Kaplinskiga poes (katkend raamatust)

6. mail toimub Prima Vista kirjandusfestivali eelüritusena Jaan Kaplinksi seltsi asutamine, asutajaliikmed on ka meie kirjastuse liikmed Epp ja Justin Petrone. Siin on katkend Justin Petrone raamatust „Kirju Eestist“ Kirju Eestist – Petrone Print, peatükist „Kaplinskiga poes“. Avaldame selle Jaan Kaplinski seltsi asutamise puhul.

„Me kohtume ikka kauplustes,“ ütleb Kaplinski. „Viimati kohtusime Rimis.“

Ma noogutan. „Me rääkisime veinist. Ja Hitlerist.“

„Sa pidid mulle maale külla tulema sel suvel, mäletad?“

„Jah. Ma tahtsin tulla.“

„Miks te ei tulnud?“

„Me tahtsime tulla. Me plaanisime tulla, kuid kogu aeg oli vaja kuhugi minna või kuskilt tulla.“

„Hm. Kuhugi minna või kuskilt tulla.“ Ta kordab seda, nagu sobiks see hästi mõne uue luuletuse sisse. Kaplinski on poeet. Ta kirjutab nii ilukirjandust kui ka mitteilukirjandust. See teeb temast autori. Kunagi oli ta ka riigikogus. Poliitikas. Ükski amet ei paista sobivat sellele Esto-renessansi-mehele. Ma isegi kõhklen teda eestlaseks kutsumast, sest tal oli poolakast isa ja võrolasest ema. Tema isiklikust elust ei tasu rääkidagi. Ükskord ma küsisin Kaplinskilt, mitu last tal on. Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleksin jurist. Minu arust ei olnud see kuigi raske küsimus ega ka mitte eriti ebaviisakas … aga nüüd sellele mõeldes pean tunnistama, et ju see siiski oli kummaline asi küsida.

Seekord poes kohtudes räägin Kaplinskile, millise vana raamatu ma hiljaaegu leidsin.

„Oh, jah, see raamat,“ kordab ta selle pealkirja, nagu kõlaks see tuttavalt. „Ahjaa. Ma mäletan küll, kuidas ma selle kirjutasin…“

Nii juhtub raamatutega, mida sa oled kirjutanud, saan ma aru. Mäletad küll nende kirjutamist, aga võib-olla alles pärast 20-30 sekundi pikkust meenutamist. Kujutan ette, et tulevikus võib minul oma raamatutega samamoodi minna. Ka nemad ühinevad selle uduga, mis minu, Kaplinski ja paberivirnade vahel tantsib.

Kaplinski on põlvkonnast, mida Ameerikas nimetatakse sõjalasteks. See tähendab, et ta sündis Teise maailmasõja ajal ja see sõda mõjutas tervet tema eluteed. Tema isa oli Poola juudist õppejõud Tartu ülikoolis. Ta ei elanud nii kaua, et näha sõja lõppu. Kaplinski ema oli Lõuna-Eesti tüdruk. Ma ei tea, mis temast sai. Ka Kaplinski oli osa sellest isatute laste massist, mis hakkas täitma Eesti lasteaedu Stalini võimu hämaruses. Kes teab, millised olid isadepäevad neil tusaseil aastail, 1949, 1950, 1951, kui suuremal osal lastest polnud isa, keda sel päeval õnnitleda, sest isa oli kas surnud, vangis või Läände põgenenud. Olen tihti mõelnud, kuidas on see fenomen – terve generatsiooni keerulistest peredest pärit isatute laste kasvamine mõjutanud eestlaste, eriti just sõjapõlvkonna psüühet. Olen ka mõelnud, kas Euroopas tajutav liberaalne suhtumine perekonda võib olla osaliselt võrsunud sellest kogemusest – sõjaeelse perekonnasüsteemi vägivaldsest lõhkumisest. Kes teab.

