Justin Petrone: “Tundub, et õhus on küsimusi…”

Tekst: Justin Petrone

Väga palju aastaid tagasi istusin ma Epuga ja meie vanima (sel ajal ainsa) tütrega meie New Yorgi kodus põrandal, Atlandi ookeanist saja meetri kaugusel ja vahtisime telesarja “Teadmata kadunud” ehk “Lost”. Diskettidelt, mille postiljon õblukeste punavalgete ümbrikutega meie koduukseni tõi. Leidsime sarja juhuslikult ja olime sellest täielikult sõltuvuses, nii et isegi kaheaastane laps õppis oma esimesed tähed just sealt algustiitritest: L-O-S-T. 

See sari pendeldas tänapäeva (saarereaalsuse) ja minevikuhüpete (eelmise reaalsuse) vahel, selle struktuur ja jutustamisviis mõjutasid nii minu kui Epu kirjanikuks arengut. Ma arvan, et raamatute “Kas süda on ümmargune?” põhiolemuse leiab just sellest telesarjast. Oluline on ka nüanss, et Epp töötas kunagi ise üksiku Robinsoni-saare tele-reality toimetajana. See on ka ta südametriloogia teise osa tegevustik, ja kunagine amet on ka üks oluline mõjutaja, kuidas sündis Epu sulest žanr, mida mina nimetaksin reality-kirjanduseks.

Ah jaa. Mina olen selle raamatutriloogia üks tegelastest ja tundub, et õhus on küsimusi. Kuidas mina kommenteeriksin enda portreteerimist? Kuidas mina mäletan neid sündmusi, mida kirjeldatakse? Aga tegelikult ei mõtle ma endast üldse kui nende raamatute tegelasest, isegi kui ma mõistusega saan aru, et need raamatud põhinevad ju “reaalsusel”. Võimalik, et ma lugesin kolledži ajal liiga palju budistlikke tekste, aga mulle tundub, et need tekste inspireerinud hetked on ammu kadunud, tuulega minema viidud, ja mis iganes on väidetavalt minu öeldud või minuga juhtunud – mina olen nõus. Isegi kui Epp kirjutab järgmises osas sellest, kuidas me koos temaga Kuule lendasime, minu meelest vastab ka see tõele.
Aga aitab minust küll. See raamat, “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib Epu elu kõige olulisematest teemadest. Need leheküljed näitavad seda, mismoodi on ta tõmmatud ida (venelane Dima) ja lääne (inglane Rick) vahele. Mismoodi otsib jumalat erinevatest kohtadest: India aašramitest, Venemaa kloostritest. Ja kuidas tal on elukaaslased (algul Tom, hiljem Justin), kes ei jaga tema huvi vaimse elu vastu, või kui nad seda ka teevad, siis mitte sel moel, mis oleks vastastikku mõistetav. Epp kutsub Tomi Indiasse, aga mees ei tule. Justin aastaid hiljem tuleb, aga ta ei saa Indiale pihta, tema jaoks on aašram lihtsalt põnev reisimulje. Ta kannab kõikjal kaasas pühapilti pühast Jürist, kes deemonit veristab, tema jaoks on vaimsuse põhiolemus hea ja kurja võitlus. 
Aga Epp otsib midagi muud, mingit vaimset paikasaamist, rahuni jõudmist. Ta tunneb, et on tavaelus justkui normaalsusest võõrandunud, aga aašrami müüride vahel klapib ta kokku samasuguste otsijatega ja maailma mitte sobijatega. Ja me ei saa öelda, et Epu-suguseid tüüpe on vähe. Kui mina käisin see üks ja ainus kord aašramis, kohtasin ma seal küllaga inimesi, kes olid sinna tulnud just selsamal põhjusel. Otsima. Näiteks noor naine, kes oli jätnud osa oma lapsi maha ja teiste lastega Indiasse tulnud, ikka sisemist rahu taga ajama. Mäletan, kuidas ma vaatasin seda naist badžaneid laulmas ja kuidas ma mõtisklesin. Lauludes räägiti näiteks guru jalgade suudlemisest. Miks peaks keegi tahtma guru jalgu suudelda? Ilmselt astus ta tee peal kusagile lehmakaka sisse… Näete, kohe hüppab sisse minu künism. Mitte kõik meist ei ole sündinud akuutse spirituaalotsingute geeniga, nii nagu kõik meist pole sünnipärase võrkpalliandega. Aga mõned meist on! 
Ma arvan, et see raamat on tähtis märgistaja: mismoodi kujuneb ja areneb inimene, kes on loodud otsima. Loodan, et Epp leiab oma teekonda kirjeldades oma lugejad.