Lugejad küsisid – “Minu Dublini” autor Kristiina Piip vastas

Suur aitäh kõikidele lugejatele-küsijatele! Auhinnaraamatu võitis Ida Tuul, kes saatis meile küsimuse Facebooki kaudu. Võtame ühendust, palju õnne!

Siin on “Minu Dublini” autor Kristiina Piibu vastused.

Mis oleks kolm asja, mida meie riik võiks üle tuua Dublinist (kas siis majanduslikku poolt vaadates või ühiskondlikult)?

Eesti majandust arvesse võttes oleks igati mõistlik kasutusele võtta astmeline tulumaks. Kas see peaks olema kahe- või kolmeastmeline, ja kui suurest protsendist jutt, on juba omaette küsimus. Nii suuri erinevusi, nagu on Iirimaa 20% ja 41%, võib-olla ei oleks mõistlik rakendada, aga näiteks 21% ja 26% on juba täiesti mõeldavad määrad. Kindlasti ei tasu arvata, et Eesti majandus saab selle viie protsendi peal hakata liugu laskma ja kõik probleemid lahenevad võluväel, aga lisatulu mõistlikul ärakasutamisel aitaks see majandust kindlasti stabiliseerida. Loomulikult võivad astmelise tulumaksu tulised vastased hakata nüüd tooma näiteid Iirimaa suurest tööpuudusest ja riigivõlgadest, aga arvan, et Iirimaa majandusprobleemid peituvad milleski enamas kui kaheastmelises tulumaksus, ja kindlasti on maksumaksjalt saadav tulu aidanud leevendada probleeme näiteks sotsiaalvaldkonnas, kus töötutele on võimaldatud vähegi inimväärne elu. Nende elu on Eestis hetkel ressursside puudusel täiesti naeruväärne.

Samuti ollakse Iirimaal kahe käega väikeettevõtlusega alustamise poolt. Loodud on mentorprogrammid ja riigitugi, kõikvõimalikud toetused ja laenuvõimalused, maksud on suhteliselt madalad ja oma äriga alustamine on tehtud igati lihtsaks ja tervitatavaks. Iirlased ise peavad riiki väga soodsaks pinnaseks ettevõtlusega alustamiseks. See omakorda aitab ka majandusel toimida. Samuti ei ole omavaheline konkurents nii tugev, et suurettevõtted väiksemad ajaga lihtsalt välja sööks. Mulle näiteks meeldib väga, et Dublinis on võimalik minna oma kohalikku poodi, kohalikku pubisse, kohalikku apteeki, kohalikku kohvikusse jne. See, et hommikuste ajalehtede ostmiseks piisab vaid sussid jala otsa lükata ja nurgapealses poekeses ära käia, lisaks saab veel tuttava müüjaga paar sõna juttugi puhuda, soovida vastastikku ilusat päeva, see kõik tekitab koduse tunde. Hetkeks ununeb, et elad suurlinnas, kus tegelikult peaksid kehtima reeglid, kus keegi kedagi ei tunne, kedagi ei huvita, kas sa elad või kas oled juba surnud, ja kõik on hirmus anonüümne. Eestis, eriti Tallinnas võiks selliseid väikeseid kohti ju tunduvalt rohkem olla, alati ei pea olema nii konkurentsihimuline, ajama taga hiigelkasumeid ja soovima iga hinna eest “naabrist parem” olla.

Ja veel – Tallinnal, ja üldse Eestil, oleks Iirimaalt kindlasti palju õppida, kuidas olla sõbralikum ka selliste liiklejate suhtes, kes ainult autoga ei sõida. Arvan, et Iirimaal on kordi lihtsam ilma kõrvalise abita hakkama saada nii ratastoolis liiklejatel kui ka lapsevankriga vanematel. Jalgratturitest rääkimata. Kindlasti esineb ka Dublinis siiani probleeme, aga et ennast tänavale sättides lausa eluohtlikku olukorda peaks panema… Ja kindlasti ei tohiks juhtuda seda, et hoonete projekteerimisel ei arvestata erivajadustega inimestega. Rohkem hoolivust, teistega arvestamist ja elu nägemist ka kaugemalt kui vaid enda mätta otsast! Samas ei viita ma oma jutuga sellele, et Tallinnal Dublinile midagi õpetada ei ole. Oleks, ja kuidas veel.

Teatavasti kuulub Põhja-Iirimaa Suurbritannia koosseisu. Kas ja kuidas on see “piiritõmbamine” kohapeal tunda, kas nn põhjaiirlased peavad end rohkem inglasteks või iirlasteks, kas esineb ka mingeid konflikte?

Põhja-Iirimaa elanikest umbes veerand on katoliiklased, kes arvavad, et Suurbritannia on nad okupeerinud. Neid nimetatakse natsionalistideks või vabariiklasteks ja nende soov on juba aastakümneid saada Suurbritannia võimu alt vabaks. Ülejäänud osa on protestandid (unionistid), ja nemad on rahul hetkeolukorraga. Põhja-Iirimaal elab koos kaks rahvust – iirlased ja britid. Nende elu ei ole sugugi kerge ja ajaga on välja kujunenud terav piir unionistide ja natsionalistide vahel. Elatakse eraldi linnaosades, kasutatakse erinevaid poode, pubisid ja arste, nende lapsed käivad erinevates koolides, isegi kohalikud ajalehed on neil erinevad. Õhus on tunda pidevat pinget ja väiksemgi liigutus või valesse naabruskonda sattumine võib vallandada järjekordse rünnaku. 1960ndatel oli olukord Põhja-Iirimaal eriti terav, ja aastakümnetega tapeti tuhandeid tsiviilisikuid. Oma osa õli tulle viskamisel andsid ka Sinn Féin (Iirimaa poliitiliste parteide ühendus, kes tahtis, et Põhja-Iirimaa kuuluks Iirimaale ja moodustuks ühtne Iiri vabariik), ja IRA, kes samuti Põhja-Iirimaal protestante ründamas käis. Mingil hetkel aga taibati, et vägivallaga ei saavuta midagi, ja IRA pani relvad maha, Sinn Féin lõpetas Põhja-Iirimaa torkimise ja sõlmiti rahuleping (90ndate lõpus). Sellega oleksid pidanud probleemid ka lõppema. Aga nagu teada, on inimeste viha raske lahtuma, ei taheta juba jonni pärast unustada, kuigi paljud vägivalla pooldajad ei olnud konfliktide tipphetkel veel sündinudki. 14 aastat pärast rahulepingu sõlmimist on olukord ikka veel nutune ja Belfastis toimuvad aeg-ajalt ikkagi üksikud vägivallapuhangud, kus unionistid ja natsionalistid omavahel üksmeelele ei jõua. Kuidas rahu maa peale saada, kui see üldse võimalik on, on juba poliitikute pärusmaa.

Dublin ja Iiri vabariik üritavad ennast nendest konfliktidest eemale hoida, kuigi silmanähtavalt tuntakse ikkagi, et katoliiklastele tehakse Põhja-Iirimaal liiga, ja tülid on kerged tulema. Viimane suurem mäss toimus, nagu ma ka raamatus kirjutasin, 2006. aasta veebruaris. Pärast seda on toimunud üksikud intsidendid, kui mõni unionist juhtub olema Iirimaal valel ajal vales kohas. Aga üldiselt neid probleeme siin ei tunneta, kui just mõni jõmpsikas seinale maalitud IRA-grafitiga jälle vana asja meelde ei tuleta.

Kuidas need Dublini-iirlased kutsuvad põhjakaid?

Poliitiliselt oleks muidugi korrektne kutsuda neid põhjaiirlasteks, aga kuna sellist rahvust ei ole, siis jääb nende puhul kasutusse ikkagi kas britt või iirlane. Ja see on juba paras peavalu ning suhteliselt tundlik teema, mille üle üksmeelele jõudmata tuliseid arutelusid maha peetakse. Üldiselt on nii, et kui isik on sündinud Põhja-Iirimaal, siis on ta automaatselt Briti kodakondsusest, aga tal on võimalik taotleda topeltkodakondsust. Veidi vale lähenemine oleks liigitada põhjaiirlasi usuliste eelistuste järgi, kus protestandid oleksid britid ja katoliiklased iirlased, kuigi praktiseeritakse ka sellist lahterdamist. Siiski arvan, et lõpuks taandub rahvuse küsimus inimese enda sisetundele ja sellele, kellena ta end ise määratleb. Solvav oleks kasutada väljendit nordies (nn põhjakad) või brits, viimase puhul oleks kindlasti korrektne british.

Mis oli põhjuseks, miks te Annaga ikkagi lahkusite sealt turvalisest töökohast, mille eest päris palju raha olite maksnud? Ja mis on saanud Anna tegelaskujust praeguseks? Mis on saanud Sinust endast praeguseks? Kuulsin, et käisid palverännakul?

Olen oma eluvalikutes väga tihti tuginenud puhtalt sisetundele, ja loomult olen äärmiselt ebaratsionaalne. Samas on mul vist päris hea veenmisoskus, sest Anna tuli minu hullumeelse mõttega kergesti kaasa. Rahale ei mõelnud meist kumbki küll kordagi ja ma ei ole selle valiku üle ka kunagi pead vaevanud. Kuigi see ei pruugi olla rahuldav vastus, siis täpselt nii oligi – mul tekkis lihtsalt tunne, et ma ei taha seal elada, et pean sealt ära saama, ükskõik kuhu, ja ma ei ole kunagi ka juurelnud selle üle, kas see tegu oli õige või vale.

Annast ei ole ma juba aastaid midagi kuulnud ja ausalt öeldes ei ole teinud ka erilisi jõupingutusi selleks, et teda üles leida. Arvan, et tema oli üks neist inimestest, kes lahkus minu elust sama kiiresti, kui ta sinna ilmus, ja oleks vale seda kuidagi jõuga ja tahtlikult muuta. Siiski arvan, et tal läheb hästi, kus iganes ta viibib.

Minust niipalju, et elasin oma igapäevast elu, kuni juhtusin ühel päeval nägema Emilio Estevezi filmi “The Way”. See paelus mind niivõrd, et vaatasin seda veel mõned korrad. Seejärel lugesin läbi saksa koomiku Hape Kerkelingi inglise keelde tõlgitud raamatu “I’m off then” ja ei saanud enam lahti mõttest ka ise Hispaaniasse palverännakule minna. Nagu ikka – lihtsalt tundsin, et pean sinna minema, teist varianti ei olnud. Märkamatult ostsin endale esimest korda elus matkavarustuse ja ignoreerisin ema hoiatusi selle kohta, kuidas inimesed ennast selleks reisiks aastaid vaimselt ja füüsiliselt ette valmistavad. Järgmisel hetkel leidsin end juba ülemuse kabinetis oma veenmisoskust praktiseerimas, seletades, milleks mul on vaja juba paari nädala pärast pooleks suveks palgata puhkusele minna. Ja siis leidsin end ihuüksi Prantsusmaalt Saint-Jean-Pied-de-Porti minevat rongi ootamas. Järgnevat viit nädalat on raske mõne sõnaga kirja panna, aga võib öelda, et see muutis mu elu. Pean Camino de Santiagot elu metafooriks, sest kõndides seal, kõnniksid justkui läbi elu. See, mida sa seal näed, ongi elu. Ei ole tõuse ilma langusteta, ei ole lootusetust lootuseta, ei ole rõõmu ilma kurbuseta. Avastasin, kui vähe on tegelikult eluks vaja, kuidas tunda rõõmu sellistest enesestmõistetavatest asjadest nagu soe vesi või peavari. Kuidas väärtustada inimesi, kes kõnnivad sinu kõrval. Kuidas valul on võime ununeda. Läksin sinna spirituaalsetel kaalutlustel ja kuna minu elus ei olnud toimunud mingit krahhi, mis mind sinna rännakule oleks viinud, siis tihti leidsin end mõttelt, miks ma seda kõike teen. Ja ühel hetkel, kui üks reisikaaslane minult sedasama küsis, vastasin: “Inimesed tulevad tihti palverännakule, et leida vastuseid. Mina tulin, et leida küsimust.” Ja neid ma leidsin omajagu.