Aga Kaplinskil õnnestub ikkagi kehastada perfektset patriarhi. Ta kirjutab oma talus, valged juuksed aeg-ajalt silmile langemas, kui ta oma tekste voolib. Toad on täis valjuhäälseid lapselapsi, kes narivooditel hüppavad. Ta lööb kärbse maha, samal ajal kui järjekordne blond tüdruk viskab padja läbi õhu ja teised tüdrukud sädistavad kõrvulukustavalt. Ja Kaplinski seal keskel? Kui ta poleks valgeks läinud, näeks ta ilmselt samasugune välja nagu 50 aastat tagasi. See mees sai täiskasvanuks kuuekümnendate sula ajal, ta kuulub niinimetatud kassetipõlvkonda, nii nimetatud seepärast, et nende kirjutatud luule ja proosa ilmus „kassettides“, odaval paberil, mida oli lihtne kaasas kanda ja paljundada – tahtmatu eelkäija 1980ndate kassetikultuurile, mil teismelised tegid sama põhimõttega muusikaga.

Kaplinski oli dissident, nii palju, kui ta kunst lubas tal olla, ta põlgas Nõukogude Eesti valitsust, nii palju, kui seda sai põlata. Kes teab, mida tsensorid arvasid sellest Jeesuse moodi noormehest ja tema lastepundist. Ja juba tol ajal oli ta feminist. Mõned lapsed olid tema nimega, mõned ema, Tiia Toometi nimega. Tegelikult ma tutvusingi Kaplinskiga tema poja, majandusteadlase Ott Toometi kaudu. Isaga võrreldes on Ott maisem, valemite ja arvutuste mees, mõlema jalaga maa peal. Kaplinski teised lapsed on heliloojad, geneetikud, kirjanikud… Kaplinski või Toometina sündimine pole kellelegi paha teinud.

Mäletan, et nägin 1990ndatel tehtud intervjuud Kaplinskiga, kus ta istus, pika hallineva hobusesaba ja musta nahkjakiga nagu mingi Eesti George Carlin, ja luges ette kohaliku nõukogude nomenklatuuri nimesid, keda ta põlgas. „Jah, ja teda …“ puhises ta, „teda ma päris vihkasin!“

Mäletan, kuidas kord Kaplinskil ta siseeksiilis külas käies istus Epp tema kõrvale ja küsis: „Mis on õnn?“  Ma imetlesin Epu julgust esitada selline ilmselge, peaaegu naiivne küsimus, kuid Kaplinski paistis seda nautivat. „Õnn on biokeemiline reaktsioon, milles tähtsat osa mängivad dopamiinid,“ vastas ta kiiresti. „Sõltub inimesest, mida nende tootmiseks vaja on… Selge see, et see pole täpselt fikseeritud. Inimene on õnnetu, kui tema baasvajadused pole rahuldatud: tal on nälg, külm, janu, inimene tahab liikuda, kuid maailm on tema eest suletud, ta on näiteks vangis. Või kui inimene ei saa rahuldada oma seksuaalseid vajadusi. Siis on ta õnnetu.“

Kui on midagi ühist Kaplinskil ja loodusmehel Fred Jüssil ja teistelgi Eesti tarkadel meestel ja naistel, siis on see võime võtta lihtne küsimus: „Mis on õnn?“ ja siis seda lahata, seostada seda teadmistega, mida sa pole veel omandanud. Kui keegi oleks minu käest tol päeval küsinud „Mis on õnn?“, oleks ma ilmselt reageerinud segaduses ilmega ja küsimusega: „Mis? Minult küsid või?“

Kaplinski loeng jätkus tiigi ääres ja vanas küünis. „Ma pole oma lastele palju andnud, kuid ma olen neid õpetanud, kuidas maast ära elada,“ kuulen Kaplinskit rääkimas, kui nad Epuga aedviljapeenrast mööda kõnnivad. „See võib neile kasuks tulla, kui peaks veel üks sõda tulema.“

Veel üks sõda. Eestlased on sellest mõttest haaratud. Mida sa teed, kui sõda algab? Nad teavad, et see tuleb. Küsimus on vaid ajas, mitte selles, kas üldse. Inimesed mõtlevad, millised oleksid parimad pelgupaigad. Kuidas kõige kiiremini põgeneda? Kujutan ette, et mõnedel on Finnairi piletid juba ostetud, teistel on pakitud kotid voodi all, et nad saaksid kõige tähtsamad asjad kaasa haarata ja suunduda lähimasse lennujaama või praamisadamasse. Võib-olla mõned maainimesed mõtlevad, et jäävad paigale, toitudes oma aedviljadest. Mitte et nad hullud oleksid. Suur sõda viis Kaplinski isa. See arm on tema sees.

/–/

„Noh, jah, tead, ka mina jõin kunagi sellist veini,“ ütles Kaplinski, „kuid praegu eelistan ma portveini.“

„Portveini?“ tõstsin pilgu, nagu klassiruumis märkmeid tehes.

„Port nagu Portugal. Kange kraam. Ma jõin seda Madeiral. Sa tead Madeirat?“

„See on Portugali saar Atlandi ookeanis.“

„Oh, seal on tõesti kena ja ma tahan sinna tagasi minna. Või siis vähemalt kirjutada sellest vahelduseks. Seal on terrassid, mis on ehitatud vulkaanidele. Need ulatuvad päris üles välja, aed aia kohal. Ja inimesed on seal ka teistsugused. Nad on segu paljudest erinevatest rahvustest, vahemeremaalastest, berberitest …“

„Roomlased ilmselt viisid sinna inimesi. Orjadena.“

„Ja juute! Seal on palju juudi juurtega inimesi. Nad kõik teavad seda.“

„Noh, nad võiksid lihtsalt DNAd analüüsida. Siis saaksid nad teada, kust nad pärit on.“

„Tegelikult mu poeg Lauris, see geneetik, tema tegi endale selle testi, ja selle põhjal on tema isapoolne suguvõsa – isa isa isa – kuskilt Kesk-Idast, mis on täitsa loogiline, kui teada meie perekonna päritolu.“

Ma noogutasin.

„Keegi võiks analüüsida Hitleri suguvõsa liikmeid,“ jätkas Kaplinski. „Sest kas tead, mida räägitakse? Seda, et Hitleri ema suguvõsa olid tegelikult juudid. Vaata Hitleri pilte. Need tumedad juuksed. Mina toetan teooriat, et Hitler oli tegelikult juut. Mees, kes tappis suurema osa maailma juute, oli tegelikult ise ka juut? Tal oli mingisugune perversne enesevihkamine, arvan mina. Seepärast lasigi ta sõjaväel hävitada selle piirkonna andmed, kus tema esivanemad elasid. Et keegi ei saaks jälile tema perekonnasaladusele. Hitler oli juut!“

Kaplinski hõikas seda piisavalt valjusti, nii et üks kaaspoodleja keeras end veidi ja vaatas meid, ja siis teeskles, et ei vaata, kui ta märkas, et ka meie vaatame teda. Selleks ajaks olime jõudnud piimaleti juurde, pääsenud Rimi tuhandete veinipudelite labürindist, möödunud tosinast koeratoidust, erineva koostisega tualettpaberitest, kõikvõimalike sotsiaalselt aktsepteeritud loomade lihast tehtud vorstide ja juustumägedegi juurest. Ma panin kärusse veinide kõrvale mozzarellat ja halloumi juustu.

Ja Kaplinski kõndis koos minuga. Adolfi Hitleri nime räpane hõng hõljus õhus.

„Noh,“ köhatas Kaplinski siis ja lükkas prillid ninal kõrgemale. „Nagu ma rääkisin Madeira kohta…“

„Õigus, Madeira,“ ütlesin mina. „Räägi mulle veel Madeirast.“

„Ma olen mõelnud, et paneks kirja mõned lood Madeira kohta. Aga mitte ainult Madeira kohta. Koguks kokku lugusid kõigist kohtadest, kus ma olen käinud. Kuid ma ei tea, millal ma selleni jõuan.“

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments