Epp Petrone blogis “Minu” sarjast ja kirjutamisest

Terkst: Epp Petrone

Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.

„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?

Loe edasi Epp Petrone blogist: http://eppppp.tahvel.info/2018/08/06/minu-lugudest-ja-kulast/

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 10

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp, endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone, autor-toimetaja Anna-Maria Penu assistent Mariliis Ruutma ja toimetaja Mele Pesti. Nüüd meenutab Eda Allikmaa, kes töötas meil toimetaja ja kirjastajana aastatel 2010–2015.

96.

Mäletan, kui Epp ütles mulle, et tahab kirjanikuks hakata. Me istusime Eesti Naise toimetusetoas näod vastakuti kumbki oma töölaua taga, ta oli käinud Elle Kulliga kaaneloo tegemiseks kohtumas ja ilmselt veel nende jutuajamise mõju all. Epp oli muidugi suurepärane ajakirjanik, aga niimoodi öelda – „Tahan kirjanikuks hakata“ – tundus mulle sel hetkel, kuidas nüüd öeldagi… julge avaldusena.

Varsti läks ta meilt ära ja seda, et Epp teeb oma kirjastuse, kuulsin juba linna pealt. Vaat see oli tõesti julgus tol ajahetkel! Hilisem on näidanud, et raamidest väljas mõtlemine ja tegutsemine on Epul loomuses, see toob talle nii tuliseid fänne kui ka vaenlasi.

Minult ei nõudnud Petrone Printi tööleminek 2010 sügisel mingit julgust, Petronede kirjastus oli siis juba raamatuturul tegija. Kirjutasin, rõõmsalt elevil, alla töölepingule, mis kohustas toimetama kümme raamatut aastas (mida ma loomulikult ei suutnud), tellima ja lugema proovitöid, osalema raamatute turundamisel, suhtlema toimetajatega, utsitama autoreid kirjutama jm. Mõne inimesega kujunes aastatepikkune sõbralik kirjavahetus, enne kui raamat töösse läks. Mina olin selleks ajaks juba kirjastusest lahkunud (Ahvenamaa Janne ja Afganistanist kirjutanud Janek Somelar, väga tore, et te alla ei andnud!), aga palju oli ka sõelaga vee kandmist.

97.

Esimene „Minu“-raamat, mida toimetasin, oli Vahur Afanasjevi „Minu Brüssel“. Olen alles tagantjärele aru saanud, kuidas mul selle raamatuga vedas. Vahuri kirjanikuannet toetab tugev analüütiline mõtlemine, mis teeb toimetamistöö lihtsaks. Ja see oli valmis käsikiri. Ainus pinev hetk oli, kui vahetult enne käsikirja küljendusse saatmist avastasin, et peatükke sisse juhatavad lõigud on puudu. Enam polnud aega autorilt juhtlõike paluda, tõstsin peatükkide alguslaused kursiivi ja trükki see läks. Kui nüüd hiljuti lugesin Vahur Afanasjevi suurepärast romaani „Serafima ja Bogdan“, märkas silm tekstis sõna tšuhnaa ja mulle meenus tuline arutelu kirjastuse meililistis mõningase sobimatu sõnakasutuse üle Brüsseli käsikirjas. Olid ajad. 🙂

98.

Istusin nagu iga päev neil kirjastuses töötamise aastatel siinsamas arvuti taga kus praegugi, kui kuulsin töötegemise taustaks vaikselt mängivast raadiost, et Jaapanis oli tugev maavärin ja tõukeid on tunda ka Tokyos. Meilisin kohe Maarja Yanole, kes kirjutas sel ajal „Minu Tokyot“. Vastus tuli kiiresti. Maarja oli öö läbi üleval olnud ja ärevil. Me vahetasime mõned kirjad, püüdsin teda julgustada, kuidas oskasin, kuid väga abitu tunne oli. Jaapanis teab iga laps juba maast madalast, kuidas maavärina ajal käituda, tunneb seda oma sabajuurikaga, aga kui maavärin (või laviin, nagu Ruben Östlundi filmis „Vääramatu jõud“) paneb maa võppuma põhjamaalase jalge all, on temaga kardetavasti teisiti.

99.

„Minu Kopenhaageni“ autor Kati Nielsen tänas raamatu esitlusel oma meest ja tütart kannatlikkuse eest sel ajal, kui ta raamatut kirjutas. Füüsiliselt küll kodus, aga õhtute kaupa arvuti taga või ka lihtsalt mõtetega oma raamatus. Üksikul inimesel on selles mõttes kindlasti lihtsam, et ta on ise oma elu ja aja peremees. Mis seal salata, toimetamise aktiivses faasis olin ka ise oma mõtetega rohkem Peterburis, Berliinis, Reykjavíkis, Pariisis kui kodus Niidu tänaval. Uhke Taani kommikarbi, mille Kati mulle esitlusel kinkis, ulatasin kodus mehele, öeldes: see on sulle, raamatu autorilt.

„Minu“-raamatute tavapärane praktika on, et autor ja toimetaja hakkavad tööle käsikäes, peatükke või suuremaid tekstilõike omavahel edasi-tagasi põrgatades. Kui selline keskeltläbi poolteist kuni kaks aastat kestnud failide ping-pong lõpule jõuab, on autoriga päriselus kohtudes tunne nagu vana head sõpra kohates. Mailis, Eia, Jaana, Tui, Heilika, Kati, Meeli… mõtlen teie peale soojuse ja suure tänutundega, et mind oma teekonnale kaasa võtsite!

100.

Millalgi 2012–2013 ilmus kõikidesse raamatutesse, mida toimetasin, Arvo Pärt. Enamasti käis suure helilooja nimi tekstist läbi autori mõtisklustes, aga kirjutati ka isiklikest kokkupuudetest, Eesti on ju nii väike. Üks tõeliselt müstiline kohtumine leidis aset postkontoris. Kes on lugenud, teab! Mingil hetkel hakkas helilooja sissetoomine mõjuma juba klišeena. Kuid kes teab, võib-olla nii avaldub meie üheshingamine, nähtamatu seeneniidistik, mis meid, eestlasi, üle maailma seob.

Ja üks osa sellest niidistikust on “Minu” sari.

Epul on olnud õnne leida kirjastusse häid inimesi, kes on lojaalsed ja valmis töötama igaüks oma võimete piiril. Kui poleks tugevat tiimi kirjastust töös hoidmas ajal, kui Epp oma ilmarännakutel on, kes teab, kas „Minu“ sari oleks välja vedanud 100. raamatu ilmumise piduliku esitluseni 2017 sügisel.

Palju õnne ja pikka iga!

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 9

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone, autor-toimetaja Anna-Maria Penu ja assistent Mariliis Ruutma
Seekord saame lugeda toimetaja Mele Pesti kilde.

93.

Töötasin parajasti Ekspressi Areeni kirjandustoimetajana ja kirjutasin “Minu” sarja algusotsast, sealhulgas ka Epu “Minu Ameerika” raamatust, mõnevõrra kriitilise arvustuse. Järgmisel päeval ootas meilikastis kiri tollal mulle täiesti võõralt Epp Petronelt. Mitte selleks, et selgitada või vastu vaielda, vaid hoopis selleks, et kutsuda mind soojade sõnadega appi raamatusarja suunda seadma ja ideid tootma. Olin harjumatust vastusest kriitikale täiesti jahmunud ja sõitsingi varsti rongiga Tartusse Epuga kohtuma.

94.

Koosolekut pidasime Epu kodus. Koostööplaan valmis õunakoogi küpsetamise ja saja muu sehkenduse vahel, mida väikelastega toimetamine Epult nõudis. Tema mõttelõng ei katkenud hetkekski, aga tol hetkel veel lastetul minul oli raskusi selle jälgimisega, kui Epu tütre käest minu poole katkematult tainapalle ja õunatükke lendas. Mis seal ikka, õppisin.

Ajapikku selgus, et Petrone Print oligi (vähemalt ses algusfaasis, viimaseid aegu tean vähem) väga naiselik, ja veelgi täpsemalt ehk sõbrannalik kirjastus. Need mõnedkümned kirjavahetused, kus proovitööde valimisel või mõne raamatu valmimisprotsessis osalesin, olid kohati kui linnuparve säutsumine. Lõputud lühimeilid vuhisesid parve liikmete vahel siuh ja säuh. Kõik – alates keeletoimetajast kuni raamatupidajani – osalesid kirglikus vaidluses kaanefoto taustavärvi üle, kus argumendiks sobis pahatihti ka “no kollane lihtsalt ON ilusam värv kui sinine”. Hoidsin kahe käega peast ja anusin, et nad ometi kujundajat usaldaksid, selleks ju proffe palgataksegi.

Aga siis mainis keegi, et Petrone Print oli tol hetkel Eestis edukamaid kirjastusi, kui mitte kõige esimene. Ja õppisin jälle. Tee õunakoogi ja põngerjate kõrvalt, tee parvena säutsudes, aga tee kire, energia ja hea ideega – ja oledki edukas.

95.

Neist raamatutest, millele olen ise korralikumalt käe külge pannud, on eriti tugevalt südames kaks. “Minu Portugalis” said kokku mulle armas ja lähedane maa ning autor, kes omavahel samuti sujuvalt sobisid. “Minu Amazonasega” oli rohkem rabelemist, sest tekstimassiiv voolas autori sulest kui massiivne jõgi. Toimetaja töö oli punn ette saada ja tulemus sarja formaati sobivateks jupikesteks hekseldada. Pole julgenud üle lugeda, aga loodan, et ei saanud nüsitud, on hoopis ägeda energiaga raamat – ja autor.

Usun, et “Minu” sarja suurim võlu on inimese hääle vahendamine teistele. Eestlane ja ta rännud maailmas 21. sajandi esimesel poolel. Sada (ja peale) esimest sarja raamatut on salvestanud kireva antropoloogilise väärtusega mosaiigi.

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 8

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone ja autor-toimetaja Anna-Maria Penu.

Seekord jagab oma kilde Petrone Prindi kirjastuse assistent Mariliis, kellega kohtute suure tõenäosusega siis, kui meie kirjastusse (Tartus, Küütri 16) külla tulete, ja kelle käed on tõenäoliselt mängus olnud, kui meie e-poest endale koju raamatupaki olete tellinud.

89.

Käime kirjastusega laatadel. Meid tasub otsida kevadel Tartus Prima Vista raamatulaadalt ja Tallinnas rahvusraamatukogu laadalt. Detsembrikuus oleme alati raamatunädalal rahvusraamatukogus. Satume mujale ka ja anname sellest oma Facebooki lehel ikka teada. Otsige meid üles, sest meile meeldib kohtuda lugejatega. Ja laadal on soodsad laadahinnad. 😉
Laadal kuuleb toredaid küsimusi. Kõige sagedamini küsitakse: “Milline on parim raamat “Minu” sarjas?” Vastust ei ole, sest igal inimesel on oma maitse. Seesama raamat on ühe lemmik ning teise meelest nii hull, et – tsiteerin lugejat – “kaine peaga poleks lõpuni lugenud”.
90.
Külla saab meile tulla ka Tartus kontorisse, mis on samal ajal pood. Maksta saab nii kaardiga kui ka sularahas. Siin on maailma kõige laiem valik Petrone Prindi raamatuid ja sageli leidub ka autogrammiga raamatuid.
Isiikliku pühenduse saab muidugi küsida autorilt ka otse, näiteks esitlusel.
Mõnus on vahel e-poe kaudu ostu tegijaid üllatada: nad ei teagi, et neile saabub koju raamat, kus on sees autori autogramm.
91.
Vahel ikka imestatakse, et pöördun ju otse kirjastusse, aga ikka raamatut ei saa. Nii see on, kõiki ilmunud raamatuid meil endal ka enam saadaval ei ole, ka kogu “Minu” sarja mitte. Tiraažid saavad lihtsalt ühel hetkel otsa ja uued raamatud tulevad peale, kõiki aina juurde trükkida ei ole mõtet ja siis tuleb huvilised suunata antikvariaatidesse. Minu poolt soovitus: kui teil on kindel soov sarja koguda, siis ei tasu ostuga liiga hilja peale jääda.
92.
Ehk soovite autorit külla kutsuda? Oskame anda nõu, kuidas autoritega kontakti saada, et nad raamatukokku, kooli või mõne muu seltskonna kogunemisele kutsuda, oma raamatust rääkima. Sageli on võimalik seda teha koos seinale jooksvate fotodega.
Ja teame, et enamik meie autoreid on väga rõõmsad võimaluse üle lugejatega kohtuda.

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 6

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp. Seekord kirjutab autor Justin Petrone.
65.
Mäletan väga hästi, kui “Minu Mongoolia” tuli välja. See oli Roy Strideri raamat, ja Roy oli meie pere ja kirjastuse elus palju sel ajal. Eriti põnev oli päev, kui meil oli kogu päev kestnud “Minu” sarja üritus Tallinnas Go Hotel Schnellis koos Tiit Pruuliga, ja Roy pakkus inimestele oma jutte ja soolast Mongoolia teed. Siiamaani mäletan, kui huvitavalt see maitses. Kui unikaalne idee: sool ja tee! Miks ma pole varem seda proovinud, mõtlesin ma. Royl olid alati koerad kõrval. Isegi raamatuürituse ajal, tema sõbranna istus tagareas koos kutsudega. Kutsud ei proovinud soolateed. Neil oli vist igav. Inimesed aina rääkisid ja rääkisid. Aga nad olid ustavad koerad ja läksid igale poole koos oma Royga. Isegi Mongooliasse läksid koerad Royga kaasa.
66.
Samal üritusel kohtusin esimest korda “Minu Omaani” autori Meeli Lepikuga. Iga selle sarja autor töötab omal moel, et raamat leiaks lugejad. Meeli käis ka Eestis ringi ja rääkis Omaanist, ise kandis ta omaani rahvariideid.
Üks kord ma olin külas lugejatel Otepääl, aastaid tagasi. Tundus nagu linn keset mittemidagit … Oli üks restoran, mina istusin nurgas ja rääkisin oma raamatutest ja inimesed sõid oma laudades pitsasid ja rääkisid omavahel. See oli päris naljakas lugejatega kohtumise üritus! Samal õhtul kuulsin, et Meeli “Minu Omaan” Lepik oli seal just üks nädal varem. Ja mul oli tegelikult hea meel, ma polnud ainuke, kes sellises kohas sellist kohtumist teeb. Sain aru, et meil on sama ringkäik … kõik need “Minu” sarja autorid käisid samu radu.
67.
Paar sõna Tiit Pruulist ka. Olin kuulnud hästi palju temast, missugune maailmarändur ta on ja oli. Kui kohtusime, siis minu suur üllatus oli, et Tiit Pruuli oli veel nii noor! Mina kujutasin legendide järgi ette, kuidas sisse astub vana rändur, habe, kepp, ja piip, aga Pruuli oli sel ajal ainult nelikümmend-midagi ja nägi välja nagu poisike. Kindlasti oleme nüüd natukene vanemad, nii mina kui ka tema, ja ka legendid on kasvanud. Inimesed sosistasid ammu, et kui keegi peaks “Minu maailma” kirjutama, siis kindlasti on Pruuli hea valik. Ja nii läkski!
68.
Kui “Minu Läti” tuli välja, siis ma tegin esitlusel intervjuud autor Contraga. Aga alguses oli midagi sassis. Ma ei saanud täpselt aru, millest ta rääkis. Mõtlesin, kas mu eesti keel on tõesti täna nii halb! Siis kui ta ütles “Kuin ma olin Tallinnan”, ma sain aru – see ei ole ju eesti keel. See on mingi murre. Kas urvastõ keel või? Kes teab? Aga mina pidin temaga suhtlema, esitlus ju käis. Ja saingi hakkama! See oli tõesti huvitav kogemus. Kui arutelu oli läbi, mu pea valutas natukene, ja tundsin, et ma olin justkui laevast maale astunud.
69.
Mäletan meie sarja alguse aegadest, kuidas autor Liis Kängsepp ja toimetaja Epp Petrone töötasid koos “Minu Argentina” tekstiga meie sõbra Tiia Falki korteris … Tiia on olnud meie väga andekas ja usaldusväärne tõlkija. Meil oli sel ajal mingi imelik arvuti, mis tegi töötades häält nagu lennukimootor. Oli põnev vaadata, kuidas tüdrukud tegid koostööd seal diivanil koos oma “lennukiarvutiga”, nagu Liis kutsus seda. Kell oli kaks hommikul. Tunne oli kuidagi nagu Frankensteinil, kui nad panevad koletist kokku ja saavad aru, et see asi hakabki päriselt elama. “It’s alive!”
Jah, hirmsa häälega arvuti suri varsti ära, aga sari elab veel väga kaua.
70.
Tänu sellele sarjale olen saanud tuttavaks paljude huvitavate inimestega. Mai Loog oli kindlasti selle listi tipus. Käisime tema juures Bangkokis külas (ja aitäh öömaja eest!), nägin, kuidas ta seal elas, kuidas ta sõi ainult troopilisi puuvilju hommikusöögiks, kuidas ta sai hakkama selles veidras linnas, kus prostituudid ja sõdurid seisavad samal tänaval ja kus taksod on roosad. Kui läksime ära, ostis ta meie tütardele imeilusad värvilised kleidid. Need on siiani alles ja neid kutsutakse Mai kleitideks.
71.
Mina ise olen kirjutanud kolm “Minu”-raamatut, aga ma ei tunne, et ma olen päris “Minu” sarja autor. Ma tunnen, et ideaalne “Minu” sarja autor on keegi nagu Eeva Kaun, kes kirjutas “Minu India”. Need on inimesed, kes elavad teel.
Ma kohtusin Eevaga üks kord kontoris. Kes teab, kust ta tuli ja kuhu ta läks. Oli nagu tuul ise. Mõned teised autorid on ka sihukesed. “Minu Indoneesia” autor Berit Renser näiteks. Tuleb ja läheb. Kaob ära. Siis sa näed, et ta on olnud Indoneesia teleprogrammis hoopiski. Nagu paralleeluniversum! Ja kus ta nüüd elabki? Kui veel ei tea, siis varsti kuuleme ja tuleb kindlasti mõni üllatus …
72.
Ma peaks tänama kõiki inimesi, kes on töötanud minuga kirjastuse kontoris, eriti kirjastaja Tiina Tammeorgu, kes on mind nii palju aidanud, ja meie assistenti Mariliis Ruutmat, kes on alati olemas, mis iganes, mis kell või mis probleem, ja ta tegi seda nii enesekindlalt ja rahulikult. Ta on ju Soomes elanud.
Nagu Epp on öelnud, minu töö meie kirjastuses on olnud kirjutamine. Aga mu töö on olnud kirjutamine sellepärast, et ma ei saanudki midagi muud teha! Olgu, panin raamaturiiulid üles paar korda, ja tõin raamatud. Aga kõik teised asjad? Kahjuks hajameelne kirjanik ei teadnud, mida teha. Pidi kirjutama. Meie kirjastuses on lihtsalt nii head naised tööl, et nad teevad kõik muud tööd ära.
73.
Aitäh muidugi ka Epule, kes ütles mulle sel ajal, kui kirjutasin kõvasti blogi, et “ära raiska aega, parem kirjuta raamat!”. Ta on olnud ka mu vaene toimetaja, ja ta pidi hakkama saama selle James Joyce’i tüübiga, kes kirjutas lauseid viis korda üle, et see rütm oleks õige. Mina olin nagu The Beatles, aga Epp oli George Martin. Mina olin muusik, tema oli produtsent.
74.
Huvitav, et mitte keegi pole mitte iialgi küsinud mult, mis Petrone tähendab.
Petrone on üks populaarne Lõuna-Itaalia perekonnanimi. See nimi tähendab Peetripoega. Püha Peetruse sümbol on võti. Sellepärast ongi Petrone Prindi sümbol võti. Pagine Bianche näitab, et planeedil on 1340 inimest selle perekonnanimega, nad elavad praegu Itaalias.
75.
Meie vanim laps Marta on “Minu Ameerika 2” tagakaane peal. Marta oli vist 11 kuud vana, kui ma tegin selle pildi. Pilt on tehtud Hobokenis New Jerseys. Hudsoni jõgi ja Manhattani saar on Epu taga.

See pilt on tehtud sel ajal, 2004. aastal, kui Epp hakkas just rääkima, et ta tahaks kunagi Ameerikast mingi raamatu kirjutafa.
76.
Meie laps Anna on “Minu Ameerika 3” tagakaane peal. Ta oli vist 12 kuud vana, pilt oli tehtud suvel 2008. Pilt on tehtud San Francisco kesklinnas Union Square’i lähedal.
Ja meie laps Anna on ka “Minu Eesti” tagakaane peal, kui te väga hoolega vaatate. See pilt minust on tehtud sügisel 2008 Haapsalus. Loss ja mänguväljak on distantsil, ja seal kaugel võib näha pisikesi inimesi: Epp ja väike Anna, kes hakkas just jooksma.
77.
Ükskord lendasime mina ja Epp Moskvasse, kus meie kohtusime tulevase “Minu” autori Manona Parisega. Enne lendu oli meil Tallinna lennujaamas kiire koosolek “Minu Albaania” toimetaja Katrin Lusti ja autori Helmi Velaga. Meie lapsed jäid koju lapsehoidjaga. Järsku mõistsime, et see on esimene kord elus, et lendame kuskile kahekesi koos, ilma lasteta. Kirjutasime mingi salvrätiku peale testamendi, et kui midagi peaks juhtuma, meie lennuk kukuks maha, või meid pandaks vangi Venemaal, mis siis meie lastest saaks. Siis andsime selle testamendi Katrin Lusti kätte ja jooksime lennukile. Kes teab, kui seaduslik see “dokument” oli, aga see on mu teada siiamaani Katrin Lusti käes. Õnneks mitte midagi ei juhtunud. Meil oli tore puhkus, ja isegi nägime surnud Leninit! Kirjutasin sellest reisist enda “Reisikirjades”.
78.
Üks mu lemmikesitlus oli Mika Keräneniga, kui “Minu Supilinn” tuli välja. See oli vist esimene kord, kui ma Mikaga kohtusin. Mika oli väga inspireeritud kirjanik. Ta ütles, et tal on nii palju inspiratsiooni, sellepärast, et ta on “Karjala mies”. Mina ei saanud üldse aru, mida see tähendas. Küsisin: “Mis Karjala? Nagu Karjala pirukas või?” Mika seletas, et Karjala mehed on eriti kirglikud. Nad ei ole nagu need külmaverelised soomlased. Karjala meeste ja naiste veri on väga kuum. Selge.
79.
Ja veel: üks väga kõrge poliitik ükskord soovitas mulle, et meil võiks olla uus sari, mitte ainult eestlastest, kes on elanud välismaal, aga eestlastest, kes on otsustanud, et Eesti vabariik ongi kõige parem riik maailmas, ja on neile parim koht elamiseks. Nii et lood eestlastest, kes on tagasi Eestisse tulnud elama, kuni nad viiakse Raadisse või Metsakalmistusse.
Ja nüüd hakkabki “Minu” sari tegema rohkem raamatuid Eestimaast! Just tuli välja “Minu Virumaa” ja Rein Sikk kindlasti arvab, et see ongi maailma parim paik elamiseks.

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul… vol. 2

Esimesed killud pani kirja Epp Petrone ja neid saab lugeda tema blogist. Nüüd meenutab “Minu” sarjaga seotud asju sarja endine kirjastaja Kairit Lillepärg.

Kuidas Petrone Prindi raamatud on mind reisile viinud

21. “Minu Gruusia”

Sattusin Dagmar Raudamist inimese ja ka autorina vaimustusse – milline positiivne energiapomm ja särav naine. Lisaks muidugi nobeda sulega. Tema raamatu esitluspidu kujunes totaalseks suursündmuseks – Gruusia veinid ja suursaadiku osalemine, esitluspeole tuli üle saja inimese, kelle seas mitu tuntud näitlejat (Dagmar on varem Draamateatris töötanud) ja muid kuulsuseid.

Raamat inspireeris mind sedavõrd, et ma lihtsalt pidin isiklikult Gruusiasse minema. Kuna olime Dagmariga kirjastamise käigus sõbrunenud, siis aitasid tema näpunäited ja kontaktid mul otseselt reisi planeerida. Päädis see muu hulgas sellega, et kohtusin Tbilisis Dagmari hea sõbra ja raamatutegelase kunstnik Levan Moshiashviliga, kellele Gruusiasse jõudes sõnumi saatsin. Piisas ütlemisest, et olen Dagmari sõber, ning juba oli kohtumine kokku lepitud. Järgmisel hetkel leidsin end tema stuudioateljeest teed ja veini joomast ning tema ema küpsetatud hatšapurit söömas. Pikk ja südamlik vene-inglise segakeeles õhtu lõppes sellega, et valisin tema teoste hulgast välja ühe maali, millele ta ise taotles mu ärasõidupäevaks kultuuriministeeriumilt pitseriga loa maali maalt välja viimiseks. Luba oli mul küll taskus, kuid ometi tekitas see Riia lennujaama tollis elevust: mis sajandi maaliga tegu ja kui palju maksis jne. Kõik see toimus hommikul kell viis ning minema sain ma ainult seepärast, et tollitöötaja ülemus magas ja polnud kelleltki küsida, kas see Gruusia paber on ikka usaldusväärne. 😀

Ah jaa, veel Gruusia reisist – Dagmar oli Gruusia Eesti saatkonnas töötanud ning ka minu reis viis  mind saatkonda külla, et toonasele suursaadikule isiklikult “Minu Gruusia” raamat kinkida. Järgmisel päeval läksin saatkonnarahvaga juba iidsesse mägikloostrisse daytrip’ile. Kardan päris tõsiselt kõrgust ja pidin selle mäkkeronimise käigus pidevalt suursaadikul käest kinni hoidma – muidu oli liiga hirmus. 😀 Päev lõppes tagasi Tbilisis olles saatkonnas õhtusöögi käigus vennastumisega.

22–23. “Minu Island” ja “Minu Reykjavik”

MinuIsland_uus kaasIslandile ma nii konkreetselt raamatu najal ei läinud kui Gruusiasse. “Minu Island” oli minu Petrone Printi tööletuleku ajaks juba ka ilmunud, nii et selle kirjastamisprotsessis ma ei osalenud. Küll aga oli Island mul muid teid pidi naha alla pugenud. Hoopis Kätlin Kaldmaa, kes nüüd hiljuti Petrone Prindis oma lapsepõlvemälestused ilmutas (“Kaks armastuslugu”, 2017), mõjutas mind oma Islandi lembusega. Siiski lugesin enne esimest saarele minekut Tarvo Nõmme raamatu üksipulgi läbi ning ühendusin ka autori endaga. Tema elas Põhja-Islandil, nii et just liiga palju ma tema radadel käia ei saanud (Põhja-Island ei ole talvel väga lihtsalt ligipääsetav), aga mõningaid praktilisi näpunäiteid siiski sain. Küll aga trippisime perega tookord Lääne-Islandil, mida soovitas avastama minna Kätlin Kaldmaa. Snæfellsnesi poolsaar, mis on isegi Jules Verne’i inspireerinud, oli tõesti võimas. Silmapaistev on nii otseses kui ka emotsionaalses mõttes kahtlemata Snæfellsnesi vulkaan, mille tipus on lumine müts – liustik. Selge ilmaga paistab see lumemüts ka Reykjaviki ära, kuigi asub 120 km kaugusel pealinnast. Jules Verne ma ei ole, seega jään tõsiselt hätta selle jäise ilu ja lummuse kirjeldamisega. Ja noh, minge ise ja looge oma kogemus, nuusutage jääd, vaadake maailma servalt alla ja kuulake vaikust!

MInuReykjavik_esikaas-220x320Ah jaa, esimese Islandil-käigu (2013 oktoober) saabumispäeva hommikul, kui külastasime suursugust Hallgrimuri kirikut, sattusin kohe kokku Tui Hirvega, kellega ma varem isiklikult tuttav ei olnud, aga kelle kohta teadsin, et ta end Reykjaviki sisse seadnud on. Paar aastat hiljem kirjutas Tui meile “Minu Reykjaviki”. Seekord, neli aastat hiljem, kui oleme perega just tagasi jõudnud oma teiselt Islandi reisilt, ma Tuid linna peal ei kohanud, kuigi elasime põiktänavates (meie Mere tänaval, tema Laine tänaval) Vanasadama piirkonnas. Aga Tui raamatut lugesin küll nii minnes lennukis kui ka kohapeal ja nii mõnus oli raamatus näpuga järge ajades samas linnaosas ringi jalutada ja kilgata, et näe, siin nurga peal ongi see võileivapoeke, millest Tui kohe raamatu alguses rääkis, või et ahaa, Valdisesse tuleb minna käsitööjäätist sööma.

24. “Minu Jeruusalemm”

MinuJeruusalemma_esikaanedÜtlen kohe ära, et Jeruusalemmas ma endiselt käinud ei ole, kuigi tõmme on tugev. Heilika Pikkovi “Minu Jeruusalemm” on minu jaoks üks erilisem ja isiklikult kordaminevam raamat selles sarjas. Kuigi Heilika Jeruusalemm piirdub peaasjalikult Õlimäe kloostris ema Ksenia maailma jäädvustamisega filmilindile (dokfilm “Õlimäe õied”, 2013) ja raamat ei ole kindlasti reisijuhi tüüpi, on tegemist lummava teosega, mis ometi avab Jeruusalemma peale ema Ksenia keerulise isiksuse ootamatult palju. Aga mitte sind käe kõrval mööda tänavaid juhatades, vaid spirituaalselt.

 

25. “Minu maailm”

Minu maailm_kaasMina ei ole mingi maailmarändur, kuigi reisida mulle meeldib ning paketireisid ja lihtsalt palmi all peesitamine pole minu jaoks.

Tiit Pruuli “Minu maailma” esitluse järgsel päeval sõitsin ma hommikul kell kaheksa laevaga Soome – hea nali, on ju? 🙂 Tiidu pühendusega raamat oli mul kaasas ja kavatsesin seda tüütul hommikusel laevasõidul lugeda. Tundus romantiline mõte minna laevatekile ja seal raamat lahti lüüa. Ei olnud just päikselisim augustihommik, aga kaheksandale tekile ma sammusin. Pilves, hall, vihma tibutab, tuuline, isegi väga tuuline – ups, raamat kukkus veeloiku. Reageerisin küll sekundiga, aga veekahjustused olid silmanähtavad ja hoolimata kuivatamisest jäid nii esikaas kui ka lehed lokkima. Esimene reaktsioon oli – oh, rikkusin uue raamatu ära. Siis aga mõtlesin, et miks mitte ümbermaailmapurjetaja-Pruuli raamatule väiksed veeristsed teha. 🙂

Raamatu liigitaksin “vana kooli reisiraamatuks”, kus autori ego kõrval (tšau, Tiit! :D) on suurem roll ajaloolistel faktidel ja taustade avamisel.

Aga jah, üldiselt mõtlen nüüd enne iga reisiplaani muu hulgas ka sellele, kas Tiit sinna läheks (ok, nali).