Hennapäev naistele

Armsad naised, kutsume teid pühapäeval, 28. augustil algusega kell 14.00 saama osa erakorralisest hennapäevast islami kultuurikeskuses Turath, Tallinnas Keevise 9 (Ülemiste keskuse taga, musta Microlinki maja kõrval).

Eesti hennaproff Katrin Alekand (www.punanekass.ee) peab loengu henna ajaloost ja kasutusest, seejärel räägime erinevate islamiriikide ramadaanilõpu püha (eid ul-fitr’i) tähistamise traditsioonidest. Maroko traditsioonidest räägib “Minu Maroko” autor Kätlin Hommik-Mrabte. Soovijatel on võimalus lasta endale annetuse eest teha hennamaaling.

Kohapeal on müüginäitusel ka Eesti moslemite maalid ja muu käsitöö, mille müügitulust läheb osa samuti annetuseks. Jagame eid’i retsepte ja raamatuid.

Kuna ramadaan on siis veel käimas, kutsume kõiki osalejaid osa saama päikeseloojangu paastukatkestuse söömaajast ehk iftaar’ist (u 20.30).

Kohtumiseni!

Lugeja Regina Feldmani essee

Autor: Regina Feldman, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Petrone Printi raamatud on üks osa minu elust, ma lihtsalt ei suuda ilma nende raamatute lugemiseta olla. Need on minu silmaringi tunduvalt suurendanud. Praeguseks olen peaaegu 12 raamatut 29st läbi lugenud. Järgnevalt teengi siin lühikese kokkuvõtte just nendest raamatutest: kirjutan meeldejäävamatest teemadest ja enda arvamusest.

(veel …)

Blogikampaania kokkuvõte

Meie blogikampaaniast võttis osa 41 inimest. Kõige rohkem arvustati Epp Petrone raamatut “Kas süda on ümmargune?” (11 korral), järgnesid Justin Petrone “Minu Eesti” (8 korral) ning “Minu Nepaal”, “Minu Gruusia” ja “Minu Ameerika” (kõik 5 korral).

Siin on kirjas kõik, kes arvustasid perioodil 25.10-25.12 meie raamatuid ja said selle eest kingituseks Sandra Steingraberi raamatu “Mina olen ookean”.

(veel …)

Vestluspärastlõuna Kätlin Hommik-Mrabtega

Saaremaa Muuseumi kutsel esineb 9. detsembril kell 16.00 Kuressaare linnuse roosas saalis ettekandega Eesti islamikogukonna aktiivne eestvedaja ja raamatu “Minu Maroko” autor Kätlin Hommik-Mrabte.

Kätlin Hommik-Mrabte on sündinud 1980. aastal Kuressaares ning seal ka üles kasvanud. Hiljem läks ta Prantsusmaale Sorbonne`i ülikooli araaabia filoloogiat õppima. Ligi kümme aastat tagasi pöördus ta islami usku ja on nüüd üks juhtivaid islamieksperte ja -valgustajaid Eestis.

Vestluspärastlõunal räägitakse islami ja eestluse vahekorrast ning sellest, mida on vaja tundma õppida erinevate usutraditsioonidega rahvaste parema üksteisemõistmise ning rahuliku kooseksisteerimise huvides. Käsitletakse ka küsimust Eesti (ja ka eesti) naise identideedist moslemina.

Infot jagas Raul Salumäe.

 

 

 

Lugeja Marika arvustab meie raamatuid

See postitus osaleb meie blogimängukampaanias. Kuna Marikal endal blogi ei ole, siis avaldame tema mõtted ära siin! Tutvu blogimängu reeglitega siin!

Tekst: Marika, raamatulugeja

Raamatukogust teatati, et viimaks on järjekord jõudnud minuni ning ma saan laenutada Epu “Minu Ameerika” I ja Justini “Minu Eesti”. Kusjuures kirjastuse toodanguga tegin tõesti tutvust alles sel suvel, kui raamatukoguhoidja mulle praktiliselt vägisi sarja soovitas.

Ameerika-raamatu esimeses osas on muidugi mõned hardcore tekstid, mõned aga kerge ajaviitekirjandus. Eriti meeldis lk 25, 29, 33, 39 ,45 algavad peatükid, tundus, et esimene pool raamatust olid tõsisemad lood.

Muuses oli lugu 44aastastest sugulastest, kes nägevat välja nagu 34. See pani mõtlema, 44 paistab üldiselt välja elustiil, mitte aastad. Paljud 30-aastased on ju lödid paksmaod. Siinkohal meenub Justini raamatust 40aastane vanamees joodiksugulane Toivo… Muuseas olen ma lugenud teaduslikke tekste rassismist, mis väidavad, et rassierinevused on kujutletavad, neid tegelikult polegi. Selliste uuringutega teenivad elatist nii mõnedki juudisoost teadlased.

Siinkohal tahaksin öelda, et vanuseline erinevus on kujutletav, loeb elustiil, aga küllap on see nii ja naa. Üldiselt neegri ja juuditemaatika on Epul väga OK. Nüüd meenus üks vingemaid kohti Ameerika raamatus, mis pani ahhetama. Kuidas Epp pidi valima ida ja lääne vahel, nagu oleks teda pooleks hakatud rebima, ja jooksis siis venelaste sabas lennukist välja. See oli nagu dramaatiline hetk loodusfilmist. Epu mõlemi raamatu kohta tahaks öelda, kaas ei vasta sisule. Nagu oleks tegu 100% naistekaga… Aga ei ole ju!

Nüüd siis aga Justini raamat. Raamatu algus oli naelapea pihta, kohtumine nn Tartu põmmpeadega. Oli ju selge, et see oli klassikonflikt, mitte rassikonflikt. Põmmpead olid naiseta oma sotsiaalse päritolu, mitte rahvuse tõttu….

Naerda sai palju. Aga natuke hakkas kahju neist kulunud mööbliga inimestest, kas nad on ikka nii paksu nahaga? Teine äärmus – remondihullud, on kajastamata, kas Justin selliseid pole näinud? Kelle elu eesmärgiks on oma korrusmaja korteri pidev remontimine ja mööbli täiendamine? Ja rikkad ja ilusad tuttavad sopaajakirjanikud on samuti puutumata jäänud nagu ka muud rikkurid. Püsiv süldifoobia tekkis ilmselt sellest, et ajus oli kõigest kokku parasjagu kollaps. Tegelikult see ju nagu tarretatud supipuljong lihaga. Või oli see rõve kamaratega sült? Haisev pellar põhjustab tõesti püsiva trauma. Elasin ise 6. eluaastani sellisega, mäletan siiamaani, 40 aastat hiljem.:) Jättis mainimata, et küllap söögilauda naastes oli tal tugev kusehais man. Selles raamatus oli kõige šokeerivam koht, kuidas verinoor isa palus bussis oma rasedale naisele vett. Mõtlesin, et ju selline rahvas ei väärigi paremat saatust, või siis vastupidi, et tänu raskustele on rahvas selliseks muutunud. Jõudsin viimaks järeldusele, et juhtum oli pigem tüüpiline just Viljandimaale. Viljandimaa inimestest võib midagi nii jubedat oodata. Võib-olla ka Raplamaal. Mitte Võrumaal või Tartumaal. Olen hulkunud Venemaal ja Kaukaasias, Ingerimaal ja Soomes jne, ma pole kusagil midagi nii jubedat kohanud, tõesti, Eestis võib nii juhtuda.

Justini raamatust jääb mulje, et inimesed on nõuka aja poolt nii lömmi vajutatud, tegelikult on ju paljud Eesti eduloo hammasrataste vahele jäänud. Epu põlvkond olla õnnelik, vanemad inimesed ei kohane. Kummatigi on praegu 50% noortest töötud, enamus plaanib Eestis lahkumist ja mu laste paljud sõbrad pakivad kohvreid, et suunduda Austraaliasse ja mujale, mitte seiklema, vaid elatist teenima, paljud juba väljamaal. Keskealistel on maad ja majad müügis ja samuti lahkumas. Tegelikult on Justinil muidugi äärmiselt terav silm, lihtsad mõned aktsendid jäävad domineerima. Hammaste koledus on asjalik märge. Kummatigi on nüüd 100 korda rohkem hambaarste kui nõuka ajal. Siis korraldati puurimine valuvaigistita, ent plommid kestsid 10-15 aastat. Nüüd ei elataks see hambaarstide armee end ära, kui nad püsivaid plomme paneks. Nii viiakse pidevalt tohutut andamit hambaartsidele, ja võib-olla tõesti kodu remondiks ei jäägi raha…

Nõuka ajast ei meenutata midagi positiivset. Rändasin siis Venemaal ja Kaukaasias, naeratuse eest sai süüa ja öömaja. Tbilisis vormistati mulle isegi tasuta lennupilet, naissoost dispetšeri poolt. Siin kõrvalepõige, see on väga hea raamat, arvan lihtsalt, et Justinil on Eestis veel palju avastada. Kas magistritöö juunikommunistidest on valmis? Kas nood kommunistid lähtusid ideaalidest või isiklikust kasust? Tuleks lugeda pigem 1930ndate aastate ajalehti, ei olnud siis mingit õnnelikku stabiilset Eesti aega, kriis kriisi otsa, häda ja viletsus. Olen kõik tolle aja tähtsamad lehed läbi lapanud… Minu ühel vanavanaisal oli Tallinnas klaverivabrik, vanaonul Saaremaal paekaevandus ja Tallinnas plastmassitehas jne. Millaski 1930ndatel läksid nad kõik pankrotti. Vaeste inimeste elust ärme üldse räägigi.

Tegelikult on raamat diagnoos rahvale. Ja tundub küll, et võõraid piinatakse liialt oma painava ajalooga. Vaimukas oli märkus, et hea, et Eva keldris polnud kedagi piinatud või tapetud… Kummatigi leidsid seal kassipojad varsti otsa.

Jällegi juuditemaatika, küllap olete juba kusagil mustas nimekirjas. Juutidest võivad kirjutada vaid juudid. Lk 214 jahmatas mind väide, et nõuka ajal lepiti kohtumised kokku suuliselt, kuna KGB kuulas telefone pealt. Kas ikka nii massiliselt kuulati? Balti jaamaga seoses tekkis Justinil sümpaatia neoliberalismi suhtes. Siinkohal tahaksin aga mainida, nõuka ajal polnud see selline rõve peldik, vaid korralik koht. Käisin seal lähedal Tallinna 1. Keskkoolis. Selliseid troppe ja lapsnarkomaane ja kodutuid polnud nõuka ajal, need on neoliberalismi viljad… Neoliberalismi on Laarile muuseas õpetanud ka eestlane Thomas Palm Portlandi ülikoolist, vähemalt nii ultraparempoolne Palm ise uhkustab.

Lk 279 kirjutab Justin, et Epu esivanemad tegid sakslastele süüa ja pesid nende pesu jne. Kas ta mõtles konkreetselt Epu esivanemaid või eestlasi üldiselt? Vähesed väljavalitud sattusid mõisa teenijaks,muuseas ka mõisnike sohilapsed. Sellistest saidki hiljem linna asudes sageli vabrikandid jms, kadakasakslased. Eestastest enamusel polnud asja ei mõisa kööki ega aeda. (Nn koduneegrid ja põlluneegrid). Lk 315 on jutt kergelt zombistunud Priidust. Võib-olla oli ta olnud töötu, kellele maksti heal juhul 400 krooni töötutoetust, paljud sellise kogemuse läbielanud on zombistunud…. Selleks, et mõista Eesti edulugu ja neoliberalismi, oleks vaja kogeda omal nahal, kuidas on olla töötu 400.- kroonise toetusega, kuidas ühiskond, ametnikud jne sind kohtlevad, rääkimata sellest, et tolle rahaga võis kaks korda poes käia. Priidu teks tundus hardcore, see oligi see edulugu. Peame talle ikkagi pöialt!

Raamatu tõlge on super, Justin ise väga suure töö teinud ja kahtlemata terane ja andekas inimene. Lugedes sai palju naerda ja see pani mõtlema. Justin peaks andma välja mitu köidet sellest haledast rahvakillust ida ja lääne piiril. Torkas silma aga kehv korrektuur, arvestades raamatu üldist viimistletust oli see nagu lugupidamatus autori suhtes.

//

“Minu Maroko” algas lapsikuna tunduva islamipropagandaga, edasi oli aga super, too autor peaks kindlasti kirjutamist jätkama. Mõtlemapanev oli see, et palestiinlased on usku vahetanud juudid ja Maroko berberid on eurooplased!!! Kirjeldused olid väga head. Nn auguga kemps tuntud nii Venemaal kui Kaukaasias, kätega ja leivatüki abil söömine samuti Kaukaasias, isegi restoranis söödi nii.

“Minu Kanada” — küps ja viimistletud teos, lugemine oli kasuliku ühendamine meeldivaga. Autor julges kirjutada ka sealsetest eestlastest (mis Epul praktiliselt puudu), kusjuures ainsad negatiivsed kontaktid olidki nendega, väga usutav. Ajalugu ja tänapäevane olme ja oma pereelu hästi kokku sulanud.

“Minu London” — autor varasemast sümpaatne ja armas. Mõned pubi-kirjeldused olid igavad. Lemmikpeatükk oli Londoni loodusest. Lugesin seda oktoobris põõsastes päevitades, päikse käes 18 kraadi sooja. Kui jõudsin lõiguni, et pargitaimedega ei võinud end emotsionaalselt siduda, kuna hooaja möödudes visati nad lihtsalt minema, hüppas raamatule rohutirts ja ei soovinud sealt enam lahkuda. Muuseas päästis autor mõned tulbisibulad hävitamisest… Tore oli konnade päästeaktsioon ja seiklus maal. Äkki võinuks oma joonistusi raamatusse panna, kuna need on alati väga positiivse energiaga.

Minu meelest kuluks kirjastusele ära mõni kuri meestoimetaja, kes karvase käega kurjalt raputaks vahel nii autoreid kui mõnel juhul ka korrektorit…

„Minu Maroko“ ehk kuidas ma õppisin, et raamat elab oma elu

Autor: Kätlin Hommik-Mrabte, “Minu Maroko” autor

Kui Epp minuga 2009. aasta Eesti Vabariigi sünnipäeval ühendust võttis ja palus kaaluda, kas sooviksin kirjutada raamatu „Minu Maroko“, oli minu esimeseks mõtteks „Ei, ei soovi.“ Eks mul oli selleks ajaks juba tunne, et minu lugu on üpris ära leierdatud ja keda see ikka niiväga huvitada võib.

Teine mõte (ja minu puhul kipub ikka teine ja mitte esimene see õige olema) aga oli hulga loovam – minu kahe kõrva vahel eostus idee, mida ma kuidagi raamatuks sünnitamata jätta ei saanud. See idee, mis oma tekkimishetkest peale iga minutiga aina kindlamaid piirjooni omandama hakkas, seisnes selles, et Eesti rahvale maailma veidi teisest vaatevinklist näidata. Minu loost pidi saama „maailma teistpidi vaatamise õpik“. Soovisin lugeja kutsuda teisele poole maailma „meie“ ja „nende“ omaks eraldavat piirjoont, paluda teda end ringi keerata ja seejärel „teiselt poolt“ „omade“ poolele kiigata. (veel …)