Maailm läbi inimese 
Justin Petrone emakeelest ja Tommy Cashist
21.veebruaril oli rahvusvaheline emakeele päev! Sel puhul palusime meie ameerika-itaalia-eesti autoril Justin Petronel natuke sõna võtta ja kindlasti oma jutuga ka Tommy Cashi „Epresso Macchiatoni“ välja jõuda!
Ja Justin pajatab seepeale nii:
„Inimesed küsivad mult neil päevil päris sageli minu arvamust selle laulu kohta.
Mina isiklikult küll ei tunne, et oleksin itaallasena kuidagi solvunud selle laulu tõttu. Samas, kui näiteks keegi teeks laulu, kus eestlastel on muhu seelikud seljas ja nad topiksid tantsuhoos verivorstidesse verd, kas eestlased oleks puudutatud? Kasutatud on Eesti kohta käivaid kultuurielemente, eksole. Ja kas eestlasele meeldib, kui teha järgi eesti aktsendiga inglise keele rääkimist?
Aktsendid on üks omamoodi teema, selle üle on Ameerikas palju diskussioone olnud. Multifilmides ja filmides on kavalad pahategelased sageli briti aktsendiga, see kõlab ülbemalt. Itaalia aktsent vihjab aga alamklassile ja kriminogeensele taustale, lisaks ka teatud tobedusele. Ja nende filmide-multifilmide ja aktsentide abiga taasluuakse stereotüüpe.
See on igatahes avalik saladus, et itaallastel, eriti Ameerikas, aga ilmselt ka Euroopas, on tulnud läbi teha teatud alaväärsuskompleksist vabanemise teekond. Ja mitte kõigil pole see tee veel läbi.
Huvitav fakt on see, et kui itaallased omal ajal (alates 1880ndatest kuni 1920ndateni) kolisid lainetena Itaaliast Ameerikasse, ei olnud veel eriti levinud ühtne itaalia keelt. Sageli oli neil omavahel keeruline suhelda ja nad läksid üle inglise keelele. Räägin sellest lähemalt ka mu „Minu Itaalia“ raamatus. Nagu ka sellest, et itaallaseks olemise ja itaalia keele kõnelemisega seostus toonases Ameerikas ka teatud häbi ja piinlikkus. Näiteks kumbki minu vanaisadest, itaallased, ei tahtnud oma lastega itaalia keelt kõnelda. Alles viimaste aastakümnete jooksul on Ameerika-itaallased hakanud uhkust tundma oma identiteedi üle ja kasutavad itaaliakeelseid slängisõnu. Kindlasti on oma mõju itaalia uhkuse arendamisel avaldanud ka mõned uue laine filmid ja seriaalid, näiteks Sopranod, kus on sitsiilia ja napoli dialektiga mahlakad dialoogid.
Väidetavalt on Tommy Cashi laulu inglise-itaalia segakeele kohta olemas termin „Broccollino“. Minu meelest pole see küll eriti levinud termin, aga seda võin küll kinnitada, et Brooklyni või New Yorgi itaalia keel on olemas. Enamik New Yorgi itaallasi on pärit Lõuna-Itaaliast, eriti Sitsiiliast. Huvitav on see, et ka need New Yorgi itaallased (või peaks ütlema, itaalia juurtega ameeriklased) kellel pole juured Sitsiilias, on hakanud kasutama Sitsiilia slängi. Näiteks ei ütle nad sõnades välja viimast vokaali, “mozzarellast” saab lihtsalt “mozzarell'” ja “prosciuttost” saab prosciutt'”. Ka minu ema kasutab Sitsiilia ja Calabria slängi, isegi kui tema pere ei pärine sealt!
Teismelisena meeldis mulle hiphop muusika ja üks vanem itaalia juurtega sugulane küsis mult: „Poiss, oled sa mulignan“? See tähendab napoli murdes baklažaani, nii öeldakse New Yorgi itaallaste slängis mustanahaliste inimeste kohta. Itaalia keeles on baklažaan melanzana, aga slängis kasutatakse just napoli murret. See on omamoodi kentsakas. Kujutage näiteks ette, et New Yorki on kolinud nii palju võrokaid, et New Yorgi Eesti Majas hakkaksid eestlased kokku saades kasutama võro murdest pärit sõnu, isegi kui nad pole Võrumaalt pärit. Ja mis sellest ikka, keel ja slängisõnad on miski, mis aitab identiteeti hoida, head tunnet tekitada. Minu ema kasutab neid Sitsiilia sõnu selleks, et endale ja teistele kinnitada, et ta on tõeline itaallane. Väga tore.
Mis puutub Tommy Cashi laulu, siis pole mul ausalt öeldes mitte mingit erilist tunnet selle laulu suhtes. Pigem ajab mind naerma see, kui tõsiselt eestlased antud teemat võtavad. Justkui oleks see uus Eesti rahvushümn ja kõigil peab selles osas arvamus olema. Jah, mulle meeldib, et kohvist on laul tehtud. Jah, see laul peegeldab omal moel seda, kuidas mitteitaallased näevad itaallasi ja itaalia kultuuri. Võib kihla vedada, et seda laulu kuulen ma oma elupäevade lõpuni, nii nagu Alexander Rõbaki viiul ikka vahel kusagil kõrvusse satub ja sealt siis lahkuda ei taha…
Aga on üks nüanss selle laulu esituse juures, mis mind intrigeerib: see on Tommy Cashi väga külmavereline ja kalasilmadega esinemismaneer, mis läheb täiega vastuollu laulu teemaga. Itaallasena tunnen ma Eestis pidevat stressi sellepärast, et ma ei oska piisavalt külmavereliselt end ülal pidada. Vahel ma isegi suudan ära unustada, milline on see minu soontes voolav kultuur, aga siis lööb see jälle välja, mu tütar ütleb, et ma vehin rääkides liiga palju kätega ja see on tema kui (pool)eestlase jaoks naljakas. Kui ma satun kokku teiste itaallastega, siis tunnen, et ma pole üksi, ma pole veidrik. Nii et midagi selles „Espresso Macchiato“ laulus on minu jaoks vägagi isiklikku. Ja võimalik, et ka teisi itaallasi ajab segadusse ja võib ehk ka solvumist tekitada just see: nad ei oska niisugust esinemismaneeri lõpuni tõlgendada.
Üks on igatahes selge, Tommy Cash elab praegu iga muusika unelmat. Nii palju promo. See lugu on juba praegu võitnud!”