Epp Petrone kirjutab Väikese Myy “Vanaema ellujäämisõpetuse” raamatust

„Vahepeal oli mul kriisikohver pakitud ja autos. Oma koht on meil valmis vaadatud, kuhu nädalaks peitu minna, kauem ilmselt pole vaja. Eestist põgeneda pole mitte mingit mõtet, kusagil pole lihtsam…“ Niisugust juttu rääkis mulle Väike Myy, kui talle sel kevadel külla läksin ja jutt korraks maailma poliitilise olukorra peale läks. Ma tundsin end täieliku lillelapsena, kes pole valmis selleks, kui päriselt tekiks… see niiöelda olukord.

Tegelikult usun ma küll, et võib tekkida… see niiöelda olukord. Kollektiivne mälu on miski, mida ei saa eirata. Olen näiteks ammu aru saanud, et ma soovin elada metsatuka ligiduses – tänu mu vanaema lapsepõlveloole, kuidas ta küüditamise eest metsa jooksis ja ära pääses.

Minust põlvkond vanema Myy lapsepõlves on aga mälestused tema vanaisa salapõllulappidest võsa vahel – niimoodi leevendas vanaisa toidukriisi ja niimoodi tekkis Myys teadmine, et kevadel tasub seemnete ülejääk panna kusagil suvalises võsas või raiesmikul kasvama, jagub loomadele, jagub ka endale, kui häda käes. Myy kasvas, kuulates lugusid, mismoodi aeti loomi soosaartele peitu sõjategevuse eest. Ta kasvas sõjajärgse Narva külje all, seega Eesti kõige rohkem sodiks pommitatud maastikul. Mängides olevat lapsed alati teadnud, et kõige turvalisem koht on pommiauk. Ja mõnes muus kohas vahel miskit plahvatas ka, sõjajärgne aeg.

Omaette ellujäämiskool oli nii mõnelegi 1990ndad. Minu enda elu kulges pigem lihtsalt, hoogsate lapsajakirjanike ridades, Myy aga võitles samal ajal ellujäämise piiril, vastutades viie lapse ja voodihaige mehe eest, elades mõnda aega ilma elektrita majapidamises, tassides metsast seeni ja marju, käies metsas igal aastaajal, ka talvel „metsa tegemas“, samal ajal nähes pealt maffiahaarmete tegusid külaühiskonnas. „Mul ei ole illusioone inimloomuse osas,“ ütleb ta. Ja soovitab: tasub küll kuuluda mingisugusesse kogukonda, aga mitte liialt end siduda, pigem hoida omaette. Igal juhul olla alati teadlik, et tõeliselt aitab inimest mets, maa, vesi… loodus!

Kõike seda arvestades – ja meenutades Valdur Mikita tsitaati, et tõeline prepper on Eesti maavanaema – tegin ma Myyle sellesama kriisihõngulise vestluse ajal ettepaneku kirjutada raamat oma kriisikohvrist ja üleüldse ellujäämisplaanist.

Ta oli hetkega nõus.

Tundus, et teema oli õhus, lausa missioon oli vaja täita.

Umbes kaks kuud hiljem. Saabunud käsikirja toimetades tundsin, kuidas sattusin justkui mingisse paralleelreaalsusesse. Vahepeal muretsesin: kas ma sellest ikka välja saan? Aga kõik, kes on raamatuid lugenud, teavad ju seda, mismoodi hea raamat lugeja üle võimust võtab ja kuidas sealt lõpuks ikkagi välja saab. Aga mingi jälje jätab see – kui on hea raamat – sinusse ikkagi, paralleelreaalsus teeb oma pisikese pesa.

Ja „Vanaema ellujäämisõpetus“ on minu meelest hea raamat kohe mitme nurga alt. On kasulik ja praktiline ja laiahaardeline. Aga lisaks tekib tunne, et oled selle raamatu abiga elanud läbi elusid, kogenud midagi, puudutanud midagi… Ma arvan, et puudutanud sedasama eelmainitud kollektiivset mälu, eestlase ajaloolist olemust. Oma ürgolemuselt oleme metsavennad-õed. Siin raamatus on põgusalt juttu vendade Voitkade peidukohtadest, Sofi Oksaneni „Puhastuse“ peidutoast, viimase metsavenna August Sabbe salamajast… Kõige meeldejäävam on minu jaoks lugu metsavennalt Alfred Käärmannilt: 1952. aastal mattis ta metsa plekkmannergu kuivikutega, mõne aja pärast saadi mees kätte ja viidi vangilaagrisse, ta vabanes sealt aastal 1968, leidis üles 16 aasta taguse matmispaiga ja tuvastas, et kuivikud mannergus olid ikka veel söödavad.

Lisaks on siin pisikesed lood, kus ma ei oska isegi öelda, kust ma neid tean, aga on tunne, et olen neid kunagi läbi elanud. Need ei ole tegelikult lood, pigem lühikesed viited või vihjed, mis panevad minus loo käima. Näiteks: kuidas peita kanu korviga kola sisse nii, et neid üles ei leitaks? Justkui film hakkab seepeale mu silme ees jooksma.

Raamatu teine pool ongi rohkem kirjanduslik-filmilik. Kaua sa ikka jaksad neid nimekirju ja õpetusi lugeda… täpselt pool raamatut jaksadki. Edasi algavad kõikvõimalikud stsenaariumid, mõnes neist lihtsamad, mõned kentsakamad või päris hullud. Kõige hullem olukord on Myy sõnutsi elamine linnas kõrghoones, mis iganes kriisi on seal raske üle elada.

Läbi raamatu kordub tema soovitus suunduda maale või olla valmis kohe sinna suunduma, seega leida endale oma maa(kohaga sõbrad-sugulased). Ja maal tuleb kriisi ajal lasta hein pikaks kasvada, maja ümbus lohakile jätta, salaaiamaad võpsikusse peita, ise kõrvalhoones või võsas-telgis magada, kõik tagavarad jagada hajusalt erinevatesse kohtadesse, põhimõttega „avalikud ja salajased varud“… Sest pikaajaline oht võib olla teine inimene, marodöör, kes konkureerib samale toidule kui sina.

Delikaatselt ja loominguliselt suudab ta arutleda isegi stsenaariumi „vägistamisoht“ teemadel. Tõepoolest, meenub, et olen sedagi ajaloolistest teostest lugenud: naisterahva kriisitarkus on näha halb välja, abiks on näiteks süsi, millega hambad kokku teha. Lisaks psühholoogia: tasub väita, et vastaspool vägistas ja halb haigus on nüüd küljes… See on nii ootamatult nutikas psühholoogiline käik, ja just midagi sellist, mis tasuks enne läbi mõelda. Isegi kui selline vaaremade tarkus on alateadlikus kriisimälus naistel olemas, siis reaalselt “olukorda” sattudes võib sind tabada šokk, kust lahenduseni ei jõua, juhul kui sa pole seda enne teadlikult läbi mänginud.

Raamatu käigus suutis Myy mind üllatada. Selgub, et tal on isegi kaklemistausta (ma ei imesta tema puhul enam millegi üle; püss on tal ka). Kui üldse saab enesekaitset õpetada verbaalselt, siis on sellega hakkama saanud Siil, kes Kalevipojale tänavakakluse olulisima soovituse andis: „Serviti!“ Myy täiendab: serviti, kiirelt, suure hooga ja vastu kaela. Näiteks panniga. Ma ei kujuta ette, kas ma päriselt teeksin seda, aga olen selle nüüd mõttes läbi mänginud ja kuidagi julgem on küll.

Raamatu kõige viimased „olukorrad“ on aga juba ulmesketšide moodi. „Ma nägin ülieredat valgust!“ Myy sedastab: „Te olete veel elus!“ ja kirjeldab reegleid tuumarünnakus ellu jäämiseks (lühidalt öeldes: kelder ja aeg; tean, et ta tõesti uuris erinevates keeltes materjale, et aru saada teadusest tuumaõnnetuse ja tuumarünnaku korral). Lõpuleheküljeks saabub aga katarsis, klomp kurgus… Taipamine, kui õnnelikul ja heal ajal me praegu elame. Ja samas ka otsesõnu välja öeldud mõte, et võibolla on inimkonnal vaja vahepeal oma väärtused pesumasinatrumlist läbi lasta. Meie ajastut võib võrrelda hapuks läinud Vana-Rooma riigiga, käes on orgiad, kus tarbitakse oksendamiseni. Tsirkust ja leiba!

Ma soovitan seda raamatut tegelikult absoluutselt kõigile, siin on värskendavaid mõtteid ja oma kogemusena ütlen, et sellest „negatiivsete stsenaariumite läbi mõtlemise mullist“ saab ilusasti välja. Alles jäävad pisiasjad, mingi uutmoodi filter, millest oma igapäevaelu läbi lasta. Näiteks: kujutage enda elu ette ilma infosõltuvuseta ja tehke selliseid päevi endale, siis ei taba elektri- ja netikatkestus nii hullu šokina. See on ju elementaarne, aga kui paljud seda teevad? Ja kus on teie lähim allikas suurema veekatkestuse korral ja kas teil on veevarumisanumad olemas? On teil kaasaskantav päikesepaneel ja selle pealt laaditav miniraadio? On teil sularaha? Jne. Kuigi raamat puudutab julgelt ka sõjaohuteemasid, on meie peentsiviliseeritud maailmas nii palju muid ohte, mis seotud lihtsalt sellega, et see peentsivilisatsioon võib kokku kukkuda. Mulle meeldib, kuidas Myy on suutnud oma peas kombineerida ürgse tarkuse ja moodsa tehnika kasutamise, aga ka igasugused kavalad nipid, näiteks et oma kogukonda tasub meelitada keegi meditsiinitarkusega inimene ning et hambaarsti juures tasub rahuajal ehk kohe homme ära käia, mitte seda edasi lükata.