Vahepeatus Keila. Kuid mitte ainult. (Hille Karmi raamatust “Taevas ja Maa”)

Lugu ilmus 13. jaanuaril Keila Lehes.

Hille Karmi uus, autobiograafiline raamat “Taevas ja Maa” on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.

Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.

Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?

Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.

Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate päranduse juurde?

Nii kirjutab oma raamatust autor ise. Kokkuvõtlikumalt ja paremini vist ei saagi. Oskaja sõnaseadjana on Hille Karm kirjutanud oma lapsepõlve mälestused nauditavaks lugemiseks, mis ei paku ainult äratundmisrõõmu, vaid ka mõtlemisainet. Pealtnäha pole selles lapsepõlveloos midagi erakordset: ei sõjavapustusi, Siberis sündimist, maailmas ringirändamist, kuulsaid kaasteelisi…, nagu niisugustes raamatutes tavaks. Ometi paelub see ühe lapse lugu lugejat, võib-olla oma siiruse ja avameelsusega, kindlasti aga sellega, et nõukogude ajast sellises võtmes on tegelikult nii vähe kirjutatud. Elul ei ole kunagi ainult kaks värvi – must ja valge. Omad rõõmud ja helged hetked olid ka kõige hallimal nõukogude ajal. Eriti lastel, kes alles avastasid maailma enda ümber ja püüdsid leida vastuseid oma lugematutele miksidele, et osata elus teha valikuid.

Päris palju lehekülgi pühendab autor Keilale. See on ka arusaadav, sest kolm keskkooliaastat Keilas olid tema kujunemisel olulised, et mitte öelda murdelised. Nagu paljud väikeste maakoolide õpilased, tuli ka Hille Ok (täna kõlab tema tolleaegne perekonnanimi eriti rahvusvaheliselt) pärast 8. klassi Keilasse. Algul elas ta internaadis, hiljem Valingul vanaema juures. Raamatus kirjeldab autor nii Keilat, elu internaadis kui sisseelamist uude kooli. “Esialgu, sügisel 1964, pole uues koolis lihtne. Olen Ristil harjunud olema klassi parim, seal ei pidanud ma selleks väga pingutama. Keilas aga nii lihtsalt ei lähe. Maadlen matemaatikaga, saan isegi mitu kolme järjest, kuid veerandihinded vean siiski neljale välja.

Edaspidi hakkab mu pea numbreid ja arve paremini lõikama, ent aastaid hiljemgi näen aeg-ajalt unes, kuidas ma muudkui lahendan ja lahendan matemaatikaülesannet, mis ei tule ega tule välja…”

Ma ei tea, kas vajadusest ennast tõestada või sellest, et pikad nädalad tuli olla kodunt eemal, suutsid paljud väikestest maakoolidest tulnud õpilased lõpetada keskkooli väga heade tulemustega. Koos Hille Okiga sai 1967. aastal kuldmedali ka tema klassiõde Kaja Pikkpoom, kes tuli Keilasse Padise koolist.

Kuigi autor märgib, et ka õpetajad nagu paljud teised elus kohatud inimesed lähevad ükskord meelest ja jäävad vaid need, kes on heas mõttes erilised või pisikese kiiksuga, on raamatusse jõudnud neid rohkesti: Jaan Arjak, Aleksander Savik, Ako Raud, Märt Hunt, Ruth Kukner…

Elulooraamatute pikka ritta on lisandunud veel üks. Kes on Keilas koolis käinud, tunneb juba kaanepiltidelt ära omaaegse legendaarse koolijuhi Endel Kukneri ja ehk teab teose autorit kui Keila keskkooli vilistlast.

Uuematel Keila elanikel oleks aga samuti huvitav Hille Karmi ladusas keeles kirjutatud raamatuga “Taevas ja Maa” tutvuda.

Harju-Ristilt pärit ajakirjaniku koolimälestustes elustuvad esimese aasta ebakõlad kooli internaadis ja hilisem aktivistielu. Soojade sõnadega meenutab autor oma õpetajaid Jaan Arjakut, Aleksander Savikut, Aku Rauda, noort Märt Hunti ja muidugi Ruth Kuknerit. Eesti keel ja kirjandus olid ju “ained, mis vajalikud nagu õhk”. Armastuse vene keele vastu äratas aga eriline õpetaja, klassijuhataja Anna Leppik.

“Õpetaja Leppik on teistsugune, tema pole nagu teised… Vene keelest ja kirjandusest kõneldes lööb ta särama. Pidulikuks puhuks paneb selga valge pluusi, mis lisab särale kummalise helguse, ja aastate pärast meenub ta mulle alati selles iseäralikus helenduses.” Nii palju ilusat ja valusat on nendes meenutustes.

Sellest raamatust on palju õppida, eriti oskust väljendada lugupidamist ja austust oma kodu ja koolide vastu. “Taevas ja Maa” väärib tähelepanu, eriti Keilas. Aitäh, Hille!

Kõige pikemalt saab lugeda aga vene keele õpetajast Anna Leppikust, kes suutis oma aine nii huvitavaks teha, et seda õpiti vabatahtlikult ja mujalgi kui ainult koolitunnis. Raamatus on juttu ka mitmetest koolikaaslastest, aga nende avastamine jäägu juba iga lugeja hooleks.