“Imelik on see inimeseloom!” ehk “Minu Stockholmi” sünnilugu

Rita Ahonen: “Ma saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.

Iga kord, kui rääkisin sõpradele oma imelikest juhtumistest Rootsimaa pealinnas, ütlesid nad, et sa pead kindlasti raamatu kirjutama. Aga mulle tundus see mõte võõras: miks just mina, eks igaühe elus ole sündmusi, millest saaks raamatu kirjutada.

Kui siis Epp (Petrone) minuga ühendust võttis ja ka sama idee välja käis, olin tõrjuv. Mida on minul huvitavat pajatada?! Epp aga käis peale. Vastasin kogu aeg eitavalt. Siis järsku ta ei helistanudki enam. Veidi aja pärast teatas Epp, et olgu, ta on leidnud kellegi teise, kes kirjutaks oma Stockholmist. Seepeale tekkis mul kohe vastupandamatu soov kirjutamiseks! Imelik on see inimeseloom, eks? Tahtsin kohe väga kirjutada OMA Stockholmist ja minu teele sattunud üllatavatest olukordadest. Ja läks nii, et ikka sündiski see raamat, alapealkirjaga “Vanniga merel”.”

Kirjastaja Epp Petrone: “Sellele raamatule on minu meelest aeg väärtust lisanud. Juba aastal 2013, kui “Minu Stockholmi” esmaversioon ilmus, oli tegemist retrospektiivse eksootika-elamusega. 1988. aasta kevadel Nõukogude Liidust välja saadetud poliitiline dissident Heiki Ahonen ja tema abikaasa Rita sattusid ühest ühiskonnast päevapealt teise ja mitte keegi ei andnud kaasa elamisjuhendit. Praegu elame ise umbes samasugust elu nagu 1988. aasta rootslased. Kui laps soovib Barbiet, siis tuleb poes valida kümnete või, olenevalt poest, sadade nukkude vahel. Nõukogudemaalt saabunud lapse ja ema jaoks oli ootamatult frustreeriv see olukord, kus valik on liiga suur. Ja kui kõrge kontsaga kingi tuleks igapäevaselt kanda? Muidugi on ka tänapäeva Eestis alles subkultuur naisi, kes iga päev kannavad kontsaga kingi ja korralikku seelikut, aga väga palju on laienenud see skandinaavialik subkultuur, kelle kohta Ahonenide pere aastal 1988 ütles, et „nad pole ilusad“, sest nad on riides liiga mugavalt.Sellised pisiasjad on “Minu Stockholmi” üks kiht ja minu jaoks tegelikult kõige väärtuslikum: mida tähendas lahkumine Nõukogude Liidust ja maabumine järgmisel päeval keset heaoluühiskonda?  Stockholmis ootas ees veel üks elukogemus: dokumentide ja kogu raha vargus, nii et mitte midagi pole ja sa isegi ei tea, kus aadressil sa elad, keelt ei oska nagunii… See oli vägev metafoor, täielik nullist alustamine. Mida sa tegelikult vajad, mida sa teha suudad?
Rita Ahonen suutis leida uued sõbrad uues linnas ja asutada kooli, millest sai Stockholmi üks suuremaid rahvusvahelisi koole.”

Rita Ahonen: “Raamatu esimesest trükist on möödas tosin aastat. “Tiden går fort när man har roligt,”  nagu ütlevad rootslased. Ehk: “Aeg läheb kiiresti,  kui on lõbus.” Jah, need tosin aastat on olnud väga lõbusad ja (taas!) seiklusrohked olnud. Sestap ei saanud ma raamatu uuele trükile väikest epiloogi lisamata jätta. Miks on Stockholmi vanalinnas SEB-panga esimeses hoones salapärane kinnimüüritud uks? Või kuidas kolida  500 õpilasega kooli jõuluvaheaja jooksul? Või miks saab Stockholmis ühte teatud õllekasse alates vanusest 55+? Vastused leiab “Minu Stockholmist”.”