Kurt Vonnegutist naiste ja huntideni. Justin Petrone ja teiste lugemissoovitused

Mida soovitab meie kirjastuse rahvas lugeda, kui on aeg maas ja rahu hinges?

Kirjastaja Meelike Eenpuu-Villup:

Kui kingitused pakitud ja jõuluvana kingikotti poetatud, tasub hea kuum jook haarata ning endale kinkida Mare Mätase “Minu Kihnu” lugemiselamus, varudes soovitavalt paar tundi rahulikku lugemisaega mugavas tugitoolis või diivanil. Piparkooke lugemise ajal krõbistades (ettevaatust, puru!) saab muuhulgas tutvuda Kihnu jõulukommetega. Mare Mätas viib oma otsekohese ning muheda stiiliga lugejaid saarele, mis on oma ajaloo, lugude ning iseloomuga sama kirju kui seal kootud Kihnu kirikukört.

Ja veel, mis iganes aastaajal: kui raamat loetud, tasub minna ise Kihnu saart avastama. Käia Kihnu kaubamajas, tuletornis, muuseumis ning uudistada kohalike naiste käsitööd. Ja seejärel uuesti raamatut sirvida, nimesid ja nägusid äratundmisrõõmuga kokku viia. Ahjaa, meeldetuletus, mis iganes aastaajal vajalik: enne Kihnu saarele minekut vaadake ilmaennustust ning seda, kas laev ikka sõidab. Mandriinimene ehk massakas ei pruugi selle peale tullagi…

Minu teine lugemissoovitus viib noortekirjanduse maailma, kus Ene Sepp tutvustab raamatuga “Keelatud sõnad” keskkoolinoorte muresid, rõõme ja enesekehtestamist. Mis siis, kui keegi teine otsustab, mida sa võid lugeda ja milliseid raamatuid raamatukogust laenutada? Seltskond noori otsustab “bännida bänni” ning võidelda sõnavabaduse eest. Raamat julgustab koolilapsi enda eest seisma ning mõistma, et kehvemaks krutitud käitumishinne ei määra tegelikult su tulevikku. Õiguse ja õigluse eest seismine tähendab palju-palju rohkemat. Ah, oleks selline raamat minu põhikooli ajal olemas olnud…

Toimetaja Anna-Maria Penu:

Soovitan (nii lastele kui ka täiskasvanutele) raamatut “Suure inimese tunne”, teksti autoriks Epp Petrone, imelised pildid Made Balbatilt.

Ma olen seda raamatut oma kakskeelsetele poegadele õhtuti lugenud juba vähemalt viis korda, ja just nädala eest palusid nad, et nüüd, enne jõule, võtaksime need lood jälle ette. Ja seda me teeme. See raamat on nagu soe tekk, piparkook ja hõõguv tee. Pikk pai hingele maailma ja elu suuruse ees.

Teiseks soovitan raamatut “Naised, kes jooksevad huntidega” Clarissa Pinkola sulest.

Minu jaoks on see klassik justkui naiste Piibel. Kui seisad ristteel, kui vajad tuge elutähtsate otsuste tegemisel, kui hing on janus, kui tunned end veidrikuna, kui tunned end üksi, kui oled loomingulises kriisis… See raamat toetab, inspireerib ja liigutab sind hingepõhjani alati. Ma lugesin seda esimest korda 12 aastat tagasi enne lahutusotsuse tegemist ja kogu lahkumineku protsessi jooksul. Seejärel oma esimese raseduse ajal, siis uue töövaldkonna hakul, seejärel intuitsiooni ja teiste sügavamate võimete avaldumisel… ja iga kord, absoluutselt iga kord, sain ma tänu selle raamatu lugemisele tugevamaks, avaramaks, targemaks ja väekamaks.

Autor Justin Petrone: 

Minu soovitus olgu “Minu Holland” (Meelike E.-Villup): stiil on hea soe ja raamat hästi kirjutatud. Stereotüübid raamatus mõjuvad tuttavalt, isegi turvaliselt. Tulbid ja eutanaasia. Juust ja puukingad. Prostituudid ja järsud väikesed trepid, mis ohtlikud suurte inimestele. Ka hollandlaste jõuluvana, Sinterklaas, on mulle tuttav, olen teda oma silmaga näinud, nagu ka tema mustanahalist abilist, kes hiljem rassismikaalutustel koondati… Aga üldiselt hollandlased armastavad värve ja ka see raamat on mõnusalt värvikas.

Lisaks soovitan Kurt Vonneguti romaani “Titaani sireenid”. See on nii absurdne, fantastiline ja väljakutsuv raamat. Olin raamatuga jõudnud peaaegu lõpuni ja mul polnud ikka veel õrna aimugi, mida ma tegelikult loen. Mõnes mõttes on teemad tuttavad: kosmose avastamine, Ameerika rikkad, suhe inimeste ja universumi vahel. Aga Vonnegut on nii andekas mõtleja, et keerab vindi peale, nii et lugeja saab imetleda ja imestada, kust küll tuleb sihukest inspiratsiooni. Ma pole ei teadusulme ega postmodernismi suur fänn, aga see romaan oskab neid siduda, ja teeb seda mõnusalt meelelahutuslikus stiilis.

Keeletoimetaja Triinu-Mari Sander:

Soovitan lasteraamatut “Roosi moos” (tekst Epp Petrone, pildid Marko Pikkat), mis õpetab ülimalt armsalt lugema ja paneb fantaasia tööle. Täishäälikute harmoonia ja mõnusad riimid. Ja need värviküllased roosidega pildid… Lapsel hakkavad lugedes kohe mõtted jooksma: miks roos moosi soovib? Või on moos roosi oma? Kas tõesti saab roosist teha moosi? Roos palub abi kiililt, siililt ja teistelt, aga mis siis lõpuks juhtub? Täiskasvanu saab aga lugedes muheda suvise sutsaka praegusse halli “talve”.

Lisaks soovitan midagi tõsisemat, ometi samamoodi mõtlema panevat. Seekord saavad juurelda täiskasvanud. Raamat “Vargus” (Ann-Helén Laestadius) avab veidi müstilise saamide loo. See on omamoodi põnevik, mis jutustab ürgse loodusega seotud elustiilist, põhjapõdrakasvatusest, saamide tagakiusamisest (põtrade “varastamisest”), aga teisalt ka lõhedest saamide eneste seas: kas naisele antakse sõnaõigust? Kes on õige saam, kes mitte? Ja ütlemata mõnus on end kujutleda sinna lumiste metsade vahele…

Kirjastaja Tiina Tammeorg:

Soovitan Kärt Hellerma raamatut “Lõokeselumi”. Nõukaajal maal kasvanuna on mul lihtne autoriga samastuda, olid ju minulgi oma sahvrid, pööningud, heinaküünid, piimapukid ja palju üksi metsas-põllul uitamist. Miniatuuridena esitatud mälestused on just head lugemisampsud, mida vahepeal kiirelt võtta, ja siis mõtetega oma lapsepõlveradadele edasi minna.

Ja minu teine soovitus: “Armastusega loodusest”, autoriks Kristel Vilbaste. Suure põllulillede austajana võlus see raamat mind esmalt fotodega, mis minu suureks rõõmuks olid mahedale katmata paberile trükitud. Seegi teos toimib mälestuste käivitajana. Võtan-vaatan näiteks jõhvikaõie pilti ja meenub kohe juhtum, kus oma lapsele metsas püüdsin õpetada kireva samblavaiba seest habraste pea nähtamatute jõhvikaväätide leidmist. Või siis jälle tore, kui saab autoriga kaasa noogutada, et kui tüütu võib ikka olla väärkakar porknapeenras!

Keeletoimetaja Agnes Piiritaja:

Soovitan raamatut „Minu Sri Lanka“ (Merilyn Meristo). Kui käsil on aasta lõpp ja tegemised üle pea kipuvad kasvama, on hea mõte haarata kätte teetass, tõmmata diivanil kerra ja võtta natuke aega iseendale. Soovitan seda teha „Minu Sri Lanka“ seltsis. Kui minna kaasa raamatu meelelise maailmaga, võib lausa tunda nahal sooja troopilist niiskust, ninas lõhnasegu kohvist ja vürtsidest ning näha silme ees kirjuid tikanditega sarisid või lopsakat rohelust. Ei tea, mis maagia selle taga on, aga piisab ainuüksi Nilaveli paradiisiranna või mõne hoogsama tuk-tuk’i-sõidu kirjelduse lugemisest, et tunda ennastki hinges värske ja puhanuna.

Laohaldur Ene Kivisalu: 

Soovitan Kätlin Hommiku “Minu Marokot”. Olles just naasnud sellest vahvast riigist, sain teada, et ilmub raamatu lisapeatükkidega kordustrükk, ja veel millise ahvatleva uue kaanepildiga! Nii see soetatud ja loetud sai. Ikkagi Aafrika ja kuningriik. Riigist ja kohalikust eluolust annab raamat hea ülevaate, lisaks on see põhjalik pilguheit moslemimaailma. Pärast lugemist tekkis mul suur soov tagasi Marokosse minna, seekord raamatuga ja veel avatuma silmavaatega.

“Selle talve päevik” Laur Lomperi alias Tõnu Oja sulest on neile, kes armastavad riimi ja rütmi. Ilusad sõnad ja mõtted läbivad kogu raamatut. Tekstid tekitavad hea ja sooja tunde, sest neis on ka omajagu koomikat, väike kogus kriitikatki. Sobib ettelugemiseks (isegi lastele) ja sobib ka sellisele lugejale, kes muidu luulet ei loe.

Toimetaja Dagmar Lamp:

Jõulude ajal on kokkamine reeglina üks kahest: kas tohutu peavalu või pühadehooaja üks suurimaid rõõme. Meie peres liugleb see teema kui õlitatult, sest oleme omavahel olulisema ära jaganud. Kes teeb mandariinikooki, kes hoolitseb prae eest, kes valmistab jõulukeeksi. Aga mõnikord tahaks ju ka midagi huvitavat, millegi uuega katsetada. Selleks ongi ideaalne võtta Väikese Myy “Vanaema hoidised” või  “Vanaema kokaraamat”. Siit leiab võrratuid retsepte, napse ja mida kõike veel, mida proovida neil igikestvatel pühadenädalatel, kui toimub pidu peo otsa.Aga pidude vahel on ka rohkem aega lugeda (loodetavasti!). Kindlast peaks praegustel ärevatel aegadel igaühel olema läbi loetud Väikese Myy “Vanaema ellujäämisõpetus”, sest sealt leiab nõuandeid nii kõige karmimateks stsenaariumiteks, mida me loodetavasti kunagi ei pea kogema, kui ka nippe, kuidas üle elada vee- ja elektrikatkestused, mis meid ikka aeg-ajalt üllatavad.

Lõpetuseks soovitan Andra Teede luulekogu “Lind ei ole”, mis võtab tabavalt kokku naiseks olemise, tehes seda ainult Teedele omases võtmes. Piret Jaaksi auhinnatud “Taeva tütred” viivad meid aga ajalukku, mille paralleelid tänapäevaga on paraku selgelt tajutavad. 

Ja üldse on mul üks ilus jõulusoov: loeme rohkem ja teadlikult naisautorite loomingut!

Ilusat jõuluaega, ja et alati jätkuks aega lugemiseks, aega iseenda jaoks!

Teie Petrone Print