Petrone Print

„Kögesh-mögesh, envelope,” umbes nii kõlab minu kõrvadele esimene vestlus päris argentiinlasega, range daamiga, kes passe kontrollib.

„Nonii, sain, mis tahtsin, et ilma keelt oskamata otsustasin Ladina-Ameerikasse põrutada,” leian end mõtlemast. Valjuhäälselt avaldan inglise keeles arvamust, et ma ei saa aru, mis ümbrikku mult nõutakse. Daam ei lase end sellest heidutada, vaid keerutab mu punaste kaantega Euroopa Liidu passi koos aastase transiitviisaga oma maniküüritud käte vahel ning korrutab ainsat inglisekeelset sõna oma sõnavaras – envelope.

(jätkub raamatus)

Minu toa uksed avanevad koridori, kööki ja mingisse ruumi, mida võib hea tahtmise korral pidada elutoaks, kuid mida keegi kunagi kasutavat ei näi. Hiljem selgub, et Buenos Aireses pole sellistes akendevabades tubades absoluutselt mitte midagi imelikku. Sellest hoolimata mõjuvad mulle akendeta ruumid šokeerivalt isegi veel siis, kui 14 kuud hiljem Argentinast lahkuma hakkan.

Umbes teisel või kolmandal ööl oma uues kodus ehmatab mind raskest unest üles kohutav lärm. „Issand, kas tõesti maailma lõpp on käes ja ma olen ihuüksinda mingis Buenos Aireses,” on mu esimene hirmunud unesegane mõte, kui voodist püsti kargan. „Või veel hullem – keegi on asunud meie maja lammutama, aga pole mulle eelnevalt teatanud,” tormab läbi pea järgmine mõte.

(jätkub raamatus)

„Ei, see pole võimalik!!!” vehib Jorge kätega. „Ma ei tea, kas Buenos Aireses üldse tavalistele korteritele pannaksegi niimoodi internetti.”

„Mis mõttes ei panda koju internetti?” olen mina oma peas hämmeldunud, aga väljendada ma seda ei oska, sest hispaania keelt ma ju veel ei räägi, aga üritan end siiski kuidagi arusaadavaks teha. Eli on ka kuhugi kadunud, nii et keegi ei aita mul suhelda inimesega, kes pole kunagi varem suhelnud ühegi inimesega, kes ei valdaks vabalt hispaania keelt.

„No kuidas on võimalik, et sa ei saa minust aru,” on Jorge juba päris ärritunud. Tema saab aru küll, et ma nõuan talt tegutsemist, nõuan, et ta läheks korterist välja ja suhtleks inimestega. „Käisid ju kaks nädalat hispaania keele kursustel ja ikka ei saa minust aru!”

Mina vaatan talle hämmeldusest suurte silmadega otsa. Lõpuks lubab ta uurida, kas Kaklusklubi internetiseerimine on võimalik.

Järgneb mõni nädal vaikust.

„Nii, ma sõidan nüüd kuuks ajaks Mendozasse,” teatab Jorge siis. „Ja teie siis käituge siin korralikult.”

„Aga internet!?” ahastan mina. „Millal selle siis saab?”

(jätkub raamatus)

Esimese asjana tormavad meile vastu väikeste eestlastega võrreldes hüperaktiivsetena tunduvad eelkooliealised lapsed, kes tahavad meid kõiki kohe musitada ja kuna nad mind ei tunne, siis mulle igasuguseid küsimusi esitada. Kahjuks ei saa ma neist lastest aru ning seega kompenseerin suhtlusraskusi fotografeerimisega.

„Dame, dame! (Anna mulle, anna mulle!),” järgnevad hüsteerilised kilked ning annan oma kaamera ühele tüdrukutest – selge viga! Lapsed tormavad kaameraga mööda ruumi ringi, üritades üksteise võidu kaamerat enda kätte haarata, pildistada ja seejärel pilte vaadata.

„Appi,” piiksatan vaikselt omaenda mõtetes. „Kuhu ma sattunud olen?”

(jätkub raamatus)

„Kuule, ega sa tea, mis siin kapis täpsemalt on?” küsin ameeriklase Jenniferi käest, osutades kapile, mida Jon tutvustas kui „vabatahtlike kappi.”

„Ei mina tea, mingid asjad vist,” ütleb Jennifer, kes on Convivenis töötanud kaks kuud. „Mingeid asju me sealt vist kasutame ka, ma täpselt ei tea.”

„Aga kuidas te siis õpetate, mis materjale kasutate?” ei saa mina aru.

„Ah, igaüks otsib ise, mis kätte juhtub,” kehitab Jennifer õlgu.

Selge, kõige lihtsam näib alustada kapi koristamisest. Esimese hooga tõstan kogu kola segamini kapist välja ning suur on minu üllatus, kui üks paberihunnik järsku ellu ärkab.

(jätkub raamatus)

„Jon, ma olen natuke mõelnud, et meil võiks siin olla üks inimene, kes tegeleb vähem õpetamisega ja rohkem teiste asjade organiseerimisega,” ütlen mina.

„Yeaaaaah… Ma arvan, et sul on isegi õigus… Ma ei teagi, kuidas seda olukorda lahendada…” Jon on ameeriklane, ta on pärit Maine’i osariigst, kus inimesed pidavatki olema eriti lõdva ja rahuliku ellusuhtumisega. See pole väga abiks, kui tegemist on sinu otsese ülemusega.

„Ma mõtlesin, et ma võiksin ise selle organiseerimisega tegeleda,” räägin edasi.

„Yeaaaaah… Võib-olla tõesti võiksime selle peale mõelda…”

„Jon, ma rohkem nagu ütlen sulle, et ma nüüd hakkangi sellega tegelema, mitte ei küsi, kas ma võiksin.”

(jätkub raamatus)

Saadan Alexile mitu e-kirja, paludes tal tulla ja lastele seletada, mis juhtus, kuid kirjad jäävad vastuseta, kuni Alex ühel päeval teistega koos bensiinijaama kohvikusse ilmub, kutsikanägu peas.

„Liis, mul oli niiii kiire kooliasjadega ja ma niiii tahtsin tulla, aga ma lihtsalt ei jõudnud ja mul on niiii kahju, et lapsed pidid mind ootama ja keegi ei teadnud, miks mind ei ole,” räägib Alex, „ja ma niiii tahan jälle tulla ja neid õpetada.”

„Hea küll, aga me peame kokku leppima, et selline asi enam ei kordu – lapsed usaldavad sind ja pole ilus nende ootusi taas üles kütta,” üritan kompromissile minna, „nii et sa võid tulla tagasi sama graafiku alusel, mis enne – kolm korda nädalas 15.30-17.30.”

„Aga… ma ei tea, kas ma ikka jõuan alati siia, mul on kooliasjadega niiii palju tegemist,” vaatab Alex mind oma süüdimatute silmadega.

(jätkub raamatus)

Mul hakkab iga hetkega aina halvem ja ma tunnen, et ei saa hingata.

„Kuule, sa pead nendega edasi rääkima,” ütleb mulle Pascal, šveitslasest fotograaf, kes minuga kaasas on. „Ma ei saa neid pildistada, kui sa nendega ei räägi!”

Aga esimest korda elus tunnen ma, et ma ei suuda intervjueerida. Kuidas sa vaatad neile otsa ja küsid, kui õnnelikuks nad end peavad? Millisena nad näevad enda tulevikku? Kuidas nad kavatsevad üles kasvatada selle võimaliku lapse? Kuidas neile meeldib nende töö?

Kuidas ma saan jääda rahulikuks ja professionaalseks, samas kui sellel naisel jooksevad mööda põski alla pisarad ja mees togib häbelikult varbaga voodiserva, rääkides mulle jumalast, kuidas ta käib pühapäevakoolis ja kuidas kirikuõpetaja teda paremini kirjutama õpetab, sest praegu mõistab ta kasutada vaid trükitähti.

„Jumal on meile väga oluline, tema on meie kaitsja,” kinnitab Sergio, „vaata, siin on meie piibel”. Ja ta teeb lahti sellise pehme pinali, mille nimel ma 20 aastat tagasi oleksin olnud nõus peaaegu et surema. Pärit on see loomulikult kellegi prügi hulgast.

(jätkub raamatus)

„Vabandust, me tahaks minna Luján de Cuyosse veinikeldritega tutvuma, kas buss sinna läheb siit peatusest?” küsime bussi ootavate kohalike käest. Argentina on huvitav maa, kus bussi ootamiseks moodustatakse alati saba. Naljakas kontrast minu meelest – autoliikluses üritavad kõik kõigile ära teha ja riigimakse ei taha keegi vabatahtlikult maksta, aga bussi oodates seisavad siivsalt järjekorras.

„Ei mina tea, mis bussi teil vaja on, vist seda,” ütleb üks.

„Ei-ei, neil on kindlasti vaja seda teist,” kiidab teine.

„Kuulge, see buss ei lähegi üldse siit,” kinnitab kolmas.

Kust sa siis aru saad, kuhu minema pead?! Lõpuks riskime ja ronime ühte bussi, paludes bussijuhti, et ta meid õiges kohas maha laseks. Bussis tekitame omakorda furoori, kuna algab ülebussiline aktiivne arutelu, kuhu me tegelikult minna tahame, kas see on õige buss ja millises peatuses peaksime maha minema. Minust suuremas segaduses on Cheryl, kuna tema ei räägi hispaania keelt.

„Kuulge, plikad, kobige siin maha, ma tean täpselt!” hüüatab ühtäkki sugereerivalt üks lillelise rätikuga mammi.

(jätkub raamatus)

Kui parki sisse sõidame, saab Chanchal šoki. „Issand, oled sa kindel, et see on siin?!” hüüatab ta tagaistmelt, kui Miguel tutvustab, et siin park algabki. „Mulle just räägiti, et perekonnad käivad siin päeviti piknikke pidamas!”

„Muidugi, nii see on. Aga punkt kell kaheksa lähevad perekonnad lastega koju ja punkt kell üheksa tulevad transvestiidid tööle,” teatab Miguel kindlalt. „Nad on väga punktuaalsed. See graafik töötab nii juba aastaid. Päeval muidugi on park täis kasutatud kondoome.”

(jätkub raamatus)

„Adrian ei ela enam minu juures,” ütleb Valmir mulle ühel päeval vaikselt, kui eemaldume teiste vabatahtlike jutuvadast. „Ära seda teistele vabatahtlikele räägi, aga… ma pidin kõik lukud kodus ka ära vahetama.”

Adrian, meie majapidajanna täiskasvanud poeg, oli vaid pisut enne seda kolitud Varjatud Linnast Valmiri juurde koju, et jahutada pisut mehe jalgealust, mis getos liiga kuumaks kippus minema – enese sidumine narkodiileritega ei pruugi pikas perspektiivis olla just kõige mõistlikum mõte. Eriti, kui sa neile võlgu jääd.

(jätkub raamatus)