Kuidas leida rahvusvaheline kirjastaja?

Oma kogemusi jagab Triin Lellep, kelle raamat “Minu Pariis” tõlgiti ja avaldati hiljuti Prantsusmaal.

Kui ma midagi teen, siis teen seda alati kogu südamega. Nii olen lähenenud ka oma raamatutele – püüdnud teha kõik, et need lendaksid võimalikult kõrgele ja kaugele. Nüüd, kui „Minu Pariis“ on jõudnud prantsuskeelsete lugejateni ja minu rahvusvaheline kirjanikudebüüt on tehtud, saan tagasi vaadata teekonnale, mis ei olnud sugugi sirgjooneline. Pigem vastupidi – see oli täis valesid otsuseid ja olulisi õppetunde. Ehk aitab minu kogemus kellelgi teisel seda teed veidi efektiivsemalt läbida.

Kuigi minu kahte Petrone Prindi alt ilmunud raamatut, „Minu Pariis“ ja „Vestlused tulnukaga“, võib Eesti mõttes pidada bestselleriteks, ei toonud see fakt automaatselt kaasa rahvusvahelist huvi. Ainuüksi Amazoni veebipoodi jõuab igal aastal müügile miljoneid uusi raamatuid ning enamik neist müüb alla kümne eksemplari. Ootamine ei ole strateegia – see on pigem kindel viis nähtamatuks jääda. Seetõttu otsustasin ise tegutsema hakata. Panin fookuse oma uusimale raamatule Vestlused tulnukaga ja tõlkisin selle esimesed paar peatükki inglise keelde, koostasin sünopsise ja müügiteksti– miks just minu raamat on eriline –  ning lendasin maailma suurimale raamatumessile Frankfurti.

2. Raamatumess ei pruugi olla koht, kus sind avastatakse.

Frankfurdi mess on muljetavaldav – kilomeetrite kaupa raamatuid ja tunne, et kirjandusmaailm elab täie jõuga. Kuid üsna kiiresti sai selgeks, et minu ettekujutus sellest, kuidas süsteem toimib, oli vale. Läksin sinna lootusega, et ehk kohtan kirjastajaid, kes otsivad uusi autoreid. Tegelikkus on teistsugune. Raamatumess ei ole koht, kus talente juhuslikult avastatakse – kirjastused käivad seal eelkõige selleks, et osta ja müüa õigusi teiste kirjastuste ja agentidega ning sõlmida rahvusvahelisi koostöölepinguid. Talendiotsing toimub mujal. Kuigi rääkisin selle nädala jooksul mitmekümnete kirjastustega, sain enamasti sama vastuse: inimesed, kes otsustavad, millised käsikirjad avaldamiseni jõuavad, ei viibi ise üldse messil – need otsused sünnivad kirjastuste seinte vahel. 

Tänu tutvustele jõudsin siiski nii kaugele, et sain paar kohtumist ja need läksid minu arvates väga hästi. Kahjuks kadus aga nende kirjastuste huvi pärast messi kiiresti. See õpetas mulle veel ühe olulise asja: viisakus ei tähenda alati päris huvi.

3. Tuleb olla paindlik ja mitte oma peas ära otsustada, mis turgu huvitab.

Tagantjärele mõistan veel ühte viga. Võtsin kaasa vaid „Vestlused tulnukaga“, mis on pigem niširaamat, ning jätsin suurema potentsiaaliga „Minu Pariisi“ koju, sest see tundus „liiga vana“, paar aastat tagasi ilmunud. Tegelikult ei aegu raamat kunagi – hea lugu ei sõltu ilmumisaastast. Mõne vestluse käigus mainisin jutujätkuks, et olen ka Pariisist humoorika raamatu kirjutanud ja see tekitas koheselt huvi. Kui aga raamatut ja tutvustust näha paluti, ei olnud mul midagi ette näidata. Eks ma siis hakkasin aimama,et just see raamat võiks turgu huvitada, kuid tollel hetkel oli juba liiga hilja.

4. Sa ei saa ise ennast esindada, sul on vaja agenti. (Minu pakkumine- Parem oleks, kui sind esindaks agent.) Sest tegelikult saab ju agendita, aga on kordades raskem….

Kõige olulisem taipamine messimelus oli aga see, et kirjastused ei soovi suhelda otse autoritega, vaid nad eelistavad agente. Agendid on täiesti messil olemas, aga ka nemad kasutavad seda keskkonda maksimaalselt ära, et müüa juba esindatavate autorite teoseid. Teisisõnu: nende ajagraafik on hommikust õhtuni kohtumisi täis – need pannakse paika juba kuid ette. Kui sa ei ole eelnevalt kohtumist nendega reserveerinud, kohapeal “õnne proovida” on sisuliselt võimatu, neil ei ole sinu jaoks lihtsalt aega.

5. Kust leida õige agent? 

Raamatuagentide leidmine algab taustatööst. Kõige parem on otsida agente PublishersMarketplace.comist, Twitterist või LinkedInist ning oluline on valida agendid, kes juba esindavad sarnast tüüpi projekte, see suurendab oluliselt sinu võimalust vastus saada. Kui õiged kontaktid on leitud, tuleb neile kirjutada lühike ja konkreetne kiri. See ei ole lihtsalt tutvustus, vaid äripakkumine: kes sa oled, mis raamat sul on ja mis teeb selle eriliseks. Hea kiri jõuab kohe asja tuumani – agent peab paari lõigu põhjal aru saama, kas su raamat võiks teda huvitada. Kui agent on huvitatud, lepi temaga kohtumine kas online või miks ka mitte Franfkurdi lraamatumessil ja kui kõik läheb õnneks võid muretumalt hingata, sest…

6. Õige agent võib muuta kõike.

Minu jaoks tuli läbimurre ootamatust kohast. Leidsin endale agendi hoopis ühel kontserdil, kus ma esinesin – Pariisis Sorbonne’i ülikoolis kirjastamist õppinud Anna Koroleva oli koheselt „Minu Pariisist“  huvitatud. 

Enne seda olin saatnud ise kirjastustele hulgaliselt kirju, kuid vastuseid tuli väga vähe. Agendiga koostööd alustades muutus olukord kiiresti. Anna oskas esitada mulle õigeid küsimusi, positsioneerida mu raamatu õigesti ja pakkuda seda täpselt sinna, kus sellel oli reaalne võimalus. Juba esimese nädala jooksul tehti „Minu Pariisile“ kaks pakkumist, millest ühe me ka võtsime vastu. Agent ei ole lihtsalt vahendaja, ta on usaldusmärk. Tema olemasolu annab kirjastusele kindluse, et tegemist on raamatuga, mis on juba läbinud professionaalse valiku.

7.  Valmisolek turunduseks

Tänapäeval ei ole vahet, kas oled laulja, poliitik või kirjanik. Ennast peavad turundama kõik ja ma tean, kui ebameeldiv see mõte paljudele tagasihoidlikele kirjanikele võib tunduda. Lepingu alla kirjutades, pidin alla kirjutama ka nõusolekule näiteks üle Prantsusmaa raamatuesitlustel käia ja oma sotsiaalmeedias raamatut reklaamida. Ja muidugi uuriti minult, kas mul on Instagram, TikTok ja Facebook ning kui palju jälgijaid mul on…Uue ajastu paratamatus. 

Tagantjärele vaadates tundub see teekond loogiline, kuid keset protsessi oli see kõike muud. Loodan, et minu kogemused avasid veidi raamatumaailma telgitaguseid ning ehk aitavad need kellelgi astuda sammukese lähemale oma unistuste poole.