Evelin Ilves ja Justin Petrone Paide arvamusfestivalil
Äsja on trükiraudade vahelt tulnud uus raamat, mis jõuab poodidesse alates homsest. See on Evelin Ilvese kolumnide kogumik “Kirju”. Peale varem avaldatud materjali on raamatus intervjuu, mis kaardistab Evelini rolle erinevatel aegadel, 2003.–2015. aastal.
“See raamat võtab kokku eelnevad 12 aastat ja kui sa selle raamatukaane kinni paned, siis sellega ongi see teema lõpetatud,” ütles Evelin Ilves ETV “Ringvaate” saates. “Ma olen ülesehitaja. Küllap on mulle elus antud veel midagi üles ehitada.” Vaadates tagasi presidendi abikaasa rollile ütles ta: “Mulle on antud lava ja mul on siis võimalik, kas ma jätan selle tühjaks või ma lähen ja kuulutan sealt sõnumit. Minule ei pakkunud eneseteostust olla ühiskondlik kleit.”
Raamatu taustast kirjutab ka kirjastaja Epp Petrone oma blogis: “Milline president oli Toomas Hendrik Ilves ja mida tegi ära Evelin Ilves, kui palju ta mõjutas rahva tervist ja elustiili? Seda hindab ajalugu, see kontekst alles tekib aastate ja aastakümnetega. Arvan, et see raamat saab üheks osaks mõistmise teel.”
Täpsemalt saab Evelin Ilvese raamatut lehitseda ning tema arvamusi kuulata “Kirju” esitlusel – Paide arvamusfestivalil sel laupäeval, 15. augustil kell 12 Rahva Raamatu aias. Autorit küsitleb ja tema rollist eestlaste tervisekäitumise muutmisel räägib ajakirja Naised peatoimetaja Manona Paris.
Samal laval ja samal päeval – 15. augustil kell 17 Rahva Raamatu aias – kohtub raamatu “Minu Eesti 3” autor Justin Petrone poliitikute ja mõttetarkade Mart Laari ning Marju Lauristiniga. Koos otsivad nad vastust küsimusele: kes sobiks tulevase Eesti kangelaseks? Kes eristub ajaloost ja muutub legendiks? Arutelu modereerib ajakirjanik Indrek Treufeldt.
Lühijutukogumik “Vastassuunavöönd” Kaja Sepalt ja Tui Hirve “Minu Reykjavíki” esitlus
Eestisse on saabunud “Minu Reykjavíki” autor, lauljatar ja muusikaajakirjanik Tui Hirv. Ootame kõiki tema sõpru-tuttavaid ja muid Islandi-huvilisi teisipäeval, 7. juulil kell 16.00 Tallinnasse Solarise keskusesse Apollo raamatupoodi. Seal näitame pilte Reykjavíkist, Tui Hirve küsitleb Islandil elanud näitlejanna Kirsti Villard. Raamat on esitluspäeval Solarise Apollos 10% soodsam.
Tui Hirv kirjutab oma raamatu sünniloost täpsemalt meie kirjastuse blogis.
Meil on ilmunud ka lühijutukogumik “Vastassuunavöönd”. Kirjastaja Epp Petrone ütleb selle kohta nii: “Kaja Sepp? Paljud teavad teda kui EMT suhtejuhti, noored lugejad teavad teda kui auhinnatud noorsooromaani autorit. Vähesed teavad, et Kaja on kirjutanud oma vana nime ning pseudonüümi all kunagi ajakirjadesse lühijutte. Need on haaravad, elulised, osa neist lahendatud ka ulmevõtmes. Enamik juttudest on kirjutatud 1990ndatel ning pakuvad lugejale võimaluse meenutada seda omapärast kümnendit. Kas see on naisteraamat? Minu meelest sobivad need jutukesed ka meestele, siin on sees ka pigem mehelikuks peetavaid teemasid nagu mägironimine, või nagu jutt, mis andis raamatule pealkirja: see tuksuv igatsus randme sees, keerata rooli järsult ja suunduda vastassuunavööndisse.”
Kaja Sepp kirjutab oma raamatu sünniloost enda blogis ja lahkab seal raamatu lugusid ka täpsemalt.
Ja rõõmuga tõdeme, et Justin Petrone “Minu Eesti 3” on raamatuostjate seas väga populaarne. Meilt on uuritud, kas raamatul on tulemas veel esitlusi. Anname eelinfot: 8. augustil on Justin Petrone Võtikvere raamatupäeval. Seniks aga lugemist: Justin meenutab meie blogis seda, kus ja kuidas ta oma Eesti-raamatut kirjutas.
Aldo’s on ujuv kohvik New Yorgi osariigis Long Islandi kirdetipus Greenportis, kus ma möödunud aastal elasin. Tellisin seal töötavailt sõbralikelt Guatemalast pärit daamidelt ohtralt cappuccino’sid ja muudkui kirjutasin. Avastasin, et kaugel eemal on Tartust hea kirjutada, kuna see võimaldas mul luua omaenda Tartu, selmet lasta end häirida iga kord, kui keegi mööda jalutab. Aldo kohvikus kirjutasin ma uue raamatu esimesed peatükid, sealhulgas peatükid “Väino võlutrikk”, “Metsamees Mats” ja “Et tuli lõõmaks”. Kohviku omanik Aldo, hõbevalge kahupeaga sitke väike sitsiillane, röstis alatasa sessamas toas kohviube. Õues seistes võis näha suitsu korstnast ülespoole kerkimas ning hingata oli raske, kuna õhk oli täis seda tugevat lõhna. Arvatavasti innustas just see õhustik mind sedavõrd palju Tartu ja Viljandi puuküttega ahjudest kirjutama.
Costa Adeje – Tenerife, Kanaari saared, Hispaania
Ma olin juba suure osa raamatut valmis kirjutanud, kui me tänavu veebruari lõpus Tenerifele lendasime. Samal ajal kui Epp rannas tüdrukutel silma peal pidas, istusin mina Costa Adejel ja Playa de las Americasel rannajoont ääristavates väikestes restoranides ja kirjutasin. Et saada jõudu, tellisin odavaid suupisteid, näiteks Hispaania rohelisi paprikaid pimientos de padrón‘i ning Kanaari saarte rahvustoitu papas arrugadas‘t, mille valmistamiseks keedetakse kartuleid meresoolaga, mispeale need lähevad erilisel kombel kortsu. Mäletan, kuidas ma üritasin ühes peatükis kirjeldada läbivalt figureeriva politoloogi Rein Taagepera välimust ning märkasin siis laual kaussi keedukartulitega.
“Kui Taagepera pilusilmad pisut lahti läksid, oli näha nende iiriseid, mis olid ebamaiselt intelligentset sinist värvi. Kogu tema näonahk tundus iseendasse kurduvat nagu meresoolas keedetud kartuli kortsus ja ketendav koor.”
Veeriku Selver – Tartu, Eesti
Raamatu kirjutamise ajal oli mul märkmik tavaliselt kuuetaskus, seda juhuks, kui kusagil istudes vaim peale tuleb. Kirjutamine ei tähenda ju klahvidele surumist, arvan ma. Nõnda ma siis leidsingi end mullu sügisel Veeriku Selverist, kus ma ootasin, kuni töömehed nurga taga töökojas meie autole talverehve paigaldasid, ning sirgeldasin raamatu tarvis mõtteid paberile. Üks naine nägi mind kirjutamas ning küsis, kas ta tohib mind pildistada. “See on minu hobi – mulle meeldib inimesi pildistada. Ning teie kasutate endiselt märkmikku, see on vahva, nii vanamoeline.” Lasin tal end pildistada ning kui ta oli sellega ühel pool, silitas ta mul paar korda pead ja lahkus. Ta lõhnas viina järele, kuid üldiselt oli see meeldiv kohtumine.
