Väike Myy raamatu “Vanaema ellujäämisõpetus” sünnist

“Vanaema ellujäämisõpetus” ei sündinud juhuslikult, kuigi kirja pandud sai ta kiiresti, ühe hingetõmbega. Aga olin oma peas neid ridu kirjutanud sadu kordi pikkade aastate vältel. Jäi üle vaid vormistada. Ellujääja sai minust väga ammu. Mitte kriisivalmistuja – selleks pole ma ennast kunagi pidanud, olen just pika plaaniga ellujääja. Oma kentsakate või siis traagiliste elu keerdkäikude järel olen alati teinud oma järeldused ja otsustanud: SEDA minuga enam ei juhtu! Ning otsusest ka kinni pidanud. See on hõlmanud peamiselt valmisolekut olla täiesti isemajandav. Elus võib paljutki juhtuda – juhtubki – ja kui sul on pikk plaan, mida järgid, siis tuled kõigest läbi võimalikult väikeste kahjudega.

Nii et kui mu hea tuttav, kirjastaja Epp Petrone selle raamatu ettepaneku tegi, siis minu vastus kõlaski: “Jaa, see raamat on mu peas juba valmis kirjutatud!” Nähes inimesi halbades olukordades siplemas, on mul olnud alati tahtmine õpetama hakata: mida teha, et sellest välja rabeleda, kuidas muuta oma mõtlemist, et hakkama saada… Aga kui olukord on juba tekkinud, siis on muidugi hilja õpetama hakata.

Mu raamatus on väga palju teemasid, kõiki ei jõua üles lugeda. Peamine eesmärk on anda ideid ja soovitusi tavalisele tööinimesele või pensionärile, kellel pole majanduslikku baasi, aga elada tahavad ikkagi… ning püüdsin kogu selle ellujäämisteooria hoida minimaalsete kulutuste juures ning nii, et kõik soovitused oleksid kasutatavad ka tavaelus.

Kui ma nüüd tagantjärele midagi kahetsen, siis seda, et rahapeatükk jäi kirjutamata. Ei tulnud pähe – ei seostunud esmapilgul teemaga. (Hakka või uut raamatut kirjutama! Nali.) Tegelikult on väga oluline, kuidas sa oma ressurssidega hakkama saad. Kuidas koostada pikk plaan – terve aasta peale – ja plaanida, mis kuus tuleb teha vältimatud kulutused, et majapidamine püsti püsiks. Sest oluline pole mitte see, kui vähe või palju sul raha on, vaid see, kuidas sa seda kulutad. See kuldreegel peab alati paika, mitte ainult kriisiajal. Aga õnneks sai see rahatarkusepeatükk omal ajal kirja “Meie maaelu” raamatusse. Muus osas olen ellujäämisraamatuga päris rahul. Nii kiiresti pole ma kunagi kirjutanud, see lugu lihtsalt voolas välja, ilma mõtlemata. Ning mis siin ikka salata: mul endal olid need kriisikohvri-nimekirjad ammu olemas ja ka teoks tehtud.

Muide, väike juubel ka, see on mu kümnes raamat! Mingil hetkel, kui käsikiri oli toimetamise ja kujundamise faasis, elasin üle hirmsaid hingepiinu, küsisin endalt, kas ma ikka midagi vajalikku kirja panin või saab sellest raamatust kriitikute lemmik-peksupoiss… Ega ma ei tea seda siiani, ta ju alles trükisoe, aga esimest korda valmis raamatut sirvides mõtlesin: “Vaata aga, päris tore raamat on välja tulnud.” Sel hetkel oli juba tunne, et see ei ole minu kirjutatud –  ja kes teab, ehk ei olegi. Ehk kirjutaski minu alateadvus, juhtides näppe klaviatuuril.

Ja ma ei taha pateetikasse kalduda, aga ehk on kellelegi need nõuanded tõeliselt abiks raskel hetkel, vähemalt loodan…