Maailm läbi inimese 
Meie maarohud / Viimased eksemplarid! Kristel Vilbaste
12.2021
Mõõdukalt ja mõnusalt
Kristel Vilbaste on 2021. aastal pärjatud Hea Sõna auhinnaga ja avaldanud mitu loodust ja ravimtaimi tutvustavat bestsellerit. Selles raamatus on lähenemine isiklikum. Autor jutustab oma lapsepõlvest, avaldab suguvõsa tarkusi, aga kõneleb ka imerohtudest ja moevooludest, terveks söömisest, taimedega tossutamisest, herbaariumi tegemisest, metsas toidu leidmisest, taimeravi võlujõust. Enda kogemuse põhjal räägib ta sellestki, kuidas tegelda taimedega nii, et kogumiskirg ei tapaks, vaid aina tugevdaks armastust nende vastu.
Samas sarjas ilmunud ka raamatud: “Meie taluelu”, “Meie taluköök”, “Meie sibullilled“, “Meie kodulinnud”, “Meie kitsed”, “Meie mesilased“, “Meie kalkunid”
Kuulsin kunagi indiaanilugu sellest, mis vahe on põlisrahva ja tänapäevase linnarahva suhtumises taimedesse. Kui linnalaps tõttab vanaema juurde leitud põneva taimega, küsides, mis taim see on, hüüatab vanaema enamasti: „Viska see kohe minema, see võib olla mürgine!“ Kui põlisrahva laps jookseb tundmatu taimega oma vanaema juurde, vastab too: „Oi, kui kena ja huvitav taim! See võib väga kasulik olla. Lähme ja küsime vanemate ja targemate käest, kuidas seda kasutatakse!“
(jätkub raamatus)
Tõeliselt põnevaks aga muutus taimeriik minu kohtumisel Mikk Sarvega, kui ma sain aru, et pole vaja häbeneda seda, kui puud või linnud sinuga räägivad. Oma ülikoolitatud skeptilise meelega püüan ma seda aeg-ajalt eitada. Siiamaani. Ent on imeline, kui näiteks käed klaviatuurile panen ja näppudel käia lasen. Millise edevuse ja sügavmõttelisusega nad siis minu kaudu rääkima hakkavad! Miku õpetused mõista šamanistlikku maailma, olgu siis trummihelide saatel või keskmise ilma rände tehes, avardasid mu teadvust igas mõttes.
Põnev oli aeg, kui Mikku veel tundma õppisin ja omavahel abiellumist kaalusime ning otsustasime minna külla Miku vanematele, kes elasid Võrumaal Kütiorus. Millegipärast oli tunne, et enne „pruudi näitamist“ peaksime minema läbi Kaika Laine juurest.
(jätkub raamatus)
Mäletan, kui mu isa tuttavatele taimedest ravimeid tegi, siis olid meie kuuri all imelikud helepruunid känkrad, valge muster sees. Sellised puutüki sarnased. Esmalt sai neid ikka kasutatud, kui mängus läks mingi asja tasakaalustamiseks parajat puutükki vaja. Kuid siis seletas isa, et need on musta pässiku ehk kasekäsna tükid. Neist tegi ta elujooki ühele õpetajale ja hiljem kuulsin, et ligemale kaks aastat oli see jook teda maksavähiga – mis on üks kiiremini kulgevaid vähke – elada aidanud. Ka isa ise jõi seda pruunikat leotist ega olnud seedehädad need, mille küüsi ta oleks oma elu jooksul langenud.
Musta pässiku imettegevast mõjust on teateid siit ja sealt kaugetest aegadest tänapäevani. Eelkõige on Eestis sellega ravitud seedehädasid ja seedesüsteemi kasvajaid.
Olen kuulnud sedagi, et päris mitu inimest – üheskoos arstide vähiraviga – on musta pässiku leotist juues vähist hoopiski valla saanud.
Minu lapsepõlves oli kombeks puurida vanasse suurde mahlakaske igal aastal oherdiga uus kahesentimeetrise läbimõõduga ja viie sentimeetri sügavune auk ning sellelt puust tila kaudu marliga kaetud ämbrisse magusat jooki lasta. Igal hommikul oli ämber täis.
Autoriõigus: Kristel Vilbaste ja Petrone Print OÜ, 2021
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja: Anu Parnabas
Kujundaja: Margit Randmäe
Trükk: Greif OÜ
ISBN: 978-9916-605-88-2 (trükis)
ISBN: 978-9916-605-93-6 (epub)
ISBN: 978-9916-605-94-3 (epub)
17.00 €
Laos
Kommentaarid
Olen raamatu toimetaja ja tean, et see oli autoril täiesti teadlikult kirjutatud sellise vestena, kus on sees tema isiklikud lood ja mitte kõike maailma tarkust ravimtaimede kohta (selleteemalisi raamatuid on ta juba niigi mitu kirjutanud ja ladinakeelseid nimesid võib sealt uurida).
Kristel on Eesti loodusele olulisest sugupuust tulnud, ta jutustab oma vanaemast-vanaisast ja vanematest, see kõik haakub maarohtudega, samuti ta kaasa Mikk Sarve lood ja tarkused, šamaaniõpetusteni välja.