oodatud!
„Minu Kolumbia” sünnipäevahinnaga
25. septembril tähistab sünnipäeva „Minu Gruusia” autor Dagmar Raudam ja 26. septembril „Minu Kolumbia” autor Ave Ungro. Seoses sellega on „Minu Kolumbia” meie e-poes septembri lõpuni saadaval 6 euroga.
Petrone Printi raamatud on üks osa minu elust, ma lihtsalt ei suuda ilma nende raamatute lugemiseta olla. Need on minu silmaringi tunduvalt suurendanud. Praeguseks olen peaaegu 12 raamatut 29st läbi lugenud. Järgnevalt teengi siin lühikese kokkuvõtte just nendest raamatutest: kirjutan meeldejäävamatest teemadest ja enda arvamusest.
WordPress soovis meile head uut aastat ja saatis aastakokkuvõtte!
Siin on meie blogimeeter: See ütleb: “Wow!”, mis näitab, et meil läks 2010. aastal väga hästi :). Meie blogi külastati eelmisel aastal u 23 000 korda ja me postitasime 56 korda, mis on esimese aasta kohta päris hea. Me lisasime blogisse 68 pilti, mis teeb kokku 81 mb. See on u üks pilt nädalas. Kõige tihedam blogipäev oli meil 27. september, mil lehele klikiti 850 korda. Selle päeva kõige populaarsem postitus oli “Otsime kirjastusse assistenti”.
Meie bogi populaarseimad otsingusõnad olid epp petrone, minu london, anu samarüütel, minu ibiza ja minu horvaatia.
Siin on 2010. aasta enim vaadatud postitused ja leheküljed:
Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.
Kohtumisõhtu “Minu Gruusia” autori Dagmar Raudamiga
9. detsembril kell 18.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis kohtumisõhtu raamatu “Minu Gruusia” autori Dagmar Raudamiga. Kuuleme raamatu- ja reisijuttu, näeme pilte. Müügil on ka raamat.
Kohtumiseni!
Mõtteid “Minu Gruusia” autorilt, Dagmar Raudamilt
Tekst: Dagmar Raudam, “Minu Gruusia” autor
“Minu Gruusiat“ kirjutama asudes ei seadnud ma endale mingeid erilisi eesmärke. Kui, siis ainult selle, et raamatust ei kujuneks kuiva reisijuhti, viisakat kiitust või siis “meie oleme ikka nii tsiviliseeritud nendega seal võrreldes” snoobitsemist.
Esimese kogemusena üldse midagi kirjutada otsustasin proovi mõttes lasta tulla sellel, mis tulla tahab ja nii ta raamatusse läkski, peatükkide järjekord kaasa arvatud. Siis ühel hetkel ei tulnud enam midagi ja nii ta lõppeski.
Esimene kohtumine raamatuga oli tore. Möödusin Draamateatri vastas olevast Rahva Raamatu vitriinist, kergelt pabistades ja veidral moel piinlikust tundes, et kuidas ma lähen nüüd poodi riiulite vahele otsima, kus mu raamat on. Siis äkki oli ta vitriinis ilusasti Stingi raamatuga kõrvuti. Nii piinlik oli, et põrutasin mööda, siis tuli kergelt hüsteeriline itsitus peale, aga tagasi ka ei julgenud pöörata, et pisut seda esmakohtumist nautida. Milline tobedus, justkui keegi tänaval möödujatest peaks taipama, et ma omaenda raamatut piilumas käin.
Aga siin on nüüd see koht, kus ma raamatu alapealkirja asja ära õiendan. Nimelt “Minu…”-sarja formaat nõuab alapealkirja. Olin selle täiesti unsutanud ja kui asi nii kaugel oli, olin hoopis Itaaliasse minekul ja remonti tegemas ja ei mõelnud sellele üldse. Viimasel hetke läks hirmus kiireks ja saatsin sõpradele abipalve, et pakkuge midagi välja. Sest siinkohal, kus tuli n.-ö pastakast midagi välja imeda (nagu tagakaane tekstki), oli minu loovus otsas. Tuli palju igasugust kraami, mille hulgast mulle endale kohe meeldis Peetri ja Nele “Vai me!“. Kes on raamatut lugenud, teab, et selle hüüatusega väljendab grusiin oma imetlust või üllatust või ehmatust. Ja mis kõige toredam – kõlab ju justkui eesti keel! Ma lootsin, et ehk rikastame isegi eesti käibekeelt uue väljendiga? Aga kirjatuses läbi viidud küsitluse tulemusel selgus, et kui mõne jaoks on see lahe ja kutsub ostma, siis teiste jaoks täiesti arusaamatu ja lugejat peletav. Ja pealegi pole sarjas varem võõrkeelset pealkirja kasutatud. Peeter oli tegelikult nalja pärast veel pealkirju saatnud, nagu “Kuidas ma maohaavad sain” ja “Samueli ja tema perenaise seiklused lõunamaal“ jne. Sealhulgas ka “Elu nagu mägitee”, mida ei tohikski tegelikult irooniavabalt võtta. Turunduslikult tundus see kõige etem olevat ja kuna ma selhetkel ei suutnud täiesti teisel lainel olles (õigemini Türreeni mere sinistel lainetel) puhtast laiskusest ise midagi välja pakkuda, siis nüüd ma näengi seda suhteliselt siirupist pealkirja iga jumala kord, kui raamatu kätte võtan.
Kui muidu kujunes meie koostöö kirjastuse ja eriti sisutoimetaja Anneliga väga ladusalt ja innustavalt, siis siin jäin enamusele alla. Ja siinkohal kutsungi blogilugejaid üles hääletama. Kumb pealkiri oleks olnud tabavam ja sisuga rohkem kooskõlas? Ja kas arusaamatu hüüatus (kuid tuttava kõlaga) reisiraamatu kaanel kutsuks uurima, mida see tähendab või tekitaks vastseisu?
Tagantjärele tundub, et üht-teist oleks võinud raamatusse veel lisada. Maavärinatest (mis ma küll mõlemal korral – või oli neid kolm selle aja jooksul – kõik tuimalt maha magasin, kui teised ikka pisut voodites sõitsid ja mägedes maju murendas) või rohkem saatkonna tegemistest, mis paljudele lugejatele hirmasti huvi oleks pakkunud. Päris raamatuna ma polegi jõudnud üle lugeda aga natuke lapates olen tegelikult pisut pettunud. Tundub, et olen ennast kõvasti tagasi hoidnud. Või kiirustanud. Eks ma püüdsingi teatud teemade puhul olla võimalikult leebe ja endale kriitiku rolli mitte võtta (mis õigusega, eks ole?) ja ometigi olen nüüd kuulnud, et küll ikka panin ja kas ikka pidi nii karm olema. See on üllatav. Natuke olen kurb ka, sest väike plaan oleks raamat gruusia keelde tõlkida, aga ümber kirjutada selle tarbeks ka ei soovi. Ootan Maia, Regina ja Nata arvamuse ära.
Tore on aga see, et mõnigi inimene on pärast raaamatu lugemist ostnud pileti ja Gruusias juba äragi käinud. Siis on tõesti nii, nagu ütles Gruusia suursaadik härra Abashidze: “Sellised raamatud teevad saatkondade eest suure töö ära!”
Muidugi on hea meel eduka müügi üle. Kõigepealt toodi põhjendusteks, miks “Minu Gruusiat“ hästi osteti, et Dagmaril on palju sõpru (mis on tõsi), mõni nädal hiljem oli müügiedukuse põhjuseks Gruusia kui maa populaarsus eestlaste hulgas (mis on ka tõsi). Kui aga minuni jõudsid esimesed vastukajad neutraalsetelt lugejatelt, sain sismas kinnitust, et ju mul õnnestus kirjutada midagi, mida on mõnus lugeda.
Aga see, et mu sõpradele raamat korda läks, oli tegelikult mu kõige kõige suurem rõõm! Ja kui veel mõni, kelle loovust ma alati siiralt imetlenud olen, ei ole pidanud paljuks tunnustavaid sõnu lausuda, siis olen suisa õnnelik!
Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”
Kirjutab: Epp Petrone
Lugesin nädalavahetusel lõpuni “Minu Gruusia”, see on üks neid väheseid raamatuid, mis mis on kirjastatud ilma, et ma selle enne läbi oleks lugenud. Hakkasin toona suvel otsast lugema toimetatud materjali ning süda oli nõnda rahul, et edasi lugema tol hetkel ei hakanud (polnud aega ka).
Nüüd leidsin terve raamatu peale kaks sellist kohta, mille lehekülje ära märkisin (segane koht, esitan küsimuse, kui tuleb lisatiraazh), AGA mis peaasi, leidsin, et see on tõesti väga hea raamat.
Algab vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendab nüüd ise kohale. (veel …)
Gruusia ja Horvaatia esitluspeo järgseid emotsioone
Autor: Kairit Lillepärg, kirjastaja
Mulle peod meeldivad, kuigi osaleda on harilikult ikka toredam kui korraldada. Samas on viimase aasta jooksul esitluspidude korraldamist või korraldusele kaasa aitamist siiski üksjagu ette tulnud. Värskeim kogemus pärineb eelmisest neljapäevast, kus olin abiks Gruusia ja Horvaatia ühisesitlusel.
Balti Jaama teisel korrusel asuv Travel (õigemini selle väike saal) tundus olevat meeldivalt väike (alguses ju ei teadnud ette, et rahvast tuleb niiiii palju) ja hubane koht. Siis kui rahvast juba palju palju sai, tundus, et on natuke liiga pisike pleiss. Aga kõigest järjekorras.
Üks esimestest külalistest oli Gruusia suursaadik Ruslan Abašidze. Suur lillebukett Dagmari jaoks kaasas. Eks me (korraldustiim + autorid) langesime kõik selle peale kergelt näost ära, hoolimata sellest, et Reinule (kes seekord modereeris ja muidu Ugrimugri autor on) olla mingi “linnukene” siristanud, et võibolla on oodata kõrgemaid külalisi meie üritusele. Härra suursaadik surus meil kõigil kordamööda kätt ja kiitis, kuidas kirjastus teeb sisuliselt ära saatkonna töö Gruusia kui maa tutvustamisel Eestis. Kellele siis kiitus ei meeldi! Aitäh, aitäh härra Suursaadik! Ja Dagmar oli ka muidugi väga meelitatud kõrgest külalisest ning lilledest 🙂
Edasi tuli rahvast korraga ja palju. Lilledega kas siis Gruusia-Dagmarile või Horvaatia-Sigridile. Nagu pulmad, tõesti! Üritasime inimesed kitsukesse saali mahutada ja juba haaraski entusiastlik Rein mikri ning ohjad oma kätte. Edasine tund möödus kiiresti ja ilma suuremate viperusteta – mõlemad autorid said kordamööda sõna “oma” maast rääkides saateks slaidiprogramm hingematvalt ilusate piltidega. Rein aitas vahepeal küsimustega kaasa. Eraldi tänukõnedega esinesid härra Suursaadik ja härra Tiit Pruuli. Tiit Pruuli võlus ka Dagmarile pika punase roosi selja tagant välja ning olles tulnud just Gruusiast, pidas Dagmari raamatut reisiraamatuks parimas mõttes. Kogenud rännumehe kiitust raamatule oli ka minu kirjastajakõrvadel hea kuulda!
Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.
Tõeliselt tore olemine oli! Arutasime päras teise korraldusmesilase Kajaga, et jah, on küll alati igavesti palju sahmimist nende esitlustega, aga kui pidu peetud, rahvas rahul, autorid õnnelikud, siis on ikka rõõmu ka kuhjaga.
PS Inspireerituna Gruusia raamatust ostsin täiesti spontaanselt lennupiletid Gruusiasse. Oktoobris on minek!
“Minu Horvaatia” ja “Minu Gruusia” ühisesitluspidu
16.septembril kell 18 esitlevad Sigrid Suu-Peica ja Dagmar Raudam restoranis Travel (Balti jaama teisel korrusel) oma äsjailmunud reisiraamatuid „Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel“ ja „Minu Gruusia. Elu nagu mägitee“. Erinevatest riikidest rääkivate raamatute esitlusõhtut aitab Eestimaa pinnal ühtseks tervikuks siduda kolmas Petrone Prindi kirjanik, „Minu Ugrimugri“ autor Rein Sikk.
„Minu Gruusia“ autori Dagmari peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis talle imeilusaid idüllilisi hetki ja otsekui teise lapsepõlve.
Aga kuidas sobitub sellesse pilti 2008.aasta jõhker augustisõda, millised jäljed on jätnud Rooside revolutsioon ning miks eestlasi Gruusias nüüd nii väga hinnatakse? Ka sellest räägib raamat. Olulised tegelased on veel
ka 16-aastane must põrgukass Sassa ning ülemõõduline bokseritaoline koer Samuel.
„Minu Horvaatia“ raamat algab aga erakupõlvega väheasustatud saarel, kus Sigrid oli mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Tema Horvaatiasse kuuluvad ka keeruka loomuga
> bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest
sõjaõudustest – ning loomulikult kummalised juhtumised, mis vabatahtlikuaja lõppedes saarelt ära ei
lasknud minna…
Esitlusel näitavad autorid fotosid Gruusiast ja Horvaatiast ning tutvustavad mõlema maa kultuuri, imelist loodust,kombestikku, ajaloosündmusi ja loomulikult oma raamatu sünnilugu.
Gruusia ja Horvaatia, nii eriilmelised ja erinevad, omavad ühisnimetajana keerukat ajalugu erinevate liitriikide koosseisus. Balti jaama kirevas koosluses asuv kaasaegne restoran Travel oma hubase kaminasaaliga aitab ühendada erinevaid ajastuid, riike ja õhustikke. Meeleolu loovad suupisted otse Horvaatiast, ehtne Gruusia vein ja muusikat mõlemalt maalt.
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.Nõustun
Maailm läbi inimese 
Teisipäeval, 28. veebruaril kell 17.30 kohtub Haapsalu kultuurikeskuse raamatukogu lugemissaalis lugejatega “
25. septembril tähistab sünnipäeva 
See ütleb: “Wow!”, mis näitab, et meil läks 2010. aastal väga hästi :). Meie blogi külastati eelmisel aastal u 23 000 korda ja me postitasime 56 korda, mis on esimese aasta kohta päris hea. Me lisasime blogisse 68 pilti, 
9. detsembril kell 18.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis kohtumisõhtu raamatu “Minu Gruusia” autori Dagmar Raudamiga. Kuuleme raamatu- ja reisijuttu, näeme pilte. Müügil on ka raamat.
Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.