Päris Pariis – Tartu, Eesti
Olin Päris Pariisis, kui sain viimaks aru, et ma peangi selle pagana raamatu lõpuni valmis kirjutama. See on üks uuem kohvik Tartus Laial tänaval, mille omanik on prantslane Mathieu Chillaud, kes räägib oma klientidega vägeva aktsendiga eesti keelt (ning jah, me rääkisime omavahel samuti vahel eesti keeles). Seal on tünnidest valmistatud ümmargused lauad ning lai valik galette’e ja crêpe’e. Töötamise kõrvale sai kuulata vanu Prantsuse poplugusid. Mäletan, et kirjutasin seal suure hulga head dialoogi, sealhulgas sõnavahetuse Vello Vikerkaarega peatükist “Esimene päris kirjanik”. Vahel on nii, et kui ma kirjutan head dialoogi, meeldib see mulle nii väga, et ma hakkan valjusti naerma, nii et mõned teised Päris Pariisi kliendid arvasid kindlasti, et ma olen peast segi.
Kohvik Fellin – Viljandi, Eesti
Ma tean, et mõned kirjanikud ei salli, kui neid kirjutamise ajal segatakse, ning neil on sisekaemuseks tarvis väga vaikset paika, kuid mulle meeldib väga töötada Fellini-suguses kohas, kus sõbrad astuvad läbi ja ütlevad tere. Kõigepealt tuli Tiina Kaalep ning ma üritasin talle seletada, et eestlased näevad maailma kuidagi omamoodi, neil on oma arusaam sellest-kuidas-asjad-käivad, ning rääkisin talle meie Viljandi naabrist Peebust, kes armastas keset ööd puid saagida. “Normaalne,” ütles seepeale Tiina. Lõpuks, kui ma pärast veel ühe vana hea sõbraga kohtumist olin taas tööle hakanud, nägin meie naabrit Gead oma väikse poja Samueliga ukse poole minemas ning lehvitasin talle.
Sellest sai osa mu raamatu viimasest stseenist.
M/S Baltic Queen – kusagil Eesti ja Rootsi vahel
Aga kõige esimene peatükk, mille ma tegelikult selle raamatu jaoks kirjutasin, oli pikk mustand, millest sai raamatus eelviimane peatükk “Mis juhtus?”.
Kirjutasin selle 30. augustil, mil meie laev seilas Stockholmi poole, kus me istusime ümber New Yorki suunduvale lennukile. Istusin ühe kohviku lähedal omaette nurgakeses. Laev õõtsus ja mina olin rampväsinud, see aga tähendas seda, et ma kirjutasin pisut, jäin tukkuma, ärkasin siis jälle üles, kirjutasin veel natuke, ning jäin jälle tukkuma. Vahejuhtum politseiga Kesk-Eestis Kükita grilli lähedal oli olnud vaid kümne päeva eest, mistõttu kõik see oli kirjutamise ajal selgesti meeles. Ma arvan, et just seepärast sujub see peatükk nii hästi ning pakatab energiast algusest lõpuni.
Teide mägi, Tenerife, Kanaari saared, Hispaania
Kui Tartu paberilepanek Long Islandi kohvikus oli innustav kogemus, siis Tagaqi Viljandi-esinemisest kirjutamine Hispaania kõige kõrgema mäe jalamil andis samavõrra tuult tiibadesse. Selle, raamatu Viljandi-osa alguse, kirjutasin ma nii, et meie kolmeaastane tütar Maria magas mul õla peal, Epp ja Anna aga sõitsid samal ajal köisraudteega vulkaani tippu. Kirjutasin selle peatüki käsitsi märkmikku. Ma olen tähele pannud, et käsitsi kirjutamine on mõnusam ning suur osa sellest, mis saab kirja käsitsi, on parem kui klaviatuuril kirjutatu. Tüütu on ainult see, et kõik see tuleb pärast arvutisse ümber lüüa.
Mahedik, Pärnu, Eesti
Selle raamatuga oli algusest peale see häda, et ma kasutasin kaht erisugust tehnikat. Üks mu mõte oli panna raamat kokku kunstiliselt kirjutatud peatükkidest, mis pole üksteisega päris seotud. Mõtlesin, et olen nagu Mozart. Hommikul komponeerin natuke, siis lähen ja tukun pisut, siis komponeerin veel. Niisuguse mozartliku lähenemisega oli aga see probleem, et mul kulus kirjutamise ja ümber kirjutamise ja uuesti ümber kirjutamise peale mitu kuud. Muist selle tehnikaga kirjutatud materjali – näiteks peatükk “Petrone Prindi sünd” – arenes välja just sellest ideest. Kirjutasin seda pidevalt ümber ning ma arvan, et iga korraga läks see natuke paremaks. Mäletan, kuidas veetsin pikki tunde Pärnus imelises Mahediku kohvikus, kus pakutakse mahetoitu ning vaieldamatult Eesti parimaid porgandi- ja seenepirukaid, ning kirjutasin seda peatükki ümber ja ümber. Lõpuks sai mul sellest villand ning ma kirjutasin ülejäänud raamatu umbes kuu ajaga valmis.
Mulle meeldib see teine viis rohkem. Selles on liikumist.
Sepa 3 / Pikk 13, Viljandi, Eesti
Kas ma ütlesin, et alustasin raamatu kirjutamist Baltic Queeni pardal, kui me Eestist augustis 2013 lahkusime? See ei ole päris tõsi. Tegelikult kirjutasin mingi osa Viljandi materjalist aastate eest meie köögilaua taga Viljandis, väike ahi laua kõrval huugamas. “Maria ja linnu” kirjutasin samal ajal, kui see kõik juhtus – neil septembrikuu päevadel sadaski vihma nii, et sadu algas ja lakkas ja algas siis taas –, ning “Ülbikhiire” peatüki kirjutasin ma samal ajal, kui meil see epopöa kestis. See oli vast umbes siis, kui ma püüdsin lõpetada raamatut, mida eesti keeles tuntakse “Montréali deemonite” nime all. Igapäevaelust kirjutamine oli minu viis auru välja lasta. Minu arvates on mõned kõige paremad lood just niimoodi kirjutatud – millegi muu kirjutamisest puhates.
Rohelise Maja kohvik, Viljandi, Eesti
Viljandis tunnevad sind kõik. Rohelise Maja kohvikus Koidu ja Tartu tänava nukal ei ole võimalik kirjutada isegi kaht minutit, ilma et keegi tahaks sinuga koos kohvi juua. Üks neist kohvijoojatest oli minu sõber Elias. Mul on rootslasest koka Eliase kohta ohtralt häid lugusid. Me käisime koos temaga toomas õunamahla, mida sai linnaservast mehelt, keda me kutsusime Jutukaks Kaleviks. Kalev pressis mahla vanas aidas, mis nägi välja nagu antiikmööbli kauplus, mida oli tabanud mõni juhuslik nõukogude mürsk. Selle heina seest võis leida mida tahes – akordione, köögilaudu, kehaosi… kes teab, mida kõike veel. Kalev sai teada, et ma olen ajakirjanik, ning tahtis mind kasutada politseile kätte maksmiseks või millekski selliseks. “Teeme koostööd! Sinult on uuriv ajakirjandus. Me võime selle Sakalasse panna!” – “Ei, ei,” ütlesin mina. “Ma ei ole selline ajakirjanik.”
Mul on väga palju häid Viljandi-lugusid. Nendest peaks ka raamatu kirjutama. See võib muidugi häirida Eliast, kellel on lihtsalt tarvis sõpra, kellega kohvikus kohvi juua.
“Miks sa niimoodi kogu aeg kirjutad?” küsis ta minult. “Keegi seda su raamatut ju niikuinii ei loe!”
Laupäeval, 6. juunil kell 17 esitleb Justin Petrone Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade raames Kirsimäe maja (Lossi 7) tagahoovis oma raamatut “Minu Eesti 3. Mis juhtus?”.
Igale soovijale kingiks pudel Justin Petrone villitud koduveini “Pole hullu”.
Maailm läbi inimese 
