Aeg on hetkeks tagasi vaadata, kuidas sündis raamat, mis seisis töökavas sarja algusest peale.
Helsingi ei ole mingi tavaline linn. Põhjanaabrite pealinn on olnud aken maailma paljudele meie kultuuri suurmeestele. Ja ta on eestlaste arvu poolest ju endiselt maailma suurimate linnade hulgas, isegi kui arvestada Eesti riigi pinnal olevaid linnasid.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma minema ajamasinaga palju aastaid tagasi. Hoolimata oma nimest olen Helsingis olnud alati sisserändaja. Mu perekonnanime algupära on Karjalas, kust on pärit mu isa vanemad, ema poolt viivad juured Saaremaale – seega Eestis on juba vanemadki sisserändajate lapsed.
Helsingisse elama jõudsin ma 1993. aastal, kui alustasin matemaatikaõpinguid Helsingi ülikoolis. Matemaatikut minust ei saanud, kokku sooritasin täpselt ühe eriala ainepunkti: inglise keel matemaatikutele.
Saatuse tahtel sai minust hoopis ajakirjanik. Kirjutasin aastaid Postimehele Soome-lugusid ja maailma suurimale uudisteagentuurile Reuters Nokia-uudiseid. Eestlasena otsustasin seda, milline pilt Soomest maailmale vahendatakse, ja samas jälgisin ilmselt lähemalt kui ükski teine ajakirjanik Nokia telefoniäri tõusu ja hukku.
Konkreetselt “Minu Helsingi” vormi hakkas Helsingi-lugu saama, kui tutvusin Epuga, kellega rääkisime sellest aastaid. Aga uudiseid kirjutades ei lubanud kiire töö seda siiski täie hooga käsile võtta. Pärast seda, kui kolisime perega 2011. aastal Eestisse tagasi, muutus vajadus tõmmata Helsingi-aastatele joon alla pakilisemaks ja kui ma 2013. aastal tulin Eesti Forbesi juurest ära, oli mul järsku suveöödel Saaremaa suvekodus aega raamatut kirjutada. Lepingu allakirjutamise ajaks oli esimene kolmandik raamatust valmis – see oli ka õnn, sest samal ajal koputas uksele järgmine päevatöö, jälle otsapidi Helsingis. Mõned peatükid valmisid Tallinki “trammidega” Tallinna ja Helsingi vahet sõites, ja “Minu Helsingile” panin punkti 2014. aasta valgetel suveöödel.
Avaldamise järjekord jõudis raamatuni jõulude ajal, kui hakkasime minu jaoks elus esimest korda raamatut trükiks ette valmistama. Võrreldes mu tavaliste kirjatöödega on tegemist sada korda pikema teosega, kus on palju teadmata fakte ka kohalike jaoks. Ja kahjuks tähendas uus protsess ka seda, et faktiviga, mille olin käsikirjas juba suvel parandanud, oli lõplikku versiooni tagasi jõudnud – mulle (loodetavasti ka toimetajatele) jääb kindlasti elu lõpuni meelde, et Jüri Tarmak oli kõrgushüppaja ja Mart Tarmak oli suursaadik.
Mõnusaid lugemishetki
Tarmo
Maailm läbi inimese 