Meie joogivesi

Ilmunud
12.2022

Allikad, kaevud, kraanid ja pudelid

“Tean tegelikult, et ilmselt poleks meid sinna janusse surra lastud ja see matkarada oli üsna käidav, nii et meie valged kolbad poleks sinna sajanditeks pleekima jäänud. Aga õppetund vee puudumise ja puudutuse kohta oli saadud.”

“Mu hea sõber rääkis ühest vanamemmest, kes krooniaja hakul oli öelnud: „Kui poes hakatakse müüma vett ja mulda, siis on elu Eestis p****s!“ Niisama julmalt ütleski, ja me peame tõdema, et see aeg on käes.”

Kristel Vilbaste on looduskirjanik, kelle sulest ilmus kümme aastat tagasi menuteos „Eesti allikad”. Praegu on joogivee kättesaadavus muutunud nii oluliseks teemaks, et kui autor 2022. aastal raamatut kirjutama hakkas, tuli peatükke aina juurde. Kust saada joogivett siis, kui elektrit pole? Kas meie looduslik vesi on joodav? Kuidas vett leida? Raamatust leiab ühtlasi ligemale 100 Eesti joogiveeallika nimekirja.

Samas sarjas on ilmunud ka raamatud: “Meie maarohud”, “Meie kodulinnud”, “Meie kitsed”, “Meie taluelu“, “Meie kalkunid”, “Meie mesilased”, “Meie tauköök“, “Meie sibullilled“,

Katkendid

Peale Raadil toimunud Tartumaa Trallami allikalkäike otsustasime sõita keset jaaniööd Kuremäe allikale. Alustasime oma retke üsna hilja, kaks tundi enne südaööd. Südaöö tunniks olime kolme autotäie allikalkäijatega kohal.

Teekond sinna ja tagasi oli väsitav ja üsna palveretke moodi, aga energia, mille allikas meile kinkis, oli eriline. Peale seda hakkasid kõik seni umbe jooksnud asjad lahenema. Käisime vana kombe kohaselt allikamajas suplemas, ikka kolm korda peadpidi vee alla. Ja allikavett ei tohi endalt hiljem kuivatada, see peab ihusoojusega taas vihmaks saama. Keha, mis selliselt uut vihma loob, muutub tulikuumaks. Ja kui meie naistehulk pärast allikakümblust meestele suplusmajja ruumi tegi, siis jagus energiat juba niipalju, et minna 100 meetri kaugusele Kaheteist apostli allikale, seal silmi pesta, vett juua ja allikale ülistuslaul laulda.

Ausalt öeldes on see tolle aasta üks ilusaimaid pilte mu mälus. Kuidas tumesinise öötaeva taustal seisab valgetesse rättidesse looritatud naistehulk silmadest sillerdava allika kaldal, üks meist laulis lummavat poola rahvaviisi, pikalt ja pühalikult. Just sellistel hetkedel saad aru allikate pühadusest.

(jätkub raamatus)

Proua Holle allikas asub Meissneri looduspargis, 734 meetri kõrguse mäe jalamil. Teekond selle allika juurde on keerukas, läbi lummavate vanade külade. Me kogesime koos Dagmari ja kaasa Mikk Sarvega allikal käies, et see on koht, kuhu jõudmiseks ei piisa tänapäevasest navisüsteemist. Korra jõudsid meie autorattad isegi teeotsale, kust vaid kaks rattajälge edasi läksid. Aga küsimise peale juhatasid külaelanikud meid lahkelt edasi. Tee allikani viib läbi ürgvana pöögimetsa, asfaltrada kulgeb käänude ja loogetena. Lõpuks, kõige pimedama metsa rüpes, avaneb äkki heleroheline välu. Allikat tuntaksegi Frau Holle tiigina – just sellise suure tiigi mõõtu, servadest vesiroosidesse ja kõrkjatesse kasvanud veekoguga on tegemist. Allikas pidavat välja keema tiigi keskosas, kus vee temperatuur on vaid 9 kraadi, omajagu külmust lisavad ka sissevoolavad väikesed allikaojad.

Kui allika esikülg on kena, turismipaigaks kohandatud piirete ja pinkidega muruala, siis mäepoolne külg on tõeline ürgmets. Suured sammeldunud kivid, pöögid, mille ümbert hoidmiseks ühel inimesel kätesiruulatusest väheks jääb, vette kummarduvad saja-aastased kuused, hiigelvanad kännutüükad, pimedusse peitunud kaasaegne saladuslik altar. Sõnajalad ja samblikud puudel ja kividel teevad selle koha tõeliseks muinasjutumetsaks.

(jätkub raamatus)

Lapsepõlvekodust meenuvad kõigepealt kaks lumivalget emailämbrit, kaevult toodud vesi pliidiserval. Alati pilgeni puhast vett täis. Kui olime vennaga jooksnud end pöörastes mängudes hingetuks, siis oli suurim mõnu minna veeämbri juurde, haarata sealt liitrise emailkopsikuga vett ja juua mõnuga, pikkade sõõmudega. Ma olen hiljem mõelnud ikka, et miks ämbrid olid pliidiserval ja mitte kusagil nurgas pingi peal. Ja alles hiljem, täiskasvanuna sain ühelt skaudijuhilt teada, et jooma peabki toasooja vett, mitte jääkülma kaevuvett. Külm halvab juues meie sisemuse, keha peab kulutama hulga energiat, et see kõhus kehatemperatuurini soojendada.

(jätkub raamatus)

On veel üks põnev allikatega seotud pärimus. Allikate juures metsavälul tantsisid murueide tütred või siis haldjad. Üks selline lugu on lisatud Alatskivi Punase allika juurde. Mis või kes olid murueide tütred? Pole meil enam kellegilt küsida. Aga kui kõrvutada kirikuraamatutesse kirjutatud pastorite pahandamisi, kus pühale hiiekohale rajatud kiriku või kabeli juurde tulid inimesed veel pikka aega põlistel pühadel ihualasti tantsima ja ande tooma, siis võiks oletada, et murueide tütred on meie muistse paganausu tava. Muistset paganausku ei maksa segamini ajada praeguse maausuga! Meie muistsed esiemad toimetasid allikate juures sageli sigimismaagilisi rituaale, asjassepühendamatule võisid need tunduda mingi nõiduse või haldjatantsuna. Küllap võis põhjamaade Maaema nimi meil just Murueit olla, tema järjepidevuse kandjad aga murueide tütred. Sellele, et naised meeste silma alt eemal oma maagilisi toiminguid teevad, on viiteid palju, naiste mokalaadad on nende järeltulijad. Osa murueide tütarde tegemisi on säilinud meie kõige visamal pärimuse kandjal – Setomaal. Paabapraasnik on just selline, millele pühendamata inimesi ei lubata.

Veel on räägitud, et kui just päris alasti allikale ei mindud, siis vähemalt pidid põlved paljad olema, eriti suured abipalujad läksid allikani põlvili roomates. Väga tihti on ka teateid, et allikaile mindi valgeis rõivastes. Püha kohta minnes ei mainita kordagi tänapäeva pidurõivaid triibuseelikuid ega pikka musta ülekuube.

(jätkub raamatus)

Jõudsime Lourdesi kiriku ette, kus seesama valge jumalaema hiigelsuur kuju seisab, mille kujulise plastpudeli Ain mulle tõi, ja hetkel, kui seda pildistasin, siis helistas mulle äkki Ain Eestist ja teatas, et meil on kohe vaja hakata kirjutama uut raamatut “Eesti ravimtaimed”. Ta oli äsja saanud kõne kirjastusest Varrak. See raamat, mida olime kolmekesi Aini ja Mikuga plaaninud ja mis aasta lõpus ilmavalgust nähes osutus ülimenukaks, oli Eestis tolle aasta müügiedetabelis 6. kohal. Omajagu head energiat selles on kindlasti ka Lourdesi allika veel. Kõige imelikum selle telefonikõne ajal oli aga see, et kui pilgu ülespoole heitsin, siis nägin jumalaema kuju ja hiigelvana elupuu kohal tiirutamas kolme kotkast. Jõudsin veel mõelda, et see ei ole nii suure rahvamassi kohal võimalik, kui sain aru, et ka aprillis manalateele siirdunud Mikk oli allikale kohale jõudnud.

(jätkub raamatus)