„Minu Maroko“ ehk kuidas ma õppisin, et raamat elab oma elu

Autor: Kätlin Hommik-Mrabte, “Minu Maroko” autor

Kui Epp minuga 2009. aasta Eesti Vabariigi sünnipäeval ühendust võttis ja palus kaaluda, kas sooviksin kirjutada raamatu „Minu Maroko“, oli minu esimeseks mõtteks „Ei, ei soovi.“ Eks mul oli selleks ajaks juba tunne, et minu lugu on üpris ära leierdatud ja keda see ikka niiväga huvitada võib.

Teine mõte (ja minu puhul kipub ikka teine ja mitte esimene see õige olema) aga oli hulga loovam – minu kahe kõrva vahel eostus idee, mida ma kuidagi raamatuks sünnitamata jätta ei saanud. See idee, mis oma tekkimishetkest peale iga minutiga aina kindlamaid piirjooni omandama hakkas, seisnes selles, et Eesti rahvale maailma veidi teisest vaatevinklist näidata. Minu loost pidi saama „maailma teistpidi vaatamise õpik“. Soovisin lugeja kutsuda teisele poole maailma „meie“ ja „nende“ omaks eraldavat piirjoont, paluda teda end ringi keerata ja seejärel „teiselt poolt“ „omade“ poolele kiigata. Kui muidu mitte, siis puust ja punaseks on meil ju alati toiminud.

Selle idee valguses koostasin mõtterikaste kuude jooksul pika raamatuplaani ja valasin kogu oma loo kõrbekuumas Maroko suves paberile (või õigemini küll arvuti ekraanile).

Kirjaniku (või kirjutaja, sest mind kirjanikuks nimetada on selge liialdus) jaoks on raamat ikka veidi nagu oma laps: talle kingitakse võimalikult ilus nimi; teda vormitakse „kasvamise ajal“ ikka nii ja naa, oma parima arusaamise järgi. Nii oli ka minu raamatuga. Mida ma aga värske autor-vanemana mõista ei suutnud oli see, et kui raamat on „täiskasvanuks“ saanud ja valmis ellu (loe: poeriiulile) astuma, hakkab ta autor-vanemast hoolimata oma elu elama. Ükskõik, mis ideid autor-vanem oma laps-raamatusse ka sisestas, edaspidi sõltub kõik juba lugejast ja tema maailmapildist.

Nii sain ma peagi peale oma „lapse ellu astumist“ kerge šoki osaliseks, kui Internetiavarustest avastasin, et minu raamatusse on sisse mõeldud asju, mida mina sinna pannud ei ole ja minu meelest vägagi selgetest puust-punaseks vihjetest on hoopis plastmassist-siniselt aru saadud.

Kui raamatu alapealkiri on „Maailma teistpidi vaatamise õpik“, võiks eeldada, et seal püütakse midagi teistpidist näidata. Minu suureks üllatuseks ei ole aga väga paljud lugejad seda üldse tähele pannud. Kui minu eesmärk oli tasakaaluks välja tuua meie, eestlaste ja eurooplaste, endi silmis olevaid palke ja moslemite palkidele vahelduseks ka pindudest rääkida, siis võeti seda eestlaste ja eurooplaste mahategemise ning islamipropagandana.

Eks ma pean sellega leppima, et islam meie ühiskonnas ikka veel tabuteema on ja et meid, moslemeid, kardetakse sama palju kui jehoovatunnistajaid, aga üllatus, et „Minu Maroko“ ka islamist räägib, on lugejate puhul küll selge liialdus. Kui Maroko on 99% islamimaa ja autor moslem, siis kuidas saakski eeldada, et raamatus killukestki islamit ei ole? Eks mu enda üllatus tule ka vist suurest naiivsusest – kuidas võisingi ma eeldada, et mu kaaskodanikud kõik enda vastu suunatud kriitikat millegi sügavamana võtavad.

Sama palju, kui raamat peegeldab autori hinge, peegeldab see ka lugeja oma. Mul on kõigist vääritimõistmistest hoolimata siiralt hea meel, et selle hingepeegliga maha sain ja et mul on õnnestunud ka paljude erinevate lugejate peegeldusse kiigata.

Loodan siiski, et neid vaikseid mõtisklejaid, kes „Minu Marokost“ endale mõtlemis- ja kasvamisainet leiavad, on siiski rohkem kui neid, kelle ainsaks huviks seoses selle raamatuga on eneseõigustus ja arutelu selle üle, kui ilus või inetu ma siis ikka seal Pariisis välja nägin, kui kaua ma täpselt Marokos elanud olen või kui suur protsent minu ajust nii kõva puhastuse läbi teinud on, et üldse enam ei tööta.

Meie, eestlased, oleme ju siiski muu hulgas tuntud ka kui kaua ja sügavalt mõtlev rahvas, seega ehk jõuab midagi veel hiljem kohale. Nagu anektoodis öeldakse: kolmapäeval eestlasele nalja rääkida ei tohi, muidu hakkab pühapäeval kirikus naerma. Ehk pole siis pühapäev veel kätte jõudnud.

Helgeid mõtteid ja avatud meelt soovides, Kätlin Hommik-Mrabte