Kas said mahti Iirimaal ka rohkem ringi rännata? Mis linn Sulle kõige rohkem meeldis? Mu enda lemmik on Galway, kuigi sain seal ainult korraks käia, jättis nii mõnusa ja kuidagi koduse tunde. Kas läheksid veel Iirimaale tagasi, turistina või mõneks ajaks elama?

Olen Iirimaal ringi rännanud päris palju, aga alati võiks rohkem ja loodetavasti avaneb selleks võimalus ka tulevikus. Nõustun, et Galway on üks ilusamaid Iirimaa linnu, kus võiks kindlasti peatuda ja ringi vaadata, aga mulle endale on südamelähedasem Lõuna-Iirimaa oma rikkumata ilus. Eelmisel kevadel ette võetud roadtrip’i Kerry ja Corki maakonda juba niisama lihtsalt ei unusta. Ring of Kerry on juba iseenesest midagi märkimisväärset, aga kõige ehedamalt jäid meelde turistidest puutumata kohakesed nagu Portmagee, Valentia Island ja Baltimore. Viimane nendest jääb Iirimaa kõige lõunapoolsemasse tippu ja tekitas minus erilise tunde, et sinna tuleks kunagi kindlasti tagasi minna. Ma ei ole kindel, mis mind selle paarisaja elanikuga kaluriküla juures nii võlus, aga mere lähedus, kohalike inimeste lihtsus ja sõbralikkus, restoranis pakutavad imemaitsvad kalaroad ja võimalus hotelliaknast mere taha kaduvat päikeseloojangut nautida jätsid hinge sooja tunde.

Viimase küsimuse kommentaariks – selleks, et tagasi tulla, tuleks mul Dublinist lahkuda. 🙂 Ja nagu praktika on näidanud, siis tuleksin tagasi küll.

Kas on selgeks saanud või hinges koha leidnud arusaam, mis hoiab Dublinis kinni? Mis on see miski, mis kutsub ja mis võlub? Ja ometi teeb samas haiget…

Olen sellele päris tihti mõelnud, aga mingit mõistlikku vastust siiani leidnud ei ole. Arvan, et otseselt ei hoia mind Dublinis küll miski kinni, aga samas ei tee seda ka Eesti. Võimalik, et tegelik vastus peitubki just selles, et mul puudub Eestis see päris oma koht, lapsepõlvemajake, kuhu tagasi pöörduda. Midagi, mis kaugel olles enda järele igatsema paneks, millele saaks näpuga näidata ja millest rääkida lõputuid mälestuslugusid. Ja nii ei tunne ma ka mingeid süümepiinu või piinavat koduigatsust, et Eestist eemal olen, sest olulised inimesed jäävad ju ikkagi kõrvale, olgugi kaugel. Et minu elukohaks sai just Dublin, oli teadagi üks suur juhus, ja samahästi võiksin ma praegu leida end arutlemas selle üle, mis hoiab mind kinni Suurbritannias või Taanis või Hispaanias.

Ma pole küll Iirimaal käinud, aga olen pikalt Inglismaal elanud ja mul on mõned iirlastest tuttavad. Kas Sulle ka tundub, et iirlased on liiga avatud, liiga sõbralikud ja ülimalt abivalmis inimesed? Teinekord lihtsalt ei suuda uskuda, et kõik positiivsed omadused on ühte rahvusesse ära paigutatud.

Kunagi siia elama tulles ei suutnud ka mina nende sõbralikkust ja abivalmidust ära imestada. Ja see avatus tervitamisel, huvi tundmine, kuidas läheb… Iirlased ei viska sulle kindlasti möödaminnes jahedat “teret”, vaid küsivad pigem mitu korda erinevas sõnastuses sinu käekäigu kohta, et ikka kindlad olla, et kõik on hästi ja mingeid muresid südamel ei ole. Muidugi on igas käitumises ka midagi õpitut ja alati ei pruugi see ülim huvi sada protsenti südamest tulla, aga kindlasti aitab see sõbraliku õhustiku loomisele kaasa ja tekitab usaldust. Samuti on iirlased osavad jutuvestjad ja temperamentsed seltskonnahinged, kes oskavad nalja visata ja on üldiselt lihtsad ja siirad inimesed. Arvan, et igas täiskasvanud iirlases on säilinud paras ports lapsemeelsust, mis on iseloomuomadusena ainult tervitatav.

Mis kohti võiks/peaks Dublinis kindlasti külastama?

Kindlasti oleneb palju sellest, milliste huvidega inimesega tegu. Kui on tahtmine lühikese ajaga kõike ja korraga näha, siis on kõige mugavam osta pilet hop on – hop off-bussile. Piletit müüakse kaheks päevaks (ca 15 eurot) ja giidiga buss peatub 24 suurema turismiatraktsiooni juures, kus on võimalik ringi vaadata, pildistada, ja istuda järgmise bussi peale, millal aga tahtmine tuleb. Peamiselt on tegu ajalooliste ja kultuuriliste vaatamisväärsustega, nagu National Gallery, valitsushoone, suuremad katedraalid, Guinnessi ja Old Jamesoni vabrikud, Kilmainham Gaoli vangla, kirjanike muuseum, Dublini loomaaed ja palju muud.

Kui järgmisel päeval ajaloost ja kultuurist veel küllastust ei ole, siis miks mitte külastada sellist toredat kohta nagu Number 29. Tegu on Georgian House’iga, mis annab eheda ettekujutuse sellest, kuidas Dublinis elati 18. sajandil. Uudistada saab kõiki tube kuni pööninguni välja. Samuti saab hea ülevaate riigist vahakujude muuseumis, kus on eraldi toad Iirimaa ajaloo ja kirjanduse kohta, sekka vahakujusid maailmakuulsustest.

Ennast rohkem linnaelanikena tunda soovijad võiksid võtta ette jalutuskäigu Grafton Streetil, O’Connell Streetil ja Henry Streetil. Sinna mahuvad nii Spire, tänavakunstnikud kui ka tuhanded kauplused, mida ka hea tahte korral ei jõua korraga läbi käia. Kellel on soovi linnakärast veidi eemalduda, võib istuda dart’i peale ja sõita näiteks Blackrocki turule, kus on koos nii uus, vana kui ka antiik. Või miks mitte hoopis Howthi. Hiljem linna naastes võib istuda kellaviieteeks maha näiteks vanalinnas asuvas Queen of Tartsis või võtta üks pint Dublini väiksemas pubis Dawson Lounge, õhtul kuulata Temple Baris iiri muusikat ja vaadata Riverdance’i või minna näiteks kohalikku teatrisse.

Mis on teie lemmik iiri rahvustoit?

Traditsioonilised iiri road sarnanevad paljuski eesti rahvustoidule ja need maitsed on juba lapsepõlvest tuttavad. Iiri rahvustoit on oma olemuselt lihtne ja talupoeglik – ohtralt kartulit, liha ja aedvilju. Pole vist eestlast, kes poleks proovinud kapsast ja kartulit hakkliha või peekoniga, ühepajatoitu, milles siin kasutatakse pigem lambaliha, kõikvõimalikke kartulitoite, soolaseid lihapirukaid, kala…

Üldiselt üritan hoiduda igapäevasest rammusate toitude ja võiga segatud kartulipudru söömisest, aga pühapäevahommikuti ei ole midagi paremat, kui patustada iiri/inglise hommikusöögiga, kus taldrikule kuhjatakse kokku vürtsikas praevorst, peekon, praemuna, black pudding, küpsetatud tomat, oad ja röstsai.

Kiiretel hommikutel meeldib mulle kohvi kõrvale süüa sooja rosina-scone‘i, millele tavaliselt määritakse võid ja moosi korraga. Tegu on soolase, pisut soodamaitselise kukliga, mis veidi terviseteadlikumate iirlaste seas väga populaarne.

Üldiselt süüakse Iirimaal aga väga palju kiirtoitu ja see on saanud tõsiseks probleemiks, millesse riigiorganid on pidanud vajalikuks sekkuda. Kui ligi kolmandik alla kümne-aastastest lastest on ülekaalulised või lausa rasvunud, tuleb kindlasti midagi ette võtta. Räägitud on junk food tax‘ist, kus liigmagusale ja -rasvasele toidule tuleks määrata lisamaks, arutatud on sedagi, kas restoranides ja kohvikutes tuleks menüüle lisada kalorikogused.

Rannikualadel, kus tegeletakse kalandusega, võib aga leida maailma parimaid kalatoite ja hiidkrevette, mis lausa keele alla viivad.

Kas Sulle, Kristiina, jäi inglise keele rääkimisel iiri aktsent külge? Ma leian iirlaste aktsendi nii armsa olevat, erinevalt šotlaste omast.

Sellele küsimusele võiks vastata küsimusega, missugune on iiri aktsent? Iirimaad ei peeta alusetult miljoni dialekti maaks, sest absoluutselt igas külakeses ja linnaosas räägitakse oma aktsendiga. Sellist puhast keelt, nagu võib kuulda raadio- ja televisiooniuudistes, ei kohta just tihti. See, millise aktsendiga inimene rääkima hakkab, oleneb väga paljust, alates sellest, milline on tema sotsiaalne taust, kellega ta iga päev läbi käib, kus elab ja millist tööd teeb. Nii et võin julgelt öelda, et sellise aktsendiga, nagu räägin mina, ei räägi vist küll keegi teine Iirimaal. Eks ta üks segu kooliajal õpitud Ameerika inglise keelest, aastatega kohandunud iiri-eesti segaaktsendist ja erinevatest rahvustest sõpradega suhtlemisel kasutatavast keelest ole. Pealegi on mulle öeldud, et mul pidi olema lausa kohutav briti aktsent, nii et mine võta siis kinni. Oma osa aktsendi kujunemisel mängivad järelikult ka telerist vaadatavate saadete eelistused, mis minu puhul suuremalt jaolt Inglise päritolu. Nii et lugematutest iiri aktsentidest on mõni kindlasti armsam (töölisklassi oma), mõni vähem armsam (mainstream). Kui sellele lisada veel tänavasläng, väljaspoolt Dublinit pärit iirlaste dialektid ja kõigi sisserännanute “aktsendiga aktsendid”, saab kokku päris huvitava kompoti.

Kümmekond aastat tagasi ei olnud Dublinis ühtki kõrghoonet, oli piirang, et vist kõrgemaid kui kaheksakorruselisi maju (arvus võin eksida) ei tohi ehitada. Mulle selline madal Dublin meeldis väga. Kas seda joont on hoitud?

Ehitisi on viimase kümnendiga küll tublisti juurde tulnud, aga nende puhul hoitakse sõna otseses mõttes madalat joont. Ehitiste kõrgused on tugevalt reguleeritud, siiski mõningate eranditega. Kuigi üle 16-korruselisi hooneid on hea põhjenduse korral lubatud püstitada kolme kesklinna alasse – Heustoni, Connolly Stationi ja Docklandsi piirkonda –, on Dublini kõrgeim hoone (kui mitte arvestada kirikuid) hetkel vaid 15-korruseline Montevetro, Google’i Euroopa peakontori hoone Dublinis. Selle, nagu ka kõrgeima korterelamu – Millennium Toweri – ehitamine on tekitanud rahva hulgas teatavat nurinat, sest paljude meelest varjutavad need hooned nüüdseks kõrguselt kolmandale kohale kukkunud linnasümbolit – Liberty Halli. Üldiselt tundub, et Dublinist ei taheta teha pilvelõhkujate linna, ja kuigi esimestel päevadel linnas ringi liikudes oli mulle väga harjumatu näha enda ümber vaid keskmiselt 5–6-korruselisi hooneid, siis nüüdseks olen sellega juba harjunud ja ei kujutaks Dublinit teisiti ettegi.

Kuni kaheksa korrust elumajade puhul on jäänud piiriks tänaseni, seda siis kesklinna kerkivate hoonete puhul. Ainsaks erandiks on Phibsboro ja Ballymuni linnaosa, kuhu võib võimalusel püstitada kuni kuueteistkümnekorruselise eluhoone. Kesklinnast väljapoole ei ole soovitatav ehitada kõrgemaid kui 6-korruselisi maju, mõningate piirkonnaeranditega, ja on juhtunud sedagi, et mõni hoone on rahva tungival nõudmisel paar korrust madalamaks võetud.