Blogikampaania kokkuvõte

Meie blogikampaaniast võttis osa 41 inimest. Kõige rohkem arvustati Epp Petrone raamatut “Kas süda on ümmargune?” (11 korral), järgnesid Justin Petrone “Minu Eesti” (8 korral) ning “Minu Nepaal”, “Minu Gruusia” ja “Minu Ameerika” (kõik 5 korral).

Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.

(veel …)

Lugeja Kaija “Minu Nepaalist” ja raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Kaia-Kaire Hunt “Minu Nepaal”

See raamat on uskumatult soe ja südamlik. Paljud inimesed jõuavad varem või hiljem arusaamani, et nn igav kontorielu ja läänelik elukorraldus, kus naljaga pooleks öeldes „võidab see, kel surres on kõige rohkem asju“, ei ole vist ikka päris see, millele nad tahaksid oma elu pühendada. Aga samas on vähe neid, kes sellest keskkonnast välja murravad või üldse seda teha tahavad. Kaia-Kaire tegi seda ja kõigele lisaks pani oma kogemused ka kirja nii ehedalt ja armsalt, et tekib tahtmine teada saada, kuidas tema elu edasi kulgeb.

Mulle meeldis selle loo juures eriti see, et lisaks heategevusele leidis Kaia-Kaire aega ka iseenda jaoks – aega ennast harida, tutvuda kohalike usunditega, õppida joogat, näha ka muid kohti peale oma n-ö koduküla ja olla ka aeg-ajalt n-ö valge turist ning käia restoranides söömas ja hotellis pesemas. Aga kõige südantsoojendavam oli muidugi tema tegevus lastekodus – see on asi, millega igaüks hakkama ei saaks.

(veel …)

Lugeja Katrin Epp Petrone raamatust “Kas süda on ümmargune?”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Elu kummalised mustrid

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune?» Reisiromaan I osa

Kas süda on ümmargune? Ümmargune nagu maakera. Ühtaegu hiiglasuur ja tibatilluke. Peites enda põues aardeid, mida otsida labida ja kirkaga kõvasti vaeva nähes, ning samas pakkudes täiuslikkust ei-midagi-tehes. Selle südame-maakera meredes on tõusud ja mõõnad, põldudel on piinavat põuda ja kosutavat vihma, ning aeg-ajalt otsustab nii mõnigi vulkaan ootamatult turtsatada.

Et oma südamest sotti saada, tasub minna reisile. Lasta paista enda peale päikesel ja puhuda tuulel. Õppida magama mägedes tähistaeva all kaktuste vahel (kui karvaste jalgadega ämblik üle keha jookseb, siis tasub püsida liikumatult), kogeda, et reisipagasit ei pea olema palju (ja taibata, et ühe kampsuni võiks ju ikka alles jätta, sest ilm võib viluks muutuda), muutuda vilunuks tänaval ehetega kaubeldes (müüa bambusvilesid, hüüdes rahvale: «Ma olen kanaarilind!» või vastandada end müüjate massile, ümisedes eestikeelseid rahvalikke viise. Igatahes, inimesed armastavad, et asjaga on seotud lugu, ja kui see lugu puudub, on vaja kaupmehel see välja mõelda.). Tunda, kuidas kaasteeline, juhuslikult kohatu või lihtsalt Elu su südame-maakerasse labida või kirka lööb, ning sealt midagi väärtuslikku välja tuleb. Või siis jääb järele hoopis songermaa.

(veel …)

Lugeja Kristel kirjutab Petrone Print`i raamatutest

See postitus osaleb meie blogimängus.

Lõpetasin just Epp Petrone raamatu „Kas süda on ümmargune?“ lugemise. Nii
värskelt lõpetasin, et olen täitsa nõutu, mida kirjutada. Äkki peaks veidi settida laskma enne…

(veel …)

Rahva Raamatu ralli!

 

Rahva Raamatus on sel nädalal ralli! Ka meie kirjastuse teoseid saab osta soodsa hinnaga. Kolmapäeval on rallis 99 krooniga saada Anu Samarüütel-Longi “Minu London” ja reedel Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”

 

Aeg läheb, elu muutub

Epp arutleb oma blogis kirjastamise, kirjutamise ja Petrone Printi teoste boikoteerimise teemadel. Loe siit!

