Integratsiooniprobleemist kohvi kõrvale

Tekst: Kristiina Piip, “Minu Dublini” autor

Ühel päikeselisel nädalavahetusel juhtusin Dublinist kümmekond kilomeetrit välja Dun Laoghaire’isse. Varahommikune rongisõit sinna kestis piisavalt vähe selleks, et päeva esimene kohv ja Inglise hommikusöök vahelduseks hoopis kohalikus kohvikus ette võtta. Tundidepikkune jalutuskäik mööda käänulisi linnatänavaid, fotosessioonid mereäärsel valgetest purjekatest pikitud promenaadil, spontaansed kõrvalepõiked lemmikloomapoodi ja alati üllatusi täis heategevuslikesse taaskasutuspoodidesse sundisid pärastlõunaks mõneks ajaks jalgu puhkama. Otsus Dublinisse tagasi jalutada, selle asemel et ühistransporti kasutada, tekkis küll juba enne väljasõitu, aga puidulõhnalises pubis rihmikuid tolmuste jalgade ümbert vabastades ja ohtlikult kõikuva terrassilaua taga esimesi külmi õllelonkse võttes tundsin, et olen selleks valmis. Ega igapäevane kodust-tööle-töölt-koju trajektoor olegi ju piisav, et kohustuslik nädalane sammunorm kätte saada. Pärast vanakraamituru külastamist Blackrockis ja sealse selgeltnägija soolapuhumisest loobumist tundsin lausa vastupandamatut vajadust kohvi järele. Ja mitte igasuguse kohvi, vaid just Starbucksi kohvi järele. Mmmm… caramel frappuccino, vanilla latte, vahvlid… Teadmata, mis suunas oma lemmikkohvikut otsida, jätkus jalutuskäik sama sirget teed pidi. Pealegi ei olnud mu reisikaaslane üldse kindel, kas Blackrockis Starbucksi ongi. Mille peale mina silmi pööritades vastasin, et Starbucks on absoluutselt IGAS vähegi tsiviliseeritud kohas. Mu sisetunne ei vedanud mind alt, kui mõnesaja meetri pärast terendaski pärastlõunases päikesevalguses rohe-valge merineitsi pildiga logo. Tõstsin nimetissõrme reisikaaslase tähelepanu juhtimiseks logo poole ja kilkasin nagu väike laps: “Näe, Starbucks! Ma ju ütlesin! Ja sina veel tahtsid Costa kohviga leppida.”

Kohvikusse sisenedes tõdesin, et peale minu on vähemalt paarkümmend tulihingelist fänni just täna otsustanud Starbucksi kohvi kasuks ja seisavad kannatlikult jalalt jalale tammudes ukseni looklevas järjekorras. Teenindajad töötavad palehigis ja hüüavad aeg-ajalt üle rahvasumina: “Grande Cappuccino või two coffees take-away!”, ja valavad järgmisel hetkel juba uue ootaja jaoks auravasse vahustisse värsket piima. Umbes paari minuti möödudes hakkab meie ees seisev vanadaam esimesi rahulolematuse märke välja näitama. Ta kiikab eesolijatel üle õla, sirutab kaela ja veeretab münte ühest käest teise. Et kellegagi oma kärsitust jagada, pöörab ta end järsku ümber ja alustab meiega vestlust. Seekord tavapäratult mitte ilmast alustades pahvatab ta tervituse asemel: “Milline lõputu järjekord, kas te ei leia!?” Ma ei suuda tagantjärele enam tuvastada, kas kuuekümnendates eluaastates daam ka diktofoni ja prille kandis või reetis miski muu tema olekus pigem huvitavale karakterile, aga mulle meeldis mõelda temast kui vabakutselisest ajakirjanikust, kes oma järjekordse artikli jaoks “materjali” kohvijärjekorras seistes ammutab.

“Aga järjekorras seismine on ka seda väärt, kas pole?” vastan küsimusele küsimusega, mille peale tuleb riburada pidi mitu teistki: vanadaami huvitab, kust me pärit oleme. Vastus – Dublinist – ei rahulda teda täielikult, ja peame täpsustama, et oleme tegelikult eestlased. “Kas läbisõidul või lihtsalt kellelgi külas?” “Ei, me elame Dublinis juba viimased kaheksa aastat. Üks rohkem, teine vähem.” Daam teeb uskmatusest suured silmad, ütleb komplimendid suurepärase inglise keele kohta ja küsib: “On teil ka palju iiri sõpru tekkinud selle ajaga?” Nüüd on minu kord üllatusest suured silmad teha ja aju ragistades järele mõelda, mida vastata. Sõpru? Arvan, et kohalik Blackrocki daam peab sõprade all silmas ikka kedagi, kellele saab südant puistata, kelle juurde minna kohvi/teed/veini jooma, kellega arutada maailma asju, kes su ka kell kolm öösel uksest sisse laseb, kui vaja peaks olema… Tänapäevases feissbuuki-maailmas on sõbra mõiste kindlasti hägustunud. Sõbraks peetakse mõnikord neidki, kellele tänaval tegelikult teregi ei öelda. Aga iiri sõpru? Hmm… Kas Beckyt võib nimetada sõbraks, kui vahetame kokku saades alati uudiseid? Kui ta on isegi mu sünnipäeval käinud? Vist mitte, sest ma isegi ei tea, kus ta elab ja kutsed latiinopärasele basseinipeole on siiani realiseerimata. Või siis see taksojuht, kellega mitu korda päevas pikalt-laialt maailma asju arutame? Kas see, et ma tean, et talle meeldib suhkruta must kohv ja talle meeldib lotot mängida, annab alust teda sõbraks nimetada? Kindlasti mitte. Ja pealegi on ta vist pärit Amsterdamist. Minu parim sõber on hoopis Lätist. Sõbraks võib nimetada ka üht leedukat. Ja üht slovakki. Võimalik, et paari eestlastki, aga iirlasi, tuleb välja, minu sõprade seas ei ole. Kuigi aega on selleks olnud enam kui küll.

“Kui nüüd päris aus olla, siis ei ole,” tuleb minu vastus pärast väikest pausi. “Iirlased hoiavad distantsi ja ei kipu eriti välismaalastega sõbraks saama,” lisan täpsustuseks. Daami nägu väljendab kerget kohkumist ja üllatust ning pean oluliseks lisada: “Ärge saage valesti aru. Iirlased on väga sõbralikud. Väga. Aga on midagi, mis takistab nendega sõbraks saamist. Nii et jah – vastus teie küsimusele –, häid sõpru mul iirlaste seas ei ole. Tuttavaid, seda küll.” “See on nüüd küll üllatav, isegi huvitav tähelepanek, ja ma ei oleks ise selle pealegi tulnud,” ei suuda vanadaam oma jätkuvat uskmatust varjata.

Kohkumisega avastan, et üks süütu küsimus vallandas minupoolsed vihjed iirlaste integratsioonipoliitika puudujääkidele. Tulin ma ju nüüdsama lagedale argumendiga, et iirlased ei tahagi immigrantidega sõbraks saada. Kas saan ainult endale ja oma tutvusringkonnale tuginedes midagi sellist üldse väita? Äkki on viga hoopis meis – kõigil sisserännanuil –, kes sõpruse iirlastega ise võimatuks muudavad? Järsku tekib mu peas miljoneid küsimusi. Kas pole mitte hoopis nii, et Iirimaale jõudes kiputakse end ikka ümbritsema kaasmaalastega, n-ö saatusekaaslastega, või vähemalt samast kultuuritaustast pärit inimestega. Nendega saab ju rääkida emakeeles ja teha nalju, mida iirlased kohe kindlasti ei mõista? Kui elamispinda jagada, siis pigem otsitakse kaasüürilisi siiski esmalt eestlaste seast, olgugi et aja jooksul võivad need osutuda parajateks jobudeks. Või siis äärmisel juhul baltimaalastega, poolakate, tšehhidega… Nii jääbki teadmata, milline näeb välja pühapäevane sunday roast, kui just ei juhtu, et elukaaslaseks saab iirlane, mis ei ole sugugi tavapäratu juhus. Siis küll. Iirlasega kokku elades või abielludes ümbritsevad sind paratamatult iirlased ja järsku tõmmatakse sind kultuuri, mis muidu võib paljudele kaugeks jääda.

Äkki tõesti oli iirlasi süüdistada minu poolt veidi ülekohtune ja ennatlik? Pealegi ei ole ma end absoluutselt iirlaste integratsioonipoliitikaga kursis hoidnud. Piisab vaid esimese selleteemalise netilehekülje avamisest, et näha, millist tööd iirlased integratsiooni nimel teevad. Kõik need rassismivastased kihutustööd, iiri kultuuri sulandumise ponnistused, kursused… Aga kas ei näita see mitte, et probleem on olemas? Oluline on muidugi see, kelle kapsaaeda kivi visata.

Järjekord jõuab lõpuks “ajakirjanikust” vanadaamini. Ta tellib tassi teed ja selle kõrvale viilu puuviljatorti. Veidi haavunult naeratades teeb ta vihjeid välikohvikust avanevale merevaatele ja läinud ta ongi. “Oli väga meeldiv vestelda,” ütlen talle sõbralikult järele. “Nautige oma teed.” Tellin skinny latte. Selle valmimist oodates kiikan rõdu poole. Seal ta istub, üksinda võõraste vahele pressituna, ja segab aina tumedamaks muutuvat teed. Korraks tekib kiusatus talle järgneda ja vestlust edasi arendada. Kui mitte integratsioonist, siis millestki muust. Aga kohad on kõik täis. Ühe tooli heal juhul leiab, aga kolmekesi me sinna laua taha ikkagi ei mahu. “Vabandust,” ütlen oma savist kohvikruusi kätte saades teenindajale. “Võtaksin siiski take-away…”