ETV ekraanile jõuab alates 28. märtsist 11-osaline sari “Õhinapõhised Peruus”, mis kulgeb suures osas “Minu Amazonase” radadel – nii vihmametsas endas kui ka Iquitoses, maailma suurimas linnas, kuhu ei vii ükski maismaatee.

17. oktoobril sõitis seitse eestlast õhinal Lõuna-Ameerikasse Peruusse antropoloogilise alatooniga ekspeditsioonile, eesmärgiga saada osa ja kogeda kõikide meeltega sealset tänapäevast elu ja kultuuri koos kõige sinna juurde kuuluvaga. “Minu Amazonases” kirjeldatud paikades leiab nüüdki tegevus aset just seetõttu, et need kohad on mulle tuttavad ja leian, et just seal on võimalik Peruud ja tema inimesi kõige ehedamal ja vahetumal moel tunnetada. Elamusi jätkus kõigile viiele meelele, ning ka kuues sai oma osa.

Peruu on kontrastiderohkeim riik Ladina-Ameerikas, nii oma looduse kui ka kultuuri poolest. Rikas elab kõrvuti vaesega, koer kassiga. Mäed, džungel, kõrb, suurlinnad, mägikülad – ka väga erinevate huvidega ning ka palju reisinud inimene leiab siit midagi, mis paneb õhku ahmima. On see siis müstiline tunne, mis valdab sind päikesetõusul, kui istud kaljunukil ning udu hakkab vaikselt tõusma Machu Picchu varemete kohalt – või hoopis kõrvulukustav lärm, mida suudavad tekitada 30 000 mototaksot Iquitose linnas keset lämmatavat džunglikuumust.

***
Lisaks põnevate paikade ja tegelaste tutvustamisele on sarja üks eesmärke vaatajale näidata, et reisida – teist keskkonda tunnetada – on võimalik mitut moodi ning vaid füüsilisest kohalolekust ei piisa. Paljastame end kohalikule kultuurile ja muudame end haavatavaks – turistibussi või maastikuauto asemel kasutame transpordivahendina kohalikke lagunenud bussironte, Noa-aegseid jõelaevu, kanuusid ja omaenda matkajalgu. Hotellide asemel elame külades ning kodudes. Peame tähtsaks ka ööelu, olgu siis metsas või “linnadžunglis” – on ju seegi kohaliku kultuuri oluline osa. Nuusutame Päris Elu Hõngu. Me ei torma vaid ühest kohast teise ning paneme kõik osalejad lävima ning suhestuma kohaliku elu ning tegelastega. Samuti portreteerime paari huvitavat raamatutegelast – näiteks vana šamaani Jorget ja isehakanud slummigiidi Carlost.

Erinevalt paljudest reisisarjadest ei läinud me avastama vaid sihtkohta. Püüdsime avastada teekonda kui sellist – selge geograafiline eesmärk oli vaid jõuda tagasi kodumaale –, aga ka reisijat ennast ja tema transformeerumist sellel rajal. Ei reisita vaid silmadega – ka kõik teised meeled on olulised, ja ehk olulisemadki. Kuidas maitseb kilpkonnamaks või terve röstitud merisiga; mida tähendab ujuda koos piraajadega Amazonases; millised hääled meid kõnetavad, kui ööbime kahe puu vahele tõmmatud võrkkiiges keset põlismetsi; mida me tunneme, kui näeme öisel kanuumatkal helendavaid kaimanisilmi; või mitmes silm avaneb meil endil, kui joome koos kohaliku šamaaniga kuulsat nõiajooki ayahuasca‘t. Proovime panna vaataja kaasa mõtlema, erutuma, märkama, ärkama…