Petronede sügistuur

Kirjanikud Epp Petrone (“Minu Ameerika”, “Kas süda on ümmargune?“) ja Justin Petrone (“Minu Eesti”) lähevad lugejatega kohtuma.

17. septembril kell 17 on Epp ja Justin esinemas Põltsamaa raamatukogus ja samal päeval kell 19 Jõgeva raamatukogus.

23. septembril kell 17 on kirjanikud Lagedi raamatukogus ja sama päeva õhtul kell 19 juba Ardu raamatukogus.

Juttu tuleb raamatutest, kirjastamisest, plaanidest ja köögipoolelugudest… Loomulikult saavad kõik Epult ja Justinilt pärida, mis hingel ning raamatutesse saab ka autogrammi.

“Söö, palveta, armasta” esilinastus

22. septembril kell 18.30 toimub CC Plazas Marie Claire’i lugejatele mõeldud “Söö. Palveta. Armasta” filmi esilinastus.

Enne seda räägivad Epp Petrone (“Kas süda on ümmargune?”) ja Marie Claire’i tegevtoimetaja Riina Luik põgenemisest, elurutiinist välja murdmisest, kutsest maailma ja tõe järele.

Rohkem infot: www.marieclaire.ee

Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 3

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune?”
Panen paar märksõna veel kirja.

– Keegi küsis, kas seda raamatut saab naksida ka osade kaupa, suvalises järjekorras, sest ma ju ütlesin, et aeg hüppab nagunii. Ei, seda tuleks just algusest lõpuni lugeda, mina vähemalt oma meelest komponeerisin selle nii (nagu eelmises postis rääkisin, vihjed eelnevad lahtirääkimisele, neist vihjete mõnust jääb ju ilma, kui suvaliselt segamini lugeda.)

– Raamat on juba inglise keelde tõlgitud ja hakkan otsima Briti kirjastajat. (Kui vaid rohkem aega selleks oleks… Ja lisaks ajale peab olema õnne.) “Minu Ameerika” on ju ikka veel pooleli tõlkeprojektina, sellele hakkan kunagi otsima USA kosilast. (veel …)

Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 2

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune”.

Mul on praegu seoses kolimisega nii kiire ja kuidagi emotsionaalselt kõikuv aeg. Ei suuda uskudagi, et mu “Kas süda on ümmargune?” ongi väljas. Olen saanud vahepeal kolmelt inimeselt tagasisidet, kõigile meeldis raamat ja kõik pidid selle esimese hooga läbi lugema, ei saanud kõrvale panna.

Ma tunnen, et praegu veel on see minu osa, aga iga päevaga eemaldub raamat minust ja hakkab elama oma elu.
Raamatud justkui kirjutaksid end ise, ja ka pärast enda valmiskirjutamist peaksidki nad ise oma energiat tekitama, ise lugejaid leidma. (veel …)

Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 1

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune”.

ALUSTATUD 27. MAI HOMMIKUL. Eile niisiis jõudis trükikojast välja “Kas süda on ümmargune?” reisiromaan.

Kirjutan siia mõned killud.

VÄLJANÄGEMINE. Kõlab uskumatult, aga kui aastal 1999 seda fotot nägin, siis käis mul peast läbi “see on kaanepilt!”. Ma ei olnud sel ajal mitte mingisugune kirjanik, olin lihtsalt üks tavaline naisteajakirja-tibiajakirjanik, aga see äratundmine ja usk oli olemas. “Kunagi kirjutan ma sellele kaanele taha raamatu!” Valusad ja rasked ja imelikud ajad olid selle pildi pildistamise hetkel. Mingis mõttes tahan ma neid aegu tagasi, ja teate, kirjutades saabki aegu tagasi. Ma varastasin endale neid hetki möödunud aasta jooksul, enamus raamatust on kirjutatud öösel 12st 5ni, ja ma läksin tagasi sinna, kus ma kunagi olnud olin.

Nüüd on see raamat käes. Ta mõjub lapselikult, siiralt ja süütult. Trükikojas oli eile kiidetud, et küll on tore, et te olete lasteraamatuid ka meil trükkima hakanud. – Mis mõttes lasteraamatuid? – No see on ju noorsooromaan, eks? (veel …)