Kuidas sündis “Meie taaskasutus”

Tekst: Kiti Põld, “Meie taaskasutuse” autor

Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada proosat!
Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada ehitusest!

Kuidas see siis juhtus? Minu naabrieit Ave Nahkur ütles, et temast tehakse raamatut (“Meie küla eided tuunivad Viljandit” Helioselt) ja et mina pean ka sinna kirjutama! Lahke inimesena, kel on raske keelduda, seadsingi kokku pika peatüki sellest, kuidas me siin taaskasutust viljeleme. Sest raamat rääkis sellest, kuidas meie küla eided (mõned olid taadid, khm) tuunivad Viljandit. Selle peale tuli Ave mulle külla ja võttis kaasa oma toimetaja Krista. Vaatasime majas ringi ja Krista arvas, et see kõik väärib eraldi raamatut. Olin uhke ja rõõmus ja kohe ettepanekuga nõus! Krista viis mind kokku kirjastusega ja nii ma hakkasingi laduma lehekülgedele meie maja ja pere lugu, teadmata, kuidas seda teha või mis sellest saab või millesse ma end nüüd õieti mässisin!


Ma olen elus väga palju kirjutanud. Näiteks ülikoolis olin ma see tüdruk, kes valis alati kirjutada essee, kui oli võimalik minna ka suulisele eksamile, nagu tegid kõik sõbrannad. Hiljem olen ma loonud väga erinevaid tekste, koostanud trükiseid ja stsenaariume ning isegi näidendeid kirjutanud. Kirjutamine on mulle väga sobinud, seega tundus, et probleemi pole. Aga ma eksisin! Kogu teekond märksõnadest raamatu lõpptekstini on olnud väga raske!


Miks? Olgu, ma teadsin seda osalt ka ette. Mure on selles, et kirjeldamine on lihtsalt nii suur kunst! Kujutatav nähtus on alati mitmetahuline, erinevate meeltega aistitav ja mitmeti tunnetatav, kuid valida saab ainult ühe sõnastuse! See ajab hulluks! Lausestuse variante jookseb aga peas paralleelselt vähemalt kolm-neli, pluss teadmine, et see kõige ideaalsem sõnastus on ka veel kuskil olemas, kindlasti väljaspool minu versioone! Seega olin hädas ja suures segaduses. Samas ei olnud aega luua tekstist mitmeid modifikatsioone, et neid sünteesida ja arendada. Ideaalolukorras ja ajamõõtme olemataolul võiks ju sellist tööd meeleldi teha! Aga nüüd jäi tavaliselt kirja see, mis kuidagi hädapärast kokku sõnastatud sai. Üldiselt tundus see üle lugemisel piisavalt hea, vahel isegi üsna tore ja täpne, ning pidin muude juttudega edasi kiirustama. Kurb!


Aga olgu, räägime sisust! – Algusest peale oli selge, et tuleb kirjutada lähtuvalt pealkirjast “Meie taaskasutus”. Aga mida siis? Kuidas siis? Mul ei olnud mingit struktuuri, kuigi oli ideid. Tõsi, koos nõutud proovipeatükiga tuli esitada ka sisukord. Selle mõtlesin ma hoo pealt välja ja tekkis isegi mingi loogika, kuigi teadsin ette, et too kava on suures osas bluff ja heade kirjastuse-daamide teadlik eksitamine. Nii läkski: ükski toona sõnastatud peatüki pealkiri käiku ei läinud, kuigi nendesse pandud mõtted muidugi leidsid väljendamist. Ja algul loodud kondikava on praegu aluseks raamatu esimesele osale “Majajutud”: nimelt suured alajaotused “Ehitus”, “Viimistlus” ja “Sisustus”.


Alustasin algusest: kuidas ostsime vana maja ja asusime seda renoveerima ning kohe esimene suur töö oli taaskasutusmaterjalist: suur palgivahetus välisseintes. Kirjutasin meie pere fotoarhiivi toel: võtsin aga lahti järgmise pildikausta, vaatlesin ja panin mälestuse kirja. Tõesti, meil on väga suur ja süsteemne digiarhiiv. Kuna aga tähtsates protsessides on fotosid pea igast päevast ja päeva osast, oli töö väga detailne, seega aeglane. Ning justkui ka vastutusrikas. Paari kuuga kirjutasin valmis väga armsa päevikulaadse pereloo. Sest oli ju ka selge, et pere ja lapsuksed, mis oli ju ehituse aegadel minu tegelik fookuspunkt, ei saa jutustusest välja jääda, see olnuks ebaloomulik. Tolle perekroonika peale muutus toimetaja nõutuks ja soovitas läheneda teemade kaupa. See tõi kaasa kustutamise laine – jätsin mustandisse tõesti vaid taaskasutusteemalised memuaarid, kuigi markeerisin vahele ka teised ehitusetapid, et lugejal oleks majataastamist loogiline jälgida. Nii et perelugu jäi pere jaoks salve.


Majajuttudega paralleelselt hakkasin kirja panema ka muid taaskasutuse lugusid ning koguma ja märkama infokillukesi, mis oleksid mu teost rikastanud. Sellest kasvasid ajapikku välja “Hajajutud” – teemad siit ja sealt, mõned minuga üldse mitte seotudki, aga põnevad. Tekkisid nii paber- kui diginimekirjad märksõnadega, mida iga päev järjekindlalt käsikirja osaks liitsin. Tihe enesesund kestis pool aastat. Kui naiivne olin ma olnud, kui mõtlesin, et olen ju kiire kirjutaja, ja hakkasin tööga tõsisemalt peale vaid loetud kuud enne esimest tähtaega! Kirjutamispiinades leiutasin igasuguseid nippe, kuidas teksti ja mõtteid endast välja pigistada. Üks trikk, mis vahel üsna hästi toimis, oli kirjutamine sõbrale: võtsin ette meilivormi ja märkisin saajaks mõne tuttava või oma mehe ja kirjutasin talle kirjaaknasse oma mõtte lahti. Muidugi muretsesin seejuures, et kellelegi teisele oleksin ju kirjutanud teistmoodi?! Aga ei, mis teha, tekst vähemalt sündis.


Enda tekstiloomet oli huvitav ka kõrvalt vaadata: ma sain teada, milline on minu stiil! Sest, nagu ütlesin, mul ei oleks endal tulnud kunagi pähe proosat kirjutada. Kuna kasvasin üles teatrimajas, oli elus kirjandus minu jaoks dramaturgia – just seda olin proovinud ka ise ühel etapil luua. Nüüd aga jutustasin ja pajatasin ja püüdsin sealjuures olla kujukas ning värvikas. Kirjutasin peamiselt lauaarvutis Google’i dokumenti ja hoidsin kõrvalakendes pidevalt lahti sõnastikke, et mõisteid kontrollida ja sõnu varieerida – nii sai minu suureks sõbraks sünonüümisõnaraamat. Kuigi olime juba ammu päris head semud. Ja mulle meeldib klaviatuuril kiiresti toksida! Kõige mõnusam heli on tühikuklahvi vali kõlks, kui seda pöidlaotsaga tihedasti sõnade vahele peksan. Kindel märk, et tahe tekst on sündimas!


Kuidas siiski kirjutada taaskasutusest terve raamat, et see oleks mõõtmatult rohkem väärt ja kõnekam kui kirjutada näiteks oma Facebooki seinale lihtsalt “me taaskasutame”? – Kas see raamatukontseptsioon üldse kannab? Mida on mul öelda? Miks ma seda teen? Nagu ütles tabavalt mu raamatutark tädipoeg, kui kuulis, et raamatut kirjutan: oh, kas neid vihmametsi veel vähe raiutakse? Tõsi! Keda minu lugu rõõmustaks, inspireeriks või aitaks? Lohutuseks võiks see jutt sobida vast neile, kes oma maja ja elu ehitamise alguses seisavad. Aga võibolla see hoopis hirmutaks neid – parem, kui ei tea, mis jamad veel läbi teha tuleb? Ei oska öelda… Igatahes sai selgeks, et taaskasutamist kellelegi “õpetada” või meeldivaks teha ei ole selle loo esmaeesmärk. Pigem peegeldada, mäletada ja tagantjärele mõtestada, vaatega ka ettepoole: kuidas teha paremini ja tõhusamalt.


Taaskasutamist tajun ise vist eelkõige hoopis hasardina, mida ei saa kuigi kergesti tekitada, kui üldse.
Kogu jäädvustamispiinlemise tulemusena esitasin käsikirja, mis oleks lepingu järgi pidanud olema maksimaalselt 250 000 tähemärki, kuid oli 520 000! Appike. Kas olin teinud tühja tööd? Kui olime koos toimetajaga siit-sealt veidi näksinud ja kärpinud, jäi tekstimass suuresti samaks. Tekkis mõte avaldada kaks osa kahe trükisena. Lõpuks leiti siiski, et kogu lugu mõjub ühtede kaante vahel paremini. Saatsin lõpliku käsikirja ära folgineljapäeva hommikul, nagu meil Viljandis öeldakse, ja läksin festivalile!
Sain mõned nädalad puhata, kuigi mõtted ei andnud asu ja näiteid taaskasutusest korjus sama hooga nimekirjadesse edasi. Neid oli mul lubatud lisada uuenenud versiooni, mille toimetatult enda kätte sain. Tegelesin sellegagi mõnda aega ja hoolega. Samuti küsisin valitud inimeste käest, kas nad oleksid nõus raamatu läbi lugema ja kommenteerima. Mitmed olid nõus, neist pooled tegid seda ka päriselt. Mul oli viis testlugejat, kelle nõuanded ja peegeldused olid väga suureks abiks! Eraldi peatükke andsin lugeda veel mitmele erialainimesele, et kõik terminid ja sisu oleks korrektne. Taaskasutuse teemadel suhelda ja mõtteid vahetada oli tore!


Otsustasime toimetajaga, et jätame vahele keeletoimetamise etapi, kuna see tundus meile mõlemale tarbetu. Tekst liikus kujundaja kätte, kes laotas selle lehekülgedele, ja nii saime teada raamatu ligikaudse mahu. Asi edenes! Erinevatel asjaoludel tekkis väike tunnetuslik ajavaru ning toimetaja otsustas materjali siiski keeletoimetajale lugeda anda. Olin nõus, et see võib tekstile kasuks tulla, kuigi teadsin, et mina vigu ei tee. Leppisime kokku, et kõik muudatusettepanekud tuleb eraldi ära märkida ja mulle esitada. Teadsin juba, et ma ei kannata oma lausete muutmist, see mõjub vägivallana. Toimetaja võib ära jätta terved lõigud või peatükid, aga lause sisse korda looma minna ei ole lihtsalt lubatud! Igal lausel on oma hing, karakter, ülesehitus ja muusika, mis harmoneerub eelnevate ning järgnevatega. Lauseehitus on mulle äärmiselt isiklik asi. Ja see sai nüüd vägagi kinnitust!


Kui esimene keeletoimetatud tekstijupp mulle saadeti, olin vapustatud ja, olgem ausad, solvunud: niipalju punast! Nagu õpetaja oleks mu kirjandist üle käinud, peaaegu igal leheküljel oli mõni paranduskoht! Lähemal uurimisel olid mitmed ettepanekud siiski asjakohased ja püüdsid kohendada stiili, muuta käänet või mõnda väljendit sujuvamaks. Jah, olin paljude parandustega nõus, kuid mitmetega ka mitte. Nii kujunes tekstiparanduste aktsepteerimine (tehnilises mõttes, funktsioon „Accept“) ja ka kommenteerimine või õigustamine ning sõnakasutuse üle vaidlemine eraldi tööks, mis kestis jällegi mõne nädala. Selles vaheldusid minu pahameel mittemõistmise üle ning filoloogiline lõbu ajada taga kõige õigema varjundiga sõna, arutleda meie pigem rikkaliku keele kõigekülgsete võimaluste üle. Minu keele toimetamine oli mulle selle raamatu sünnis uus ja kõige suurem kogemus, mille üle mõtlen järele tänini. Koos näidetega.


Eraldi suur töö oli fotode valimine ja pealkirjastamine. Siis hakkas raamat kujundusfailides juba kuju võtma. Olin väga tänulik, et sain kogu protsessiga kaasas olla ja aitasin, kus võimalik. Päevade kaupa liikusid meilid ja failid kiiresti edasi-tagasi nagu lauatennises, olime kiired, täpsed ja tõhusad. Siiski jooksis juhe ühel hetkel ka kokku ja hakkasin asju üle rääkima, nii et ajasin muidu nõnda lepliku toimetaja korraks ka kurjaks!


Huvitav oli näha teksti nikerdamist lehekülgedele. Siin on omad reeglid, näiteks ei tohiks lõigu algus- või lõpurida jääda eraldi leheküljele. Vahel jääb aga mõni sõna ülearusena tolknema, raisates terve kirjarea – siis tuleb lauset muuta. Säärast nikerdamist tegime ühistööna omajagu palju, pinget lisasid väljatõsted tekstist, mis vormusid eraldi kujundatud hüüatuste või soovitustena. Kõigega ei saanud idealist rahule jääda, aga pidi silmaga nähtavate olude tõttu leppima. Põnev oli ikkagi!


Viimasel hetkel ehk päev enne trükkiminekut avastasime, et meil on üks tühi lehekülg. Pakkusin sinna teksti, mida veel ei olnud! Nimelt olin kogu aeg teadnud, et tervikust on puudu väike sissepõige arhitektuuri teemasse. Olin just tutvunud temaatilise ajakirjaga taaskasutusest ehituse valdkonnas. Tundus ideaalne sellest paar lõiku kokku seada! Töötasin pika õhtu teksti kallal ja saatsin hommikul ära. See oli viimane meeleheitlik pingutus saada teos tervikuks. Toimetajale kirjatükk paraku muljet ei avaldanud, samuti oli kujundaja juba tähtaja tõttu üle kuumenenud, nii et need viimased mõtted jäid kahjuks kasutamata ning ilmus tühi leht ühe minimõttega. Ehk saan arhitektuurilugu kuskil kunagi taaskasutada?!


Kahtlemata oli kogu raamatuprotsess üks suur õppetund, kus sain palju teada nii iseendast kui ka kirjastamisprotsessist. Päris sujuvalt ei kulgenud mitte ükski etapp, võib-olla ainult proovitöö. Kõige selle taustal olen ikka ja jälle mõelnud, kui suur ja väga tülikas töö on raamatuni jõudmine – kuidas on siis võimalik, et neid niipalju ilmub?? See teeb veel suuremaks küsimuse, milliseid raamatuid üldse „toota“? Kas minu raamat maailma paremaks teeb, seda ei tea ja ilmselt ei saagi teada… Aga testlugejad ütlesid, et käest ära on raske panna!

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments