Minu maailm_kaas

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone, autor-toimetaja Anna-Maria Penu ja assistent Mariliis Ruutma
Seekord saame lugeda toimetaja Mele Pesti kilde.

93.

Töötasin parajasti Ekspressi Areeni kirjandustoimetajana ja kirjutasin “Minu” sarja algusotsast, sealhulgas ka Epu “Minu Ameerika” raamatust, mõnevõrra kriitilise arvustuse. Järgmisel päeval ootas meilikastis kiri tollal mulle täiesti võõralt Epp Petronelt. Mitte selleks, et selgitada või vastu vaielda, vaid hoopis selleks, et kutsuda mind soojade sõnadega appi raamatusarja suunda seadma ja ideid tootma. Olin harjumatust vastusest kriitikale täiesti jahmunud ja sõitsingi varsti rongiga Tartusse Epuga kohtuma.

94.

Koosolekut pidasime Epu kodus. Koostööplaan valmis õunakoogi küpsetamise ja saja muu sehkenduse vahel, mida väikelastega toimetamine Epult nõudis. Tema mõttelõng ei katkenud hetkekski, aga tol hetkel veel lastetul minul oli raskusi selle jälgimisega, kui Epu tütre käest minu poole katkematult tainapalle ja õunatükke lendas. Mis seal ikka, õppisin.

Ajapikku selgus, et Petrone Print oligi (vähemalt ses algusfaasis, viimaseid aegu tean vähem) väga naiselik, ja veelgi täpsemalt ehk sõbrannalik kirjastus. Need mõnedkümned kirjavahetused, kus proovitööde valimisel või mõne raamatu valmimisprotsessis osalesin, olid kohati kui linnuparve säutsumine. Lõputud lühimeilid vuhisesid parve liikmete vahel siuh ja säuh. Kõik – alates keeletoimetajast kuni raamatupidajani – osalesid kirglikus vaidluses kaanefoto taustavärvi üle, kus argumendiks sobis pahatihti ka “no kollane lihtsalt ON ilusam värv kui sinine”. Hoidsin kahe käega peast ja anusin, et nad ometi kujundajat usaldaksid, selleks ju proffe palgataksegi.

Aga siis mainis keegi, et Petrone Print oli tol hetkel Eestis edukamaid kirjastusi, kui mitte kõige esimene. Ja õppisin jälle. Tee õunakoogi ja põngerjate kõrvalt, tee parvena säutsudes, aga tee kire, energia ja hea ideega – ja oledki edukas.

95.

Neist raamatutest, millele olen ise korralikumalt käe külge pannud, on eriti tugevalt südames kaks. “Minu Portugalis” said kokku mulle armas ja lähedane maa ning autor, kes omavahel samuti sujuvalt sobisid. “Minu Amazonasega” oli rohkem rabelemist, sest tekstimassiiv voolas autori sulest kui massiivne jõgi. Toimetaja töö oli punn ette saada ja tulemus sarja formaati sobivateks jupikesteks hekseldada. Pole julgenud üle lugeda, aga loodan, et ei saanud nüsitud, on hoopis ägeda energiaga raamat – ja autor.

Usun, et “Minu” sarja suurim võlu on inimese hääle vahendamine teistele. Eestlane ja ta rännud maailmas 21. sajandi esimesel poolel. Sada (ja peale) esimest sarja raamatut on salvestanud kireva antropoloogilise väärtusega mosaiigi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga