“Bullerby lastest” “Harry Potterini”. Epp Petrone ja teiste lugemissoovitused

Mida soovitab meie kirjastuse rahvas lugeda, kui on aeg maas ja rahu hinges?

Kirjastaja Epp Petrone:

Soovitan raamatut “Meie taaskasutus”, see on nii hubane, turvaline ja aeg-maha-mõtteviisi vaikselt kehtestav teos. Kusagile pole kiiret, oma kodus on kõige mõnusam ja kentsakad seiklused tulevad ise su juurde. Hästi kirjutatud, autor Kiti Põld valdab sõna.

Teiseks huumoriklassika “Minu pere ja muud loomad”, Gerald Durrell. Seda raamatut sobib lugeda igas vanuses ja iga nurga alt, korduvalt lugedes sobib läheneda ka nii, et avad suvalise peatüki algusest ja asud nautima seda Vahemere saarel elavat boheemlikku perekonda. Mõlema raamatu pluss on see, et neid saab ka pooleli jätta, et homme edasi mekutada. Mina ise olen seda tüüpi, et liigpõneva süžeega asju ma pooleli jätta ei saa ja see võib elurütmi ära rikkuda. Kui teil on võimalik endale lubada pikka lugemisaega järjest, siis soovitan Ameerikamaalt värskelt tõlgitud, Alison Espachi kirjutatud “Pulmarahvast”, see on parajalt põnev ja parajalt nunnu-turvaline.

Üks soovitus tahab veel tulla – nii lastele kui suurtele sobib Kirsten Boie “Sommerby kogu eluks”. Tegevus toimub jõulude ajal, vürtsi lisavad elektrikatkestus ja lumetorm, kõik see vanas heas “Bullerby laste” meeleolus.

Toimetaja Kitty Mamers:

Kui lugesin Kristi Ilvese“Minu Mulgimaad”, ütlesin kohe, et see võiks ju ometi olla mulgi keeles, küllap me saaks aru. Ja nüüd ongi “Miu Mulgimaa” olemas. Soovitan väga kinni haarata igast võimalusest Eesti murdekeeltes lugeda! Lisaks saab siit teada, et Viljandi ei asu Mulgimaal ja et Tõrva nime tuleks hääldada teises vältes, nii et hariv raamat.

Jõulupuhkuse ajal soovitan aga mitte piirduda ühe või kahe raamatuga, vaid võtta ette mõni hubane ja turvaline, miks mitte varem juba (korduvalt) loetud sari ja lugeda see järjest ühe hooga läbi. Eriti hästi sobivad selleks klassikalised lasteraamatud: “Roheliste Viilkatuste Anne”, “Väike maja preerias”, Muumi- või Narnia-lood; uuemast kraamist “Harry Potter” ja “Nevermoor”, kus igas osas kirjeldatakse mõnda eriliselt ilusat ja maagilist jõulupidu.

Toimetaja Mae Lender

Hea rahustav lugemine jõulusaginasse on “Meie taluköök” Manona Parise sulest. Vana talumaja tinistab pealinna töönarkomaani ära: looduse rütmis aeglane samm, karged hommikud ühes ahjukütmisega, vanad retseptid (neid on raamatussegi sisse lipsanud!), mida viimaks aega hakata katsetama, omaenese kuplialuse tuulutamine… Ja kuigi autor veab kaasas naiste igavest kolmainsust, suudab ta sellest kirjutada nii mõnusa rahuga, et mõtled isegi juba, et ah, kukele need ülekilod, vananemine ja menopaus, elame veel!

Lisaks soovitan raamatut “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”, autor Kätlin Kaldmaa.

Kaks paralleelset kulgemist krõbekuumas Kreekas ja mõnevõrra jahedamal Islandil. Armastusepallikesed, heeringatuul ja uusaastaööl ringi liikuv peidurahvas lükkavad mõtted veerema. Tekst on napp, aga sõnad kaunid ja mõte suur (nagu ühel õigel raamatul võikski olla).

Keeletoimetaja Riina Tobias:

Soovitan “Minu Karjalat”. Mika Keräneni muhe jutustamisstiil viib meid põhjanaabrite pealinnast pool tuhat kilomeetrit itta Vene piiri äärde. Seal asuvad Kalevala laulumaad, kus on käinud inspiratsiooni ammutamas Soome kuulsaimad kunstnikud ja heliloojad. Seal asuvad puutumatud ürgmetsad, hiigelsood ja kaunid kalajärved. Talvel on seal nii palju lund ja pakast, et kohe on. 

Kogesin Põhja-Karjala ilu ja võlu möödunud suvel. Mikast hakkab natuke kahjugi, et ta elab siin Eestis, nii kaugel kodu-Karjala vägevast loodusest.

Muidugi avab raamat ka maanurga ajalugu ja see puudutab valusalt. Teise ilmasõja ajal kaotas oma kodu 400 000 karjalast. Kuid nad jäid vähemalt Soome “ja kasvatasid üles oma lapsed, kes kasvatasid üles oma lapsed, sealhulgas minu”, nagu kirjutab Mika.

Teine mu soovitus on “Mõrvade ja armastuse retseptid” (Sally Andrew). Võiks arvata, et kriminull ja naistekas. Ja ongi natuke mõlemat, mis kõlab ühe krimisõbra jaoks nagu väljakannatamatu kompott – sest armulugusid ja mõrvade lahendamist ei tohiks justkui ühtede kaante vahele lubada. Aga selle Lõuna-Aafrika kirjaniku esikromaan on päris eriline frukt: seal on mõrvu ja armulugusid ning lisaks palju heade toitude valmistamist ja mekkimist, ja kõik kokku on tore ja muhe, ainult naudi.

Peamise naudingu saab aga meile maalitavast Lõuna-Aafrika olustikust – vaadetest, loomadest, viljadest ja lõhnadest. Ja tõenäoliselt soovib iga lugeja proovida vähemalt mõnda raamatu sabas olevat Lõuna-Aafrika toiduretsepti.

Kirjastaja Tuuli Kaalep:

Pimedast ja külmast on tore reisida kuhugi soojemasse paika, aga minul napib aega talvel reisimiseks. Siin tulevad mängu reisiraamatud. Mina soovitan lugeda Anne Vetiku “Minu Goad”, isegi siis, kui Indiasse-minek üldse plaanis ei ole. Autor vaatleb sealset elu, proovib osaleda kõiges, mis teeb Indiast India, kuigi näiteks joogainimeseks ta ei saa, samas koerte varjupaigas vabatahtliku tööga saab suurepäraselt hakkama. Tal tõesti jätkub tähelepanu ja hoolitsust ka nendele loomakestele, kes on täiesti sotsialiseerimata või kelle haavadest peab vaklu noppima. Selle tüdruku süda on õiges kohas, samuti huumorisoon ja seikluslik vaim! Lõbus lugemine.

Teiseks soovitan David Lynchi ja Kristine McKenna “Unistamisruumi”. Ma ei ole suur elulooraamatute lugeja, aga “Twin Peaksi” sõbrana tahtsin Lynchist rohkem teada. See on huvitavalt üles ehitatud raamat: esmalt räägivad Lynchi kaasaegsed ja seejärel võtab sama eluperioodi vaatluse alla Lynch ise. See on põnev võte, mis toob esile selle, kuidas inimeste mällu jääb sama sündmus täiesti erineval moel. Mis ühele oli oluline, ei tule teisel sündmuses osalejal enam meeldegi. Tore aeglane lugemine, suurepärane pildimaterjal ja sümpaatsed inimesed.

Kujundaja Heiko Unt:

Minu kindel soovitus on Rene Satsi “Minu Tai”. Mulle meeldib Rene stiil, see on kuidagi eriti aus, kordagi ei teki kahtlust, et midagi on ilustatud või et autor tahaks ennast kuidagi paremana/targemana näidata. Hästi eestlaslik on tema torisemise stiil. See raamat ei ole Tai reklaam, pigem vastupidi – valitseb käitumine, mis oli meile, eesti meestele, omane enne seda, kui naised meid reisipiltide jaoks viisakalt poseerima sundisid, et naabreid kadedaks teha. Isegi kui kokteil on tasuta, on ta ikka liiga lahja! Lugedes naeraksin nagu iseenda üle, kogen palju äratundmist.

Teine raamat, mille ma allahinnatud raamatute korvist leidsin ja mis väga meeldima hakkas, on Andrus Kivirähki “Sinine sarvedega loom”. Ma ei kujuta ette, mis ajendid autoril selle raamatu kirjutamiseks olid, kuidas ta selle loo juurde jõudis. Kindel on, et Kivirähk sai inspiratsiooni piltidest, aga võimalik, et eksisteeris tõesti ka sinine päevik, mis seda lugu kirjutama ajendas. Mulle meeldib mõte, et kellegi küllaltki traagiline ja ammune lühikeseks jäänud elu sellist lugu inspireeris. Lisaks loole avab raamat ukse kuhugi mujale, tahaks öelda, et muinasjuttu, aga tegelikult avab see muinasjutt ukse päris maailma.

Mõnusat ja muinasjutulist jõuluaega!

Teie Petrone Print