Fred Jüssist ja “Varesetunnist”

Tekst: Epp Petrone

Fred Jüssiga seob mind sõprus juba ammusest ajast saati. See oli kunagi 1990ndate keskel, kui ma töötasin Eesti Naise toimetuses ja mulle tuli pähe idee, et Fred Jüssi võiks hakata sinna kolumne kirjutama.

“Kui sa julged talle helistada, siis miks mitte: ise teed selle pakkumise,” vastas peatoimetaja.

Mina julgesin. Fred ütles, et tal on vaja oma võimaliku toimetaja silmi näha, siis saab ta otsustada. Järgmisel päeval kohtusime ja juttu jätkus kauaks… jätkub siiani. Kui ma parasjagu Malaisiasse, Indiasse või Ameerikasse kolisin, hakkasime paberil kirju vahetama. Ja meie kirjastuses on Fredilt ilmunud nüüdseks neli raamatut: “Jäälõhkuja” ja “Reisikirju” on põhjani läbi müüdud, aga mullust “Rebasetundi” saab küll (praegu veel isegi musta reede hinnaga).

“Rebasetunni” idee tekkis minul, lugesin seda raamatut üle oma raamatu “Lood loodusest” tekstide inspiratsiooniks… ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui nende poolläbipaistvate nõukaaegsete lehekülgede ja halli-musta-valgete uduste fotode asemel oleks ilus värviline raamat. Sest Fredi jutud on ajatud (tõsi, mõnede liikide arvukus meie maal on ajas muutunud ja selliseid asju me muidugi toimetame ja kaasajastame).

Aga lasteraamatu, tulevase “Varesetunni” idee ei ole päris minu oma. Hoopis Fred ise hakkas telefonikõnedes tagasi tulema selle teema juurde, et tal on materjalide sorteerimise käigus näppu jäänud kunagised lastele kirjutatud lood lindudest-loomadest. Need on kunagi ammu ilmunud Tähekeses. Heake küll, saimegi need lood endale ja siis hakkasime sünnitama… nuputama… Kirjastamise töö on selline, kus tuleb võtta vastu otsuseid, kellele, mis kuues, miks. Vahepeal mõtlesime teha hariva värviraamatu, ühel küljel jutud ja teisal pildid, kus laps õpib näiteks tihasel õigeid kohti kollaseks värvima jne.

Ajapikku hakkas tunduma, et see mõte pole ehk siiski nii hea, sest värviraamatutel pole seda “ajatu klassika” tunnet, mis Frediga kaasneb. Paar ideekukerpalli veel ja raamat maandus meie vahepeal äraunustatud loomalugude sarjas. Kas mäletate seda sarja? Minu oma “Hiir püksis” ja mitu teist teost… Uhke määratlusega, et mõeldud vanuserühmale 8 kuni 101… kuigi tegelikult võivad lugeda ka 7 ja 102 aasta vanused :). Ka Fredi jutud on just sellised, kus keeruline öelda, mis vanusele need mõeldud on. Kunagi Frediga kõneldes tõdesime, et meil mõlemal on see arvamus: lastele ja täiskasvanutele tuleb jutte vesta samamoodi. Vahet pole.

Ja nii pole imestada, et ma olen koostajana sellesse raamatusse pannud lisaks kunagistele Tähekese lugudele ka Eesti Looduses ilmunud ja täiskasvanud lugejaile mõeldud varese-haki-kaarna loo. Täiesti hästi haakisid!

Pildid joonistas mõnus-paindlik Ave Teeääre, ta ka kujundas raamatu… ja kusagil kujundusprotsessi käigus jõudsin ma küsimuseni, et kuidas me küll kõneleme raamatus lastele linnulaulust, aga lapsed seda kuulata ei saa.

See on väga moodne mõte. Veel kaks aastat tagasi ei oleks selline küsimus mul tekkida saanud. (Tõtt-öelda pakkus mu oma raamatusse “Lood loodusest” selle idee välja meie kirjastuse noor assistent Laura ja sel hetkel polnud ma selleks veel valmis. Mis QR-koodid?)

Aga nüüd olin ma valmis. Sain aru, et meie ja eriti meie laste-noorte põlvkond elab ajastus, kus teadmiste saamine on kokku lõimitud. Nad loevad raamatuid küll ja vaatavad filme ka ja samal ajal ise guugeldavad infot juurde. 

Ja mina ei taha olla vanamoodne. Ma käin koolides esinemas ja alati üritan lastega arutada seda, et ekraane saab kasutada loomiseks ja harimiseks (mitte lihtsalt sõltuvuskäitumuslikuks tarbimiseks…).

Ühesõnaga, me otsustasime tuua raamatusse sisse QR-koodid, mida skännides hakkavad linnud laulma ja hundid ulguma. Ka Fredil polnud meie uuenduste vastu midagi. (Muretsesime ka selle pärast, kas talle meeldib meie kirjastaja Tiina välja pakutud “Varesetund”, aga Fredil kulus vaid pool sekundit, et hõigata: “Väga hea!”)

Mõeldud, tehtud. Võtsin aga taas julgelt ühendust… sedakorda www.loodusheli.ee lehega, ja sealt antigi lahkelt luba kasutada sealseid linnulaulusid. 

Aga raamatut ikka veel joonistati ja juba tuli mul uus idee… sama hästi saab ju ka videoid näidata? 

See oli mul väga magus tööots, võimalus otsida… näiteks kõige mõnusam mägravideo, mis panna mägrajutule illustratsiooniks.

Ja kõik need videote omanikud, kellega ühendust võtsin, olid toetavad ja heas mõttes üllatunud ja muidugi andsid nad loa oma lingile viidata.

Nii et… moodne elu. Aga samas on loodus ikka enam-vähem seesama. Märgakem ja hoidkem :).

Panen siia lõppu ühe omamoodi video. Seal on nugis ja inimeste prügikast. Video ei sobinud raamatusse viitamiseks (sinna läks metsikus keskkonnas nugis). Märkasin oma kummalisi emotsioone seda videot vaadates.

Kurbus, nali, rõõm. 

Olen Fredile väga tänulik, olen elule väga tänulik, et olen saanud Frediga koos metsas hulkumas käia. Ja et olen saanud toimetada neid raamatuid, mis mõjutavad (Fredi sõna on “vermivad”) meie mõttemaailma.

Uued raamatud Fred Jüssilt, Justin Petronelt ja Väino Uibolt

Viimase kahe nädala jooksul on meil trükivalgust näinud kolm uut raamatut. Fred Jüssi “Reisikirju” vaatab tagasi tema rändudele Siberis, Lapimaal, Leedus ja Fääri saartel, sekka on mälestusi ka Eesti metsadest-rabadest ning nende kohal lendamisest.

Justin Petronelt on aga ilmunud tema Eesti-raamatute kolmas osa. Praegu on see, “My Estonia 3”, saadaval vaid inglise keeles. Eestikeelne versioon “Minu Eesti 3” jõuab lettidele järgmise nädala lõpuks ja siis tuleb ka mõlema raamatu ühine esitlus, Viljandi rahvusvaheliste hansapäevade raames – kohtume Viljandis, Lossi 7 ehk Kirsimäe maja hoovis, laupäeval, 6. juunil kell 17.

Ja meie kolmas värske raamat on lavastaja, näitleja ja teatrijuhi Väino Uibo sulest – “Naeru varjus läbi elu” jutustab humoorikaid lugusid teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSVs.

Sel reedel on aga tulemas Jelena Skulskaja mälestusteraamatu “Marmorluik” esitlus, kirjandusfestivali Head Read raames – reedel, 29. mail kell 19 Vene Teatris Tallinnas. Autoriga vestleb Igor Kotjuh ja raamatust loeb katkendeid Indrek Sammul.