Suur aitäh kõikidele lugejatele-küsijatele! Auhinnaraamatu võitis Ida Tuul, kes saatis meile küsimuse Facebooki kaudu. Võtame ühendust, palju õnne!

Siin on “Minu Dublini” autor Kristiina Piibu vastused.

Mis oleks kolm asja, mida meie riik võiks üle tuua Dublinist (kas siis majanduslikku poolt vaadates või ühiskondlikult)?

Eesti majandust arvesse võttes oleks igati mõistlik kasutusele võtta astmeline tulumaks. Kas see peaks olema kahe- või kolmeastmeline, ja kui suurest protsendist jutt, on juba omaette küsimus. Nii suuri erinevusi, nagu on Iirimaa 20% ja 41%, võib-olla ei oleks mõistlik rakendada, aga näiteks 21% ja 26% on juba täiesti mõeldavad määrad. Kindlasti ei tasu arvata, et Eesti majandus saab selle viie protsendi peal hakata liugu laskma ja kõik probleemid lahenevad võluväel, aga lisatulu mõistlikul ärakasutamisel aitaks see majandust kindlasti stabiliseerida. Loomulikult võivad astmelise tulumaksu tulised vastased hakata nüüd tooma näiteid Iirimaa suurest tööpuudusest ja riigivõlgadest, aga arvan, et Iirimaa majandusprobleemid peituvad milleski enamas kui kaheastmelises tulumaksus, ja kindlasti on maksumaksjalt saadav tulu aidanud leevendada probleeme näiteks sotsiaalvaldkonnas, kus töötutele on võimaldatud vähegi inimväärne elu. Nende elu on Eestis hetkel ressursside puudusel täiesti naeruväärne.

Samuti ollakse Iirimaal kahe käega väikeettevõtlusega alustamise poolt. Loodud on mentorprogrammid ja riigitugi, kõikvõimalikud toetused ja laenuvõimalused, maksud on suhteliselt madalad ja oma äriga alustamine on tehtud igati lihtsaks ja tervitatavaks. Iirlased ise peavad riiki väga soodsaks pinnaseks ettevõtlusega alustamiseks. See omakorda aitab ka majandusel toimida. Samuti ei ole omavaheline konkurents nii tugev, et suurettevõtted väiksemad ajaga lihtsalt välja sööks. Mulle näiteks meeldib väga, et Dublinis on võimalik minna oma kohalikku poodi, kohalikku pubisse, kohalikku apteeki, kohalikku kohvikusse jne. See, et hommikuste ajalehtede ostmiseks piisab vaid sussid jala otsa lükata ja nurgapealses poekeses ära käia, lisaks saab veel tuttava müüjaga paar sõna juttugi puhuda, soovida vastastikku ilusat päeva, see kõik tekitab koduse tunde. Hetkeks ununeb, et elad suurlinnas, kus tegelikult peaksid kehtima reeglid, kus keegi kedagi ei tunne, kedagi ei huvita, kas sa elad või kas oled juba surnud, ja kõik on hirmus anonüümne. Eestis, eriti Tallinnas võiks selliseid väikeseid kohti ju tunduvalt rohkem olla, alati ei pea olema nii konkurentsihimuline, ajama taga hiigelkasumeid ja soovima iga hinna eest “naabrist parem” olla.

Ja veel – Tallinnal, ja üldse Eestil, oleks Iirimaalt kindlasti palju õppida, kuidas olla sõbralikum ka selliste liiklejate suhtes, kes ainult autoga ei sõida. Arvan, et Iirimaal on kordi lihtsam ilma kõrvalise abita hakkama saada nii ratastoolis liiklejatel kui ka lapsevankriga vanematel. Jalgratturitest rääkimata. Kindlasti esineb ka Dublinis siiani probleeme, aga et ennast tänavale sättides lausa eluohtlikku olukorda peaks panema… Ja kindlasti ei tohiks juhtuda seda, et hoonete projekteerimisel ei arvestata erivajadustega inimestega. Rohkem hoolivust, teistega arvestamist ja elu nägemist ka kaugemalt kui vaid enda mätta otsast! Samas ei viita ma oma jutuga sellele, et Tallinnal Dublinile midagi õpetada ei ole. Oleks, ja kuidas veel. (veel …)

Kuulutame välja järgmise lugejaintervjuu! Seekord on teie hingel olevatele küsimustele lahkesti nõus vastama “Minu Dublini” autor Kristiina Piip.

Postita oma küsimus meie blogi kommentaariumisse, Facebooki või saada triinu@petroneprint.ee. Aega küsida on järgmise nädala kolmapäevani ehk 31. oktoobrini ehk kuu lõpuni.

MUUDATUS: pikendame küsimuste esitamise aega pühapäevani, 4. novembrini.

Kõikide küsijate vahel loosime välja ühe vabalt valitud raamatu.

Ootame põnevusega huvitavaid küsimusi!