Minu Türi Jaan Pehk

Ja selle aasta Türi laululind on… Jaan Pehk…

Kõik osalejad kutsutakse lavale. Peaauhind on suur kollane mängukoer. Teistele osalejatele antakse väiksemad meened – mänguahvid. Kui lahke ahvijagaja minu juurest möödub, sirutan millegipärast käe välja, endal juba peaauhind süles.

(jätkub raamatus)

Mul on suure õhinaga meelest läinud, et pean hambaarsti juurde minema. Eraldi sissekäiguga kabinet asub koolimaja esimesel korrusel.

„Pehk, Jaan, no kaua ma ootan!“

Hambaarst on tige. Istun arglikult toolile.

„Suu lahti! No sul on siin ju auk. Pea kuklasse!“

Hetke pärast tunnen tugevat haaret. Doktor surub mind jõuga hambaarstitooli, ise sama käe sõrmedega mu suud lahti hoides. Teine käsi on suhu sisestanud hambatangid.

(jätkub raamatus)

Õnneloosikioskist võtan loosi. Maksab ühe rubla. Legaalne hasartmänguvõimalus Nõukogude Liidus. Astun putkast lunastatud piletiga veidi eemale ja avan ootusärevalt loosi.

Järsku haarab kellegi suur käsi mu käest sedeli ja näen enda kõrval punnis kõhuga purjus meest. „Oota, poiss, sa ei oska niikuinii lugeda, ma vaatan, mis sul siin on…“

Mees jõllitab loosilipikut, punnitab silmi, raputab pead, puristab suud, vaatab jälle loosi ja teatab: „Külmkapp!“

Raban lipiku ta käest kiiresti enda valdusesse ja püüan rõõmsalt segases ootusärevuses külmkapifaktile kinnitust saada.

(jätkub raamatus)

Mihhail Gorbatšov külastab Eestit ja Paide rajooni ja meie peame esinema Raissa Gorbatšovale, Nõukogude Liidu esileedile. Türi kultuurimaja on lilledega kaunistatud ja kõik ootavad Raissat.

„Jah, ta hakkaski nüüd Paidest tulema,“ teatab õhetavate põskedega kultuuritöötaja üle proovisaali ukse. Jah, kõik on valmis.

Aga ei saabu Türile kunagi Raissat, midagi tuleb siiski vahele.

Mõned aastad hiljem on kultuurimaja taas rahvast pungil. Kõik ootavad Sõnajalgade kontserti.

Nemadki ei jõua pärale ja Türi muusikasõbrad jäävad pika ninaga.

(jätkub raamatus)

Andres Vanapa eeskujul kirjutan luulet. Peamiselt minimalistlikku absurdi. Selle jaoks on ostetud väike valge märkmik.

…jänesel on käsipuu, läksime raadioni…

Seest kõditab, super luuletus, nägu kisub naerule.

Tekk ja trenn, üks mõiste. Ja olme.

Proovin ka lihtsamat looduslüürikat:

Kord konn tahtis külla minna

Viia kaasa torti sinna

Läks ta poodi

Kuid ostis

Voodi…

(jätkub raamatus)

Kuulan Charizma kontserti Türilt kümne kilomeetri kaugusel puu otsas. Oleme tulnud isaga sigu passima. Vana saarepuu harude vahele on ehitatud kõrgiste. Peame olema tasa, et loomad julgeksid välja tulla. On vaikne ja soe õhtu, päike on vajunud metsa taha.

Metsseakari pudiseb tasapisi põllule. Seekord emis poegadega. Nad einestavad ja mingil hetkel hakkab emis millegipärast kärsaga vehkides põrsaid kahte lehte pilduma. Seabeebid ruigavad. Hoiame isaga naeru tagasi ja jälgime mängu. Selge on see, et sel korral pauku ei tehta.

(jätkub raamatus)

Türi kaubamaja ees esineb Joel Steinfeldt. Rahvast on kogunenud siia ja sinna, Joel laulab „Tiigrikutsu“ laulu. Talle sekundeerib suure sinimustvalge lipuga ja vabadusloosungeid hüüdev kaaskodanik. Mul on peas lõbus naksitrallidega nokamüts kirjaga „Me armastame moosi“. Kuniks publik huviga etendust jälgib, vurab kohale miilitsaauto, mida kutsutakse värvi järgi sidruniks, ning lipuga tegelane asetatakse kerge vastupuiklemise saatel kongi.

(jätkub raamatus)

Alustame Tolli metsast. Kammite kogu metsa läbi. Kui on midagi kahtlast, jooksete kooli juurde ja annate kohe teada. Kui midagi leiate, ei tohi seda puutuda. Vaadake ka puu otsa ja kraavidesse. Juhin tähelepanu, et see ei ole ihhihii- ja ahhahaa-metsaskäik ega niisama jalutamine või lõbus loodusõpetuse tund. Te panete hoolsalt ümbrust tähele ja võtate otsinguid täie tõsidusega. Te käitute nagu võitlejad, nagu sissid.

(jätkub raamatus)

Aplaus.

Minu kord. Astun pisut arglikult püünele, aga loen paberilt selge ja kõva häälega:

meie lähme tipp tipp tipp

igaühel käes on lipp

see on naivismi tipp

Kummardan. Publik on nõutu. Osa vangutab pead. Keegi teatab kaugemast nurgast, et ta võib samamoodi luuletada.

Kehitan õlgu ja istun oma kohale.

Nüüd esineb sõber Veiko Märka.

(jätkub raamatus)

Üks tuntumaid türilasi kolmekümnendail oli Eesti esimene spordiajakirjanik ja spordireporter Toomas Kivi, sünninimega Oskar Lõvi. Legendaarse koolmeistri Jaan Lõvi vanima pojana tõi see särav interpreet meile koju kätte ka ülekanded Berliini olümpialt, kajastades loomulikult muu hulgas kodumaise sangari Kristjan Palusalu vägitegusid. Nii salvestatud saadetena, mis vinüülplaatide kujul lennukiga kodumaale saadeti, kui reportaažidena Päevalehes.

(jätkub raamatus)

Ilmselt teavad paljud meist kuulsat lastelaulu „Rongisõit“, kus muu hulgas räägitakse, kuidas kiisud sõidavad Türile, külla Jürile. Niimoodi tšuhh-tšuhh-tšuhh.

Sihtpunkti nad kahjuks ei jõua, kuna piilupart jääb tukkuma ja kõik lendab uperpalli. Ikka juhtub. Tundub, et Jüri sai juhtunust suure trauma ja hakkas tõenäoliselt enam-vähem kohe ka jooma.

22 aastat hiljem võtabki Jüri-teema uuesti üles ansambel Ruja.

(jätkub raamatus)

Suursündmustest on Türi lillelaada kõrval olulisel kohal sügisel toimuv suur spordipidu, kus on võimalus joosta Paidest Türile.

See rada on oma tõusude ja langustega nagu hea raamat. Alguses läheb kõik justkui libedalt, aga keset distantsi tekib protagonistil ootamatuid takistusi järskude tõusude kujul. Saabuvad tagasilöögid, tuleb elu üle järele mõelda ning enne finišisse jõudmist veel läbida laugjas kilomeetrine tõus. Jooksu lõpp-punktis ootavad teekonna lõpetanut aga rõõmus publik ja maitsev supp. Kõik läheb hästi nagu Hollywoodi filmis ja näitleja saab Oscari.

(jätkub raamatus)

AKROSTIHHON

Tõrvikud

Ümber

Raudtee

Ilusa