Lugu vägivaldsest pereisast, naaberküla mehest ja ressursside ümberjagamisest

Väike Myy ehk Ülle Solovjova,

“Vanaema ellujäämisõpetuse” autor

Ei jõua enam imeks panna, kui palju vastandlikke seisukohti praegusel hetkel armsal isamaal möllamas on.
Üks (see ametlik) koolkond ootab pingsalt, millal saaks idanaabrile tema koha kätte näidata. Päriselt küll ei tea, kuidas ja millega – aga tahe on suur ja tahtega pandi ju püramiididki püsti, asi see nüüd vatte peksta ei ole…
Teine, täiesti vastandlik seltskond (või isegi religioon) usub, et muretseda pole vaja: universum nopib kõik kõrgema teadvusega isikud pilve peale ja viib valutult järgmisesse dimensiooni. Ilma, et ühtegi tagumikukarva sealjuures kõverduks.

 Ning sinna vahele jääb veel mitmeid-setmeid uskujaid, tundub, et kõiki ühendab üks: usk, et kõik teisiti uskujad ajavad jama. Ning veel ühes asjas on rahvas ühel meelel: mitte keegi ei usu, et suur hukatus tõepoolest tulla võiks. Sest oma silmad on kuningad ja need silmad näitavad, et elu on ilus, elu on parem, kui kunagi varem Eestimaal läbi sajandite on olnud. Hädasolijate jaoks toimetavad erinevad organisatsioonid, kes kõhukese täis söödavad, ja need, kes veel hädas ei ole, ummistavad kaupluste parkimisplatse.  

Aga täis kõhuga jääb mõte loiuks. Ning milleks üldse mõtelda, kui igalt poolt pakutakse erinevaid paberlaevukesi, mille peal edasi purjetad? Kui üks uppuma kipub, siis saab ju järgmise peale üle ronida.
 

Mida siis uskuda?

Mõnigi võib nüüd küsida: mida siis siinkirjutaja usub, et teisi uskujaid pilada söandab? Vastus on lihtne. Mina usun oma lapikest maad, omaenda kahte kätt ja selget pead. Ning niiöelda talupojatarkust. Võimet näha ilusa vale taga mädasood.
Kui järele mõelda, mis maailmas tegelikult toimub ja kuidas see meile võib kajastuda, siis võtaksin näiteks perekonna, kus asjad ei ole just kõige ilusamad: pereisa kolgib oma naisi ja tütreid ja teeb muid inetusi. Selle peale tuleb naaberküla mees (isegi mitte üle aia naaber !), ajab kurjamile koti pähe ja tassib ta minema või lööb kohapeal maha. Kes on sel juhul kurjategija? Loogiline oleks arvata, et naaberküla mees on päästja – aga võta näpust, üldkehtiva seaduse ees on ta hoopis pätt ja mõrtsukas.
Mis maailmas tegelikult toimub? Samal ajal, kui meie vaidleme, kellel on suurem õigus, kas pereisal või naaberkülast saabunud isehakanud õigusemõistjal, toimub selle vaidluse varjus suur varade ümberjagamine. Tänapäeva mõistes on suurim vara nafta. Maailm on ressursside kriisis ja kes ilma jääb, on edaspidi siplemas tormisel merel, kus randa ei paista kusagilt. 

Ja kui nüüd hõisus eestlane kõigist ülespuhutud intriigidest ja vaidlustest väsinult lõpuks kahe jalaga maa peale tagasi potsatab, siis vahepeal on illusioonide punane vaip jalge alt lõplikult ära tõmmatud. 

Mida meil tegelikult karta on? 

Mitte venelasi, mitte kes-teab-kust kohale lennanud pomme, vaid suurt majanduskriisi. Kui see naftasõda kestab, on suur kriis vältimatu. Riigid, kellel puudub oma nafta, vaesuvad kiiresti. Ning see puudutab kõige rohkem Euroopat, välja arvatud skandinaaviamaad, kel on oma kütus olemas, aga kui nad seda jagavadki, siis hinnad ei ole enam jõukohased teistele riikidele, rääkimata tavakodanikest. Ahelreaktsioonina läheb igasugune kaup kalliks, aga tootjaid jääb aina vähemaks. Ning enamus rahvast on reaalsed töökogemused unustanud. Mida hakkab tegema üks sisulooja või suhtekorraldaja või riigiametnik? Suur osa moodsatest elukutsetest on tulusad heaolumaailmas, aga täiesti väärtusetud kaoses.
Samas aga on tootmine meie riigis olnud juba tükk aega vabalanguses. Meil ei ole enam talusid, mis aitaks hädaaegadel vee peal püsida, samuti ei saa loota üleüldises kriisis teiste riikide abile. 

Lahendus? Ostke päris seemneid

Siinkohal võiks vahele astuda kirikuõpetaja, rist rinnal, ja hõisata: ”Paranda meelt, maarahvas!”
Aga muidugi oskab allakirjutanu lahendust näidata- vastasel juhul ei oleks ta hakanudki seda teada-tuntud hirmujuttu ajama, selleks jätkub hulgaliselt teisigi tarku.
Me peaksime olema tänulikud, et see kriisioht just vastu kevadet meie kohale rippuma tuli. Sest praegu on võimalus lahenduseks igaühel.
See lahendus on lihtne ja odav: pakike erinevaid juurviljaseemneid, reha ja labidas. Sest kellel on toitu, see ka elab. Lapikese maad leiab ikka, kas siis mõne sugulase maakodus või päris oma maalapil. Hädaajal kaevati ka linnade haljasalad aiamaadeks.
Kas keegi seda juttu tõsiselt võtab, on muidugi iseasi. Kui aga kellegil nüüd lambikese põlema lõi,siis võin ka täpsemat nõu anda: seemneid ostes vältige sorte, millel on nimetuse taga märge F1, sest neilt taimedelt seemet võtta järgmiseks külviks ei saa. Kriis aga ei möödu loetud kuudega, aega tasub arvestama hakata aastates.

Ilusat ja tegusat kevadet kõigile ja ikka nina püsti! Eestlased ehk maarahvas on hullemastki läbi tulnud ja püsima jäänud.