Petrone Print

„Aga mis siis saab, kui kogemata inimene teele hüppab?” uurin Jordylt. Selle peale kehitab mees ainult õlgu ja litsub näpuga väljendusrikkalt aknaklaasil kärbse laiaks.

„Näed ju isegi, kui pikalt läheb pidurdamiseks aega,” ütleb ta siis vastuseks. Näen. Kõigepealt tuleb tükk aega hoogu vähendada, enne kui „kaubarong” pidama jääb. Inimene on Austraalia hiidrekkale nagu kärbes klaasi peal. „Jah, õnnetusi kahjuks juhtub,” nendib Jordy. „Aga õnneks jääb känguruid rohkem alla kui inimesi. Känguruliha, muide, on väga hea.” Edasi saame teada, et allaaetud loomad lõpetavadki sageli ümbruskaudsete inimeste supipottides, ja ka kuivatatud kängurulihast tehtud snäkid on siinkandis populaarsed. „Mõnus vürtsikas vahepala siin lõputul teel!”

(jätkub raamatus)

Halli ees kõnnib ootavalt ligi 80-aastane tegus vanamees: see on Colin, üks farmi kolmest omanikust. Ta on tolmus halliks kulunud teksatunkedega ja kauboikaabuga, siniste silmadega ja näonahaga, kuhu tuul ning aastate pikkune välitöö põllul ja kohalikus tuletõrjeühingus on mitu raamatut kirjutanud. Küürus ja kiitsakas, liigub ta siiski ootamatult väledalt ringi.

„Ahah! Või teie need kaks helistajat olitegi, ma juba ootasin!” hüüatab Colin meid hindavalt silmitsedes. Ta ei raiska aega. Näitab kätte magamiskohad – esialgu pargime magamiskotid varialuse nurka tolmuse betooni peale – ning juba törtsutabki vana villis meid põllule.

Seal peab Colin tööst lühiloengu. Parasjagu tõstavad kümmekond töölist vähemalt kümnekiloseid arbuuse maast traktorilindile. Üks mees seisab kõrgel järelkärul ja võtab lindilt põrakaid arbuuse vastu, neid kordamööda kahe kõrvalseisva naise kätte loopides. Need asetavad hiigelpallid ettevaatlikult põrandale pooletonnistesse pappkastidesse.

Vahel läheb tempo kiireks, naine saab arbuusiga pihta, vaarub ja raske pall libiseb käest. Siis on ülevalt masinalt kuulda kirumist. Põrandale lõhki kukkunud arbuusi koored koos verevpunase sisuga lükatakse jalust traktori taha põllule.

„Töö on raske – mis te arvate, kas saate hakkama?” uurib Colin.

Ausalt öeldes olen pikast loksumisest väsinud. Üle 30 kraadine päike paistab lagipähe ja juba kaugelt võib näha, kuidas töölised higistavad. Kas tõesti on kogu reis punktis, et matame end sellesse kolkasse?

(jätkub raamatus)

Me ronime tol õhtupoolikul kolm numbrit suuremate raskete põlvini kummikute kolinal tagasi villisesse, et pärastlõunaseks pooletunniseks pausiks põllult köögi juurde vurada. Tööliste vedamiseks kohendatud uks käib kinni masina tagaotsast. Mahume sisse istuma isegi kümnekesi, näod vastamisi ja seljad vastu külgaknaid.

Viimane tõmbab ukse kinni. Sedakorda siis mina.

Prauhti!

Minu vastas istuv Mecka ei ütle sõnagi. Kuid ta on kuidagi kummaliselt vaikne, huuled kõverdunud valugrimassiks. Mehe nägu läheb järjest valgemaks. Ta käsi jääbki õhku rippu, sest…

„Mecka, su näpud on ju ukse vahel kinni!?!” röögatan ma, nagu see poleks niigi ilmselge. Mees, nagu ikka, tahtis mind aidata ja tiris omalt poolt ust kinni ülevalt servast!

Vist me kõigi kujutlusse kerkib võigas pilt, kuidas kohe nelja näpu otsad Austraaliamaa punasesse põllumulda pudenevad.

Oleme kõik õudusest kangestunud.

(jätkub raamatus)

Kuid kõige kurjem pahandus tuleb, kui kord üks tänavat mööda ukerdav vanem proua kuuleb, et olen Eestist. Nagu kõik välised tunnused näitavad, on tegu pensionäriga, nii et me ei riku reeglit ega tülita teda „intervjueerimissooviga”. Puhtalt omaenese uudishimust jääb vanamemm ise vahvate müügitüdrukute ette seisma ja tunneb huvi, kustkandist ka neiud pärit on – nii blondid mõlemad pealegi?

