Homme on homme ehk kuidas sündis Justin Petrone “Minu Itaalia”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Itaalia” autor

Minu uuel raamatul „Minu Itaalia“ on pikk saamislugu, mis ei puuduta üksnes mind ja mu perekonda, vaid ulatub lausa sajandite taha. Omal ajal ilmus meie kirjastuses praegust „Minu“ sarja meenutav reisiromaanide sari. Kui 2009. aastal 30. sünnipäeva puhul Itaalias käisin, tegin hulganisti märkmeid, mida mõtlesin mõnes sedasorti romaanis kasutada. Siiski ei tulnud tollest üritusest midagi välja, nii et üle 60 lehekülje pikkune kaust lebas pea 15 aastat sisuliselt kasutuna. Ka olen ma umbes 22. eluaastast saati pidanud päevikut, nii et mul leidus 2002. aastast alates küllaga märkmeid Itaalia reisiseiklustest. Ometi ei hakanud miski liikuma enne, kui astusin ligikaudu aasta eest ühte Viljandi hotelli, kus administraator Ragne pahandas jälle, et jään alatasa oma tunniajasele jõusaalikülastusele hiljaks. Nimelt ilmun ma miskipärast alati välja paar minutit hiljem. Ta pani mulle südamele, et jõuaksin kohale ikka „Eesti aja järgi“, mis omakorda käivitas minus midagi. Sumpasin pärast läbi lume kohviku poole, pannes juba peas kokku esimest peatükki raamatust, millest kujunes viimaks „Minu Itaalia. Homme on homme“.

Tollest vahejuhtumist saati alustasin iga päeva nii, et kirjutasin seda raamatut. Seadsin endale reegli, et iga päev – või vähemasti igal teisel päeval – on mul ette näidata uus, harilikult kolme kuni viie lehekülje pikkune peatükk. Ärkasin kell kuus hommikul pimedas üles, panin kohvi tulele ja asusin kirjutama. Kolme nädalaga oli raamatu esimene pool valmis. See tundus hämmastav. Mul oli käepärast ka too 2009. aastast pärit fail, mis näis nüüd sügavuse poolest väga piiratud – toona püüdsin jäljendada teisi autoreid. Tekstil polnud küll õiget tämbrit, aga tänu sellele sain ligipääsu paljudele juhtumistele ja vestlustele, mida poleks suutnud nii palju aastaid hiljem enam meenutada. Mõni kirjanik teeb märkmeid, teine jällegi mitte – igal juhul on mul hea meel, et sain tolle faili aluseks võtta.

Mõtlesin sageli, et raamatu lõpetamiseks peaksin minema tagasi Itaaliasse, aga otsustasin viimaks plaani sinnapaika jätta. Teadsin, et niipea kui lennukilt maha astun, satun uutesse seiklustesse ning asun üksipulgi kirjeldama iga joodud espressot ja iga nähtud maja. Vahel on parem tõmbuda allikatest eemale, nii tekib teemale avaram vaade. Ent Itaalia lainel püsimiseks jätkasin siiski Itaalia filmide vaatamist – peamiselt Fellini omi, aga mitte ainult. See oli vahva, sest hakkasin jälle mõtlema itaalia keeles, ja paar korda juhtus sedagi, et ütlesin kodust välja astudes tervituseks buongiorno, mispeale mulle muidugi meenutati, et viibin endiselt Eestis, mitte Itaalias.

Pole just lihtne jutustada lugu, mis puudutab su suguvõsa mitut põlvkonda ja tagatipuks 60 miljoni pealist rahvast – eriti lugejaskonnale, kes on kõnealust riiki ilmselt palju kordi külastanud, nii mõnigi seal koguni elanud. Ma pole Itaaliat risti ja põiki läbi rännanud ega pea end eksperdiks, kuid minu vaatenurk on erakordne selles mõttes, et minu juured ulatuvad Itaaliasse, ning ühtlasi mõistan ma nii itaallaste kui ka eestlaste mõttemaailma. Samuti loodan, et lugedes minu perekonna- ja identiteedilugu vaatab nii mõnigi eestlane uue pilguga oma sugupuud ja selle mõju oma maailmavaatele. Muu hulgas leiab raamatust peatüki minu Itaalia-unenägudest. Millist Eestit näed oma unenägudes sina? Aga millist Itaaliat, kui üldse?

Kui sel suvel ühele noorele eestlannale teatasin, et kirjutan parasjagu raamatut Itaaliast, turtsatas ta vastu: „Mida sina ka Itaaliast tead? Sa oled ju ameeriklane.“ – „Kas sa tõesti usud, et inimene muutub laevalt maha astudes kohemaid kellekski teiseks?“ küsisin temalt. „Loe mu raamatut. Küll sa siis aru saad.“ Sama soovitan mis tahes lugejale, kes juhtub mu raamatu vastu huvi tundma. Loe see kõigepealt läbi, küll pärast räägime. 

Itaalia reisihommik

Ootame sind septembrikuu viimasel laupäeval, 28. septembril kell 12 Viru keskuse Rahva Raamatusse järjekordsele reisihommikule, mis viib meid seekord Itaaliasse! Loomulikult on reisihommikul kohal Kärt Vilt, kes on raamatukaante vahele püüdnud “Minu Itaalia”.

Autor tutvustab oma raamatut järgmiselt: “Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada.

Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel. Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.”

Lisaks Kärdile osalevad reisihommiku aruteluringis ka Estraveli omatoodete ja agendimüügi haldur Monica Unt, kes oskab Itaalia eri piirkondades käinuna jagada kasulikke nippe, kus, millal ja kuidas täpsemalt Itaalias ringi seigelda. Estraveli vanemreisikonsultant Inga Krist tutvustab lähemalt Veronat ja julgustab kõiki maailma parimat ooperit kuulama minema!
Arutelu juhib Justin Petrone.

Kohtumiseni Rahva Raamatus!

Vestlusõhtutest ja hüvastijätuks

Tekst: Dagmar Lamp, viimaseid päevi kirjastuse assistent

Selle nädalaga saab läbi minu tööaeg Petrone Printi assistendina ja see on minu jaoks natuke kurb. Petrone Print on tilluke ja siinsed inimesed moodustavad omaette pisikese perekonna, kus igal ühel on omad ülesanded, omad väikesed kiiksud ja omad tugevused-nõrkused. Siin on armas ja mõnus ja mul on kurb ära minna. Ja ega ma ju lõplikult Petrone Printi oma elust maha ei kanna – Epp (ja Tiina ja Kairit) jäävad ju ikka mu sõbrannadeks, raamatuid kirjutan ju jätkuvalt edasi… Aga ikkagi on natuke kurb.

Kõike seda mõtlesin, kui istusin teisipäeval oma viimasel Lutsu raamatukogu vestlusõhtul, kui õhus levis vänge kalahais ja akna taga sadas vihma. Mõtlesin kõikidele nendele vestlusõhtutele, kus ma samamoodi istunud olen. Näiteks “Minu Horvaatia” vestlusõhtu ajal rääkis Sigrid just parasjagu kotkaparvedest ja kotkarestoranist ning lindudest, kui äkitsi hakkasid akna taga Tartu Rongad kisama, kriiskama ja suures parves lendama, nii et taevas läks mustaks. Naeratasin omaette – Tartu Rongad, te olete armsad! Ja ilma teieta ei kujutaks ju Tartut ettegi!

Iga vestlusõhtu on olnud omanäoline, õigemini – autorinäoline. Teeme siis väikese tagasivaate neile Lugemisaasta raames praeguseks toimunud õhtutele.

(veel …)

Ene Timmusk (“Minu Kanada”) arutleb “Minu…”-sarja raamatute üle

Autor: Ene Timmusk, “Minu Kanada” autor

Enne kui ma oma raamatut hakkasin kirjutama, lugesin läbi Epp Petrone „Minu Ameerika“, et pisutki aru saada, mida see seeria endast ette kujutab. Ka Marje Aksli „Minu Moldova“ sai läbi loetud, sest Marje oli Kanada-raamatu toimetaja ning ta jagas minuga oma kirjutist. Pärast seda hoidsin teistest sama sarja lugudest eemale, sest kartsin, et need hakkavad mind liialt segama ning ehk isegi sunnivad peale mõtteid, mis pole päriselt minu omad.

Eestis olles ja Tallinna raamatukogude lugejaks saades, märkasin riiulis ühte „Minu…“ raamatut ning haarasin selle kaasa. Nende nädalate jooksul sain päris mitu tükki läbi loetud ning kohvrisse kaasa tuli „Minu Island“. Kõige rohkem ikka oma Islandi-huvi pärast (ükskord jõuan ma sinna riiki ka :)!

Ma olen siin-seal sattunud erinevate arvustuste kohta, ning ilmselgelt tuleb välja, kui väga mitmesuunalised on arvamised. Mõnele meeldib, mõnele mitte… Täiesti loomulik, nagu ikka raamatute puhul. Mina ei tahaks aga sugugi mingit nimekirja nende loetud kirjatükkide puhul koostada! Iga raamat on väga omanäoline ning lähenemine erinev. Samas pean ütlema, et näiteks need, milles jutuniit ühtlaselt algusest lõppu veereb, jäid ehk rohkem meelde (eriti Austraalia, Mongoolia, aga ka Itaalia – kuigi viimase puhul läksid küll kõik kõrvaltegelased sassi nagu pudru ja kapsad); ning ka seigad riikide kohta ei ununenud sama kiiresti kui need, mis justkui artiklitest kokku pandud (näiteks Hispaania, aga mingil määral ka Argentiina, Nepaal). Mis ei tähenda, et ükski oleks halvasti kirjutatud olnud. Mongoolia on kindlasti omaette klass, mis mõjus pigem sulamina ilukirjanduslikust raamatust ja reisikirjast. Ainult mul oli kahju, et Mongooliast jäi pisut kurb ja melanhoolne pilt, millele aitasid kaasa mustvalged fotod. Oleks väga tahtnud näha

natuke helgemat külge! Sest isegi kui kirjeldati sini-siniseid järvi, siis pildistatuna jättis see ikkagi väga masendava mulje. Isegi kunagi loetud ajalooline juturaamat, milles lahinguid ja sõdasid läbisegamini karmi eluga, rõhutas pigem, kui värviküllane ja eriline see riik on.

Kindlasti oli asju, mis häirisid mõnes raamatus ja arvestades kogemusi tööst oma toimetajaga, kippusin vahel sama pilguga kirjutatut vaatama. Aegajalt mõtlesin, kuidas Marje poleks sugugi rahul olnud, kui üks või teine katkend või mõttekäik raamatusse jäänuks, mis teistes lugudes ehk lausa esikohal olid. Nii et kõik on väga subjektiivne ja oleneb muuhulgas ka toimetajast. Huvitav on see, et hiljuti sattusin intervjuu peale, kus noor kuid tunnustatud kirjanik kurdab, kuidas toimetades kadus ära tema loo mõte, vähemalt see, mis tema endale loonud oli! Ning ta on endale lubanud, et ühel päeval annab ta oma raamatu välja esialgses versioonis. Mis paneb mõtlema, kas vanade klassikute raamatud on kunagi samasuguse punase pliiatsiga parandused läbi teinud… Ma ei väida samas, et toimetaja tööd pole vaja, kaasa arvatud ka minu raamatu puhul. Nüüd olen aga endalegi lubanud tagasi minna ning iseenda jaoks kokku korjata kõik, mis paberile sai ning käsikirja lühendamise käigus trükki ei jõudnud. Vaadata uue pilguga üle, täiendada, ausalt juurde lisada, mis ehk hetkel avalikkust ei kannata ning jätta see kõik endale justkui päeviku vormis. Ehk on lastel kunagi huvitav seda lugeda, või minul vanaduspõlves meenutada 😀

Tahaks ühe asja ära märkida, mis kõige rohkem siiani loetus hinge närima jäi. Argentiinas oli välja toodud võrdlus, kuidas viletsusse sattunud inimesed ei saa sellest välja murda, kui näiteks Ida-Virumaa elanikud ikka saavad. Ma pidin selle kohe mitu korda üle lugema! Kas tõesti saab terve ühe Eesti osa nii lihtsalt paika panna? Mida mõtlevad idavirumaalased, eriti need, kes armastavad oma kodu ning kes seda kunagi maha ei jätaks? Et nad on kehvemad ja madalamad kui teised? Samas olen nii kaua eemal olnud, et minu arvamine võib tunduda väga naiivsena! See oli nüüd küll ainuke okas, mis raamatutest südamesse jäi! Ning toimetajana oleksin vist ikka norinud selle võrdluse kallal. Aga muidu oli see aus ülevaade südamega tehtud tööst Argentiina kõige madalamale langenud kihiga.

Nüüd, kus ma olen lugenud läbi umbes pooled “Minu…”-raamatud, pean ütlema, et mul on hea meel selle sarja üle. Hea meel, et Epp Petrone asju veerema lükkas. Usun, see pole olnud sugugi nii lihtne, nagu kõrvaltvaatajale võib tunduda. Praegu, mil nii paljud eestlased laia ilma peal elu sisse seadnud või niisama aega veedavad, on tore, kui oma kogemustest kirjutatakse. Ega seda pole nõukaajal palju juhtunud, ehk ainult väljaspool Eestit, kui lahkujad oma kogemustest Välis-Eesti kirjastuse kaudu jutustasid. Kindlasti võib mingil määral paralleele tõmmata omaaegsete läbielamustega, kuigi ajastud mõjutavad paratamatult kuidas elu kujunes omal ajal ja kuidas nüüd.

Ning ei tohi ka unustada, et iga kirjutaja näeb maad, kus ta lühemat või pikemat aega olnud, läbi selle prisma, kus ta täpselt elas. Ei saa pahandada, miks jutus rohkem ühest või teisest kohast kirjutatud, kui raamatu pealkirjaks riigi nimi. Tean omast kogemusest, et kuigi elan Torontos, siis ma ei mõtle, et elan suurlinnas, vaid ikka Kanadas. Lõpuks saaks igast maast kokku täpselt nii palju kirjeldusi, kui seal eestlasi kanna kinnitanud on! Sellepärast ongi ju pealkirjaks MINU!

Ja tegelikult, kas poleks tore, kui need lood annaksid pisutki innustust igale oma kogemusi kirja panema. Ei tähenda, kas see on siis elu Eestis või mõnes teises maailma nurgas. Ei tähenda, kas see trükki jõuab või mitte! Aga tulevastele põlvedele oleks kindlasti sellised kirjutised toredaks tagasivaateks! Sest on ju kahju, kui järeltuleva sugupuu esindajad kurvalt kahetsevad, et nad eriti palju sinust ei teagi… Aga see võib mul ka vanusega seotud olla, mida rohkem aastaid kaela tuleb, seda rohkem vaatan tagasi ning mõtlen palju näiteks oma vanvanemate peale, kellest õieti midagi ei tea. Kahetsen ka sügavalt, et oma isaga kunagi maha ei istunud ja tema elust ei rääkinud… Nüüd on aga juba hilja… Proovin see-eest emaga kokku saades teda alati pinnida ning endast jutustama panna! Nii et toredat kirjutamist või veel toredamaid mälestuste kuulamisi 🙂

Vestlusõhtutest

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

Meil on nüüd Lugemisaasta 2010 raames toimunud koostöös Lutsu raamatukoguga (mis tegelikult kannab hoopis nime Tartu Keskraamatukogu) neli vestlusõhtut (veebruaris Nepaali õhtu Kaia-Kaire Hundiga, märtsis Itaalia õhtu Kristiina Praakliga, aprillis Avantüristide õhtu ning mais Argentina õhtu Liis Kängsepaga). Need õhtud on olnud väga huvitavad ning lõbusad, hästi tore on see, et inimesi on alati saal täis olnud.

Huvitav on ka jälgida, kuidas erinevad autorid kõik isemoodi esinevad. Kui Kaia-Kaire oli hästi vaba suhtleja ning ei ajanud paberilt järge, visates kohati kildu, siis näiteks Kristiina lähenes asjale hoopis teistmoodi: ta oli ette valmistanud põhjalikud slaidid. Näiteks tutvustas ta raamatuid, mida võib mõneti “Minu…”-sarja eellasteks lugeda: väliseestlaste kirjeldusi võõrastest maadest möödunud sajandi algupoolel. Tema esitlus oli väga informatiivne ja põhjalik, hoopis teises skaalaotsas, kui Kaia-Kaire oma. Mitte, et Nepaali-õhtu väheinformatiivne oleks olnud, ta oli lihtsalt teistmoodi. Samas jättis Kaia-Kaire esinemine minusse sügava jälje, nagu ka tema raamat. See, kuidas inimesel on nii lõputult suur süda, on imetlusväärne.

Ka Berit ja Terje ehk Avantüristid lähenesid oma seiklustest rääkimisele teistmoodi. Kuna nende huvi oma reisidel on antropoloogia ja etnoloogia, siis lähtus ka nende esinemine sellest. Samas aga Liis (“Minu Argentina”) jättis n-ö ametliku ettekande osa üldse ära ning vastas hoopis küsimustele. Ning oli näha, et elu Lõuna-Ameerikas on temasse tugeva jälje jätnud: see, kuidas ta naeratas, oli lihtsalt fantastiline! Terve ruum oli tänu tema naeratusele päikest täis.

Enne suvepuhkusele minekut tuleb meil veel üks vestlusõhtu. Seekord on külas “Minu Austraalia” autor Airi Ilisson-Cruz ning saame kuulda, kuidas käib elu maailma kuklapoolel. Õhtu toimub järgmisel teisipäeval, 1. juunil, kell 18 Lutsu raamatukogu IV korruse saalis. Tule ka!