Kuidas ja miks sündis “Minu Bali”?

Tekst: uue Bali-raamatu autor Juta Raudnask
Mulle meeldib kirjutada. Olen selline õnnelik inimene, kelle teele satub alalõpmata põnevaid projekte, mille ma suure õhinaga vastu võtan. Nende projektide tagajärjel olen pidevalt hädas, sest kõik tegemised ei taha kuidagi ärkveloleku aega ära mahtuda. Positiivsest küljest asjale lähenedes pean tõdema, et sellise eluviisi aastatepikkune harjutamine on andnud mulle võimsa kogemuse ajaplaneerimises. Siiski, kui ma täpselt kahe aasta eest oma eelmise raamatuga “Elu nagu aperitiiv: rõõm elamisest ehk meie aasta Provence´is” ühele poole sain, siis ohkasin kodus kergendatult ja teatasin, et nüüd kohe tükk aega ei võta midagi nii suurt ette. Henri, minu abikaasa juba üle 20 aasta, tunneb mind hästi. Ta ainult naeris ja vastas, et “Muidugi võtad, sa ei oska ju teisiti!”. Näib, et tal oli vist õigus.
Eelmisel suvel kirjutas mulle aga kirjastaja Epp Petrone ja ütles, et ta tahaks mõningaid raamatu-mõtteid arutada. Põnevaid ideid tahan ma alati kuulata ja kohvitamine Epuga kõlas samuti suurepäraselt. Tegelikult olin juba ammu kodus perekeskis selle välja öelnud, et tahaksin kunagi Balist kirjutada. Kui kristalselt aus olla, siis mul on sahtlis isegi üks poolik romaan, mille tegevus toimub justnimelt Balil. Saimegi Epuga kokku, jutt jooksis, Epul olid põnevad mõtted retsepti- ja arenguraamatute vallast, mina poetasin mingil hetkel, et tahaksin Balist kirjutada. Selgus, et head lugejad olid viimasel ajal just uut “Minu Balit” küsinud. Tundus, et ju siis nii pidi minema.
Ma teadsin hästi, mis mu Bali raamatu kaante vahele peab jõudma – kohalikud inimesed, nende traditsioonid ja tseremooniad, põnevad toidud, natuke maagiat ja võimas loodus. Õnneks olin aastate jooksul Balil olles kirjutanud põhjalikke blogipostitusi, aga teadsin ka, et õige energia sõnade vahele põimimiseks pean enamuse raamatust kirjutama koha peal. Mis mul selle vastu saaks olla – taaskord suurepärane põhjus, miks talvel pikemalt Balile pageda. On ikka vahe küll, kas kopeerida oma aastatetagust teksti ja seda mälu järgi redigeerida, või astuda hommikul niiskesse troopilisse hommikuõhku, kuulata eksootiliste lindude laulu, vaadata palmilehtede kiikumist, ja lasta näppudel arvutiklahvidel joosta.
Loodan, et mul õnnestus kirjutada nii, et lugeja saab veidigi tunda seda muinasjutulist atmosfääri, mis Ubudis valitseb, kuulda neid hääli, tunda neid lõhnu, saada osa sellest uskumatult värvikast kultuurist. Kuna meie Bali tegemised on toimunud pea kümne aasta jooksul, siis mahub raamatukaante vahele ka minu isiklik areng noorest väsimatust ettevõtjast tänase minuni, kes ma otsin elult ennekõike tervist ja tasakaalu.