„Saksamaalt,” pobiseb Marie mokaotsast. Kogu ta olek näitab, et parima meelega näeks ta tööd takerdavat tädi muutumas õhust lahjemaks aineks.

Mis minu vastuse peale juhtub, oskaks vast vaid armas vanajumal ette aimata. Tudisev tädike puhkeb ohjeldamatult pisaraisse, toetab kepi vastu vetelpäästjate siltidega kaetud lauda ja sõna otses mõttes haagib end kätega mu õla külge.

„Oh-oh-oi, iss-sake küll! Minu mees oli eestlane, me olime nelikümmend aastat abielus ja mullu suri ta südamerabandusse,” nutab proua, ise vankumatult kui vahva tinasõdur ikka mu õlast kinni hoides.

Katsun prouat rahustada: kuulan jutu ära, pakun salvrätti ja silitan lohutuseks kätt.

Lõpuks pühibki tädike viimased pisarad ja lahkub areenilt. Marie nägu teisel pool lauda on pöördunud süngemaks kui kõuepilv. Ja kohe järgneb äike. „Oled sa HULL või mis, suvalisi inimesi PUUDUTADA!?” röögatab ta.

(jätkub raamatus)

Noh, Sir Elton on ikka hull mees küll! Kahetunnise esinemise tarvis tiritakse ta viimasest esinemispaigast, 2300 kilomeetri kauguselt Sydneyst kohale tervelt viis rekkatäit garderoobi ja täielik garderoobisisustus, sadakond paari kingi, umbkaudu sama palju eri kostüüme ja eri värvitoonides täpselt samasuguse kujuga prille. Andy juhendamisel tuleb meil kraam poole päevaga lahti ja pärast esinemist paari tunniga taas rekkade peale kokku pakkida. Öösel alustavad rekkad reisi Eltoni järgmisele kontserdile, sedakorda Tasmaanias.

Kõigepealt vinname kuningliku kõrguse „tagasihoidliku” garderoobi rekkade pealt maha. Sinna hulka sattunud võimsad helitehnika kastid lükkame ähkides lavatööliste hoolde ja mööblitükid lava taha riietusruumidesse.

Tassime tubadesse kohale kogu mööbli: rasked nahksohvad ja voodi, lauad ja kapid. Kõigi tubade hiigelvaasidesse sätime hiigelpikad roosid: need on erivärvilised ja vartel pole ainsatki lehte. Lõpuks tirime koridorist tubadesse kümned palmipuud. „Kas need reisivad teil ka kaasas?” uudishimutsen ma.

(jätkub raamatus)

Koosolek kui selline on palju ägedam meelelahutus, kui seda on kliendile pinda käia: „Kas võin teile vett juurde valada? Kas valmis tellimuseks? Veel ahjukuuma lavaši?” Koosolekutel seevastu kuuleb uusi ja põnevaid uudiseid ning on lootust, et õpib midagi uut juurde.

Kõigepealt teatab Viv, et maksimaalselt kulub täna kümme minutit ja et ärgu me järgnevat isiklikult võtku, sest tema on samasugune ettekandja nagu meiegi. „Ainult et veidi kogenum,” lisab ta väikse mõttepausi järel, „Ja kui teie midagi valesti teete, tuleb boss Osman kohe järgmiseks mulle turja. Ja, vaat, ei salli ma seda!”

Hoolimata niisugustest tormilistest avaldustest armastame Vivi väga, sest tal on lihtne, osavõtlik ja otsekohene loomus. Keegi peab ettekandjaid ohjes hoidma ja käsud kätte jagama, sest muidu valitseb tipptunnil kaos, kus kõik tormavad ringi ja hulk vihaseid kliente nõuab kolmandat korda tulutult oma õlu.

Hiljuti avatud restoranis oleme juba kõiksugu bosse proovinud. Vastu pole pidanud ükski. Ilmselt on Vivil käsi süsteemis paremini sees, sest ta poeg on restoranis kokk. „Ja kokkadega on restorani omanikel, teadagi, erilised suhted,” selgitab mulle alati kõigega kursis baaridaam Sarah.

Vivi sõnavõtt on vaikus enne tormi. Nüüd hakkab ta tuure üles võtma: „Ma ei nimetaks siinkohal nimesid, aga Osman pole rahul, kui ettekandja koristab pearoa taldrikud laualt liiga kiiresti, ehk enne kui kogu laudkond on söömingu lõpetanud…”

Pisike Kolumbia tüdruk Marta vaatab Vivile tundlike pruunide hirvesilmadega otsa.

(jätkub raamatus)

Kell kaheksa istume ammu tuttavaks saanud sumedas aias: teeküünlad säravad ja kohe-kohe on valmimas barbi ehk barbeque, mis tähendab Aussis ülipopulaarset grilliüritust värskes õhus: tule kohal säriseb pehmemaitseline luudeta kala barramundi, kõrvaseks fetajuust ja hakitud roheline salat beebitomatite, avokaado ja maasikatega.

Korraga kiljatab kümneaastane Aussi tüdruk Edie läbilõikavalt ja tõstab jalad kõrgele laua peale. Midagi sahiseb laua all purukuivades lehtedes – kas tõesti uss?!?

Taskulambivihule luksatab vastu täiesti tavaline paksuks söönud padakonn. Selle asemel, et rahuneda, hakkab noor neiu hüsteeritsema ja jookseb tuppa peitu.

„Ära karda, omamoodi on konnad isegi armsad!” hüüan Ediele lohutuseks järele.

Selle peale vaatavad kõik lauas istuvad täiskasvanud mind kui kuutõbist. Eriliselt ehmunud näoga on lapse ema Jeanette, kellest ühegi looma kartust ei ootaks. Proua kunstnik kasutab ju oma lühifilmides verd meelisteemana ja kaitses hiljuti magistrikraadi õudusfilmide analüüsis.

Jeanette’i ja minu vahel areneb maailmapilti laiendav vestlus.

„Kas sa siis ei tea, et padakonnad on mürgised?!?”

(jätkub raamatus)

Taas kord saab selgeks, millises bürokraatia kuningriigis me pesitseme: keskmiselt kulub pool päeva, et ühe maja kohta sooviavaldust koostada. Skännida ja meiliga saata tuleb hulk tõendeid, näiteks viimase aasta sisssetuleku kinnitus, viimase kolme kuu palgalipikud, eelmise elukoha telefoni- ja gaasiarved, eelmise kinnisvarafirma agendi number, töökohast kaks soovitajat ja kaks eraisikust soovitajat, juhilubade-passi koopiad ja muud.

”Teie olukord on keeruline!” teatab esimene kinnisvarafirma. Nad ei luba põhimõtteliselt ühelegi majale üürnikuks kandideerida enne, kui taotleja või mõni ta sõber pole soovitavat elamist oma silmaga „inspekteerinud”. Üks me Brisbane’i sõber lubab siis jõudumööda meid esindada ja majad üle vaadata.

Kui vaid oleks, mida vaadata! Hakkame vaikselt lootust kaotama, sest kuuleme, et Brisbane’is, hoogsalt kasvavas suurlinnas ulatuvad rendijärjelkorrad kuudesse. Kõikidest nendest kümnekonnast kohast, kuhu paberid saadame, helistab kahe nädala pärast tagasi vaid üks kinnisvarafirma. „Me kaalume teile maja andmist ja selle saamine selgub järgmise kuu jooksul!” teatab jutukas kinnisvaraesindaja.

„Aga meil on juba järgmisest nädalast tarvis,” teatan ma nutuselt.

(jätkub raamatus)

Teen silmad lahti, kiirustan avama. Väike hirm poeb südamesse, sest koputus on väga nõudlik ja nagu läbi ukse kõrval asuva akna võib tänavavalgustuse abiga näha, on võhivõõral mehel kandiline siilisoeng. Äkki juhtus midagi – mõnel naabril ei lähe auto käima? Tõsi, Austraalia linnades pole absoluutselt kombeks, et inimesed üksteist öösiti „üllatavad”. Isegi kui on vaja pimedal ajal asju ajada, siis vabandatakse ja hoiatatakse juba mitu päeva ette. Või… tahab keegi hoopis sisse murda?!

Ja mis selgub! See on üks kahekümneaastane noormees Viljandist, kellele oleme lubanud nädalaks majas asuva vaba toa anda. Mees aga jõudis kaks päeva oodatust varem kohale. Ta on just lennanud otse Tallinnast läbi Malaisia Brisbane’i ega ole taibanud ette hoiatada, et laekub südaööl.

