Tekst: Hille Tänavsuu.

Arvustus ilmus 24. jaanuari Postimehes.

Kui igavikku lahkub kõige lähedasem inimene – ema, tekib paratamatult süütunne oma tegemata tegude pärast. Miks ma tema juttu rohkem ei kuulanud, miks ma tema soove paremini ei täitnud, miks jätsin küsimata ja vahel vastamata? Kõik see jääb hingele kauaks kripeldama ja nõuab mingit väljapääsu. Alles aeg ja asjade põhjalik läbimõtlemine või isegi kirjasõnas jäädvustamine toovad südamesse rahu.

Ilmselt sundis just hingekripeldus või koguni lunastussoov ajakirjanik ja kirjanik Hille Karmi pärast oma ema minekut kirja panema raamatu “Taevas ja Maa”, mis vormus trükimusta lõppenud aasta detsembris. Raamat ilmus kirjastuse Petrone Print “Aja loo” sarjas. (veel …)

Lugu ilmus 2011. aasta detsembrikuu Eesti Naises.

Küsis Eda Allikmaa, vastas raamatu “Taevas ja Maa” autor Hille Karm.

Kirjanik Hille Karmi lapsepõlvelugu paneb mõtlema sellest, kuis vanemate tõekspidamised mõjutavad laste eluvalikuid. Isa ameti tõttu oli sul eriline lapsepõlv.

Olen kirikuõpetaja tütar ja see tõsiasi on mõjutanud nii mu lapsepõlve kui kogu elu. Elasime Kuressaares ja mu isa teenis peale sealse koguduse veel Kaarma, Jämaja ja Anseküla kogudust. Isa kirjutas kodus laua taga jutlusi. Jumal oli meie pere nähtamatu liige. Kui ma veel koolis ei käinud, tundusid vanematega koos kirikus käimine, igapäevased õhtu- ja söögipalved väga loomulikud.
Kooliminekuga läks elu keerulisemaks.

Lapsed võivad olla vahel julmad endast erineva vastu.

Lapsed teevad sedasama, mida täiskasvanud ees. 50. ja 60. aastate Nõukogude Eesti oli usuvaenulik riik, nõukogude propaganda kasutas usklike kohta halvustavaid väljendeid. Kuna kuulusin peresse, kus isa pidas ühiskonnas
väärtusetut ametit, kandus sama suhtumine üle ka meile, lastele. (veel …)

Intervjuu Hille Karmiga (“Taevas ja Maa”) ilmus 13. jaanuaril Keila Lehes.

Kui tihti oled sattunud Keilasse pärast keskkooli?

Keila jääb n-ö tee peale, kui sõidame abikaasa Reinuga Harju-Ristile mu omaste kalmudele või suviti Haapsallu. Olen käinud paaril kooli ja klassi kokkutulekul. Uuest koolimajast olen seni vaid lugenud ja mööda sõitnud.

Ülesehituselt on raamat nagu elulooraamat, aga elulugu jääb raamatus pooleli. Kas selle tingis sari, milles raamat ilmus, või soovisid seda sina kui autor?

Tegemist on kirjastuse Petrone Print sarjaga “Aja lugu”, kus on varem ilmunud neli raamatut. Õigupoolest võtsin vastu Epp Petrone pakkumise kirjutada oma lugu üksnes seetõttu, et just see sari võimaldab kirjeldada teatud ajajärku läbi iseenda ja keskenduda lapsepõlvele. Mõlemad – nii lapsepõlv kui aeg, mil see kulges – on ülitähtsad.

Kui võrrelda inimese elu hoonega, siis lapsepõlv on elu vundament, mis peab vastu pidama. Ehk nagu oma raamatus ütlen: “Lapsepõlv ei lõpe kunagi. Ta on kogu aeg meiega kaasas, nagu küpseks saanud puu või taim kätkeb endas kunagist, kasvujärgus puud või taime.”

Minugi lapsepõlv olnuks kindlasti teistsugune, kui sündinuksin samasugusesse peresse mitte nõukogude ajal, vaid palju varem või hiljem. Arvatavasti ei pidanuks ma oma valikute üle siis nii pikalt pead murdma – kuid kas olnuks siis millestki erilisest kirjutada? (veel …)

Lugu ilmus 13. jaanuaril Keila Lehes.

Hille Karmi uus, autobiograafiline raamat “Taevas ja Maa” on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.

Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?

Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.

Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate päranduse juurde?

Nii kirjutab oma raamatust autor ise. Kokkuvõtlikumalt ja paremini vist ei saagi. Oskaja sõnaseadjana on Hille Karm kirjutanud oma lapsepõlve mälestused nauditavaks lugemiseks, mis ei paku ainult äratundmisrõõmu, vaid ka mõtlemisainet. Pealtnäha pole selles lapsepõlveloos midagi erakordset: ei sõjavapustusi, Siberis sündimist, maailmas ringirändamist, kuulsaid kaasteelisi…, nagu niisugustes raamatutes tavaks. Ometi paelub see ühe lapse lugu lugejat, võib-olla oma siiruse ja avameelsusega, kindlasti aga sellega, et nõukogude ajast sellises võtmes on tegelikult nii vähe kirjutatud. Elul ei ole kunagi ainult kaks värvi – must ja valge. Omad rõõmud ja helged hetked olid ka kõige hallimal nõukogude ajal. Eriti lastel, kes alles avastasid maailma enda ümber ja püüdsid leida vastuseid oma lugematutele miksidele, et osata elus teha valikuid. (veel …)

Hille Karmi raamatut „Taevas ja Maa” saab kuulata Kuku raadios järjejutuna 26.-30. detsembril kell 10.45-11.00 (kordus samadel päevadel kell 18.45-19.00 ja 1. jaanuaril kell 19-20).

Head kuulamist!

Nüüd on ilmunud uus raamat ka “Aja loo” sarjas: Hille Karmi “Taevas ja Maa”.

Hille Karm tutvustab oma raamatut pühapäeval, 18. detsembril Tallinnas Peeteli kirikus (Pelgulinnas, Preesi 5) pärast tavapärast jumalateenistust, umbes kell 12.30. Teenistusel, mis algab kell 11, laulab külalisena Eesti rahvusraamatukogu naiskoor.

Palume lugema!