23. veebruaril oli Kopenhaagenis Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtt, korraldajateks Eesti suursaatkond ja Kopenhaageni eestlaste selts Eesti Kodu.

Korraldajate kutsel esitlesin üritusel raamatut “Minu Kopenhaagen”.

Olin enne esitlust veidi murelik – mul oli kindel arusaam, et Kopenhaagenis elavad eestlased on kõige kriitilisemad lugejad. Paljud on Taanis minust tunduvalt kauem elanud ja tunnevad seega kohalikke olusid ja tavasid väga hästi. Kohale jõudes ja lugejatega vesteldes aga mõistsin, et muretsemiseks põhjust ei olnud. Raamat on huvi äratanud tänu heale tasakaalule Kopenhaageni vaatamisväärsuste ja kohaliku kultuuritausta ning meie sisseelamisloo vahel. Mul oli siiralt hea meel kuulda, et raamat andis julgust Taaniga lähemalt tutvust teha ja pakkus äratundmisrõõmu. Hea sõnaga tunnustati Johanna lugusid – lapse kohanemine uues kultuuriruumis, Taanis elades eestlaseks kasvamine, on südantpuudutav teema.

Kopenhaagenis on tublid Eesti emad koos asutanud Eesti laste klubi ja kooli, kus lapsed saavad emakeelt arendada ja õppida. Üritusel olid välja pandud laste joonistused ja seda mitte juhuslikult – just lapsed, laste mõtted, tunded ja unistused on aluseks tuleviku Eestile maailmakaardil.