Huh, polegi midagi halvasti, hingan kergendusega. Teen teise silma ka lahti ning meie vahel areneb kummaline jutuajamine: esinen keset ööd karjäärinõustaja rollis.

„Kas sa tead, kust ma leiaksin ehitaja tööd?” käib noormees peale nagu uni. „Ma olen kõigega nõus! Ma olen juba täiesti lootuse kaotanud – Eestis lihtsalt pole ehitustööd! Ma olen juba pool aastat tööta! Müüsin auto ja asjad maha, jätsin pangalaenu maksmata ning ostsin viimase raha eest pileti Austraaliasse!”

(jätkub raamatus)

Ja taas kord üllatab mind Aussi kahepalgeline suhtluskultuur. Ühelt poolt ollakse siin näiteks naiste keskel hästi avatud ja alati valmis „Seksi ja linna” stiilis seksist-meestest klatšima. Kusjuures avalikuks tulevad kõige isiklikumad detailid, nii et hiljem tolle naise mehega rääkides ei taha kuidagi muie mu suunurgast ära kaduda.

Nüüd ei suuda ma hästi oma kõrvu uskuda: tulevased aussi emad leiavad üksmeelselt, et sünnituse kõige hirmutavam osa seisneb selles, et tuleb end abikaasa ja ämmaemandate ees alasti võtta.

„Ma harjutan seda igal hommikul,” tunnistab üks. „Kõnnin pärast dušši mehe ees paljalt ringi. Jube piinlik on ikka küll!” Teised noogutavad kaasa- ja äratundvalt pead.

Meie soomlanna Terhiga oleme vait. Lõpuks ütleb Terhi välja: „Noh, noorusaegadel sai sageli paljalt segasaunas käidud ja kambaga lumes ringi rullitud – alasti olek on meie kultuuri osa ja karta pole siin midagi!”

Austraallannad vaatavad talle uskumatult otsa.

(jätkub raamatus)

Ikkagi, kuuks ajaks meie juurde elama ja seda ajal, mil mul on ilmselt niigi raske…?

„Oijah, ma armastan oma mehe vanemaid väga, aga nädalavahetusest nende majas piisab täiesti,” hindab olukorda läbi Skype’i mu Kanadas elav õde. Eks ma ju isegi tunnen end kõhedalt. Erinevalt aasialastest pole meil, eestlastel kombeks vanematega koos elada. Meie ju kolime lahku kohe, kui täiskasvanuks saame, ja edasi elab igaüks oma elu. Omal ajal sünnitasid minu vanemad minu Hiiumaal, ja keegi ei eeldanud, et nende Lõuna-Eestis elavad vanemad oleksid sünnitusele või järgnevateks nädalateks appi tulnud.

„Sugulastest on kaks rõõmu, kui nad tulevad ja kui nad lähevad,” tavatseb mu isa nalja visata, küll pigem nagu lohutuseks, kui Lõuna-Eesti vanaema juurest tagasi koju Hiiumaale teele sättisime. Aga eks sel ütlusel ole eestlastele omane väike tõetera sees.

Mida teeksite teie? Mina üritan eelarvamused alla neelata ja vastan Erwinile: „Sinu vanemad on meie juures alati oodatud! Vaatame parem kohe lennupiletid välja, mida varem osta, seda odavam tuleb!”

Järgmiseks kammime läbi kõik Brisbane’i ostukeskused, sest Erwini arvates ei sobi ta emale kuidagi magada meie lahtikäival sohval ja ilmtingimata tuleb osta uus madrats ja korralik kaheinimesevoodi. „Minu ema oleks küll õnnelik, kui ta saaks meie juures kaheinimese laiusel sohval magada,” üritan ma väita, kui murelikult mõtlen, et kuhu me selle lisavoodi siis paneme, kui külalistetoa lastetoaks ümber vormistame.

Samas tean juba ette, et vaidlus on mõttetu, sest ema-asjades jääb Erwin endale kindlaks. Ega ma vaidlegi: muidugi, ema väärib ainult parimat! Et saada hindadest ettekujutust, teeme linna peal korraliku turu-uuringu, ja peatselt ehibki meie külalistetuba uus pehme magamisase.

Samal ajal hakkab mind kummitama järgmine mure. Ma tean, et Linda on hariduselt medõde ja mitmel korral mainib Erwin, et kui me haiglasse sünnitusele läheme, siis tuleb Linda autojuhiks.

Mis mõttes, et kas Linda tuleb sünnitama kaasa?!

(jätkub